See jutt on järg Rannaro jutule Mõtted hõbedases udus.
Elementaarne, mu kallis Potter
Proloog: Kui sul dementorit tarvis on, siis pole teda kunagi käepärast
Reede, 2. juuli 1999 (poolel teel täiskuu ja viimase veerandi vahel)
Auror intern Harry J. Potter lehitses oma laual olevaid pabereid ja proovis tööpäeva viimastel minutitel veel töötegemise nägu teha. Tema orjapidajast ülemus Mark Savage oli Harry lauale visanud hunniku teateid, lõigendeid, memosid ja kaebusi, millest ühegagi polnud kiiret, nii et Harry püüdis nende läbisortimise ülesannet esmaspäevani edasi lükata. Tegemist oli väikeste nõuete ja pisivarguste segase kuhjaga, mis oli viimase nelja aasta jooksul kogunenud - end Voldemortiks nimetanud kurja võluri tagasipöördumisest saati.
Nüüd, kui Voldemortist oli viimaks ometi lahti saadud (ning Harry oli üks vähestest võluilmas, kes teadis, kui hiljutine tema lõplik lahkumine õigupoolest oli) ja, mis on samavõrra tähtis, nüüd, mil võlukunstiministeerium kaevus välja aastaid kestnud juhtimiskriisist, eitamistest ning viletsast arvepidamisest, langes just Harrysuguste noorte töötajate õlule püüda kätte saada tädi Agatha cloisonné stiilis tabletitopsi või nõbu Busteri kehtetute Mallorca markide kollektsiooni.
Harryt ennast huvitas rohkem Briti Muuseumist 1995. aastal varastatud miniatuurne sküütia kuldhobu reljeef või teatud 'spetsiaalsete' osade käsikiri Mozarti Võluflöödist, mida mängiti ainult võluripublikule ja mis oli selle varguse ajal 1997. aastal Londonis laenuks. Aga Savage sundis teda töötama vähem kurikuulsate pättuste kallal ning see otsus kindlustas, et Harry jääks ministeeriumi kõrgemate tasemete tähelepanu alt kõrvale.
"Hei, Potter!" pistis Cora Withyspindle valvejuristide osakonnast Wizengamoti administratiivteenustest pea Harry töökoha ametnikesaali ukse vahelt sisse. "Kas keegi on sulle öelnud, et sulle on külaline?"
"Ei," ütles Harry üllatunult. "Kes see on?"
"Hagrid on Sigatüükast siia tulnud."
"Merlin!" hüüdis Harry ning tõttas Withyspindle'i järel välja. Hagridile ei meeldinud kunagi võlukunstiministeeriumi lähedalegi tulla ning see, et ta siin oli, tähendas kindlasti, et midagi on juhtunud.
"Seal sa oledki," ütles Hagrid püsti tõustes, niipea kui Harry vastuvõtutuppa sisse astus. "Ma hakkasin juba arvama, et nad on su välja mõnele tähtsale missioonile saatnud."
"Tähtsale? Minu? Pole lootustki," vastas Harry. "Kas Sigatüükas on midagi kehvasti? See pole just see koht, kus ma sind eriti näha ootaks."
"Sigatüükas kehvasti? Eip. Korras nigu Norras enam-vähem. Ei, ma tulin miski muu asja pärast. Üks teadagi ühine tuttav, kes hiljaaegu teatava tasakaalu- ja karjäärimuutuse üle elas. Ma mõtsin, et ei tea, kassa oled taga hiljaaegu juttu ajanud."
"Mina? Ei." Harry vahtis ringi, aga vastuvõturuum ja koridor olid mõlemad tühjad. "Ma käisin tal korra külas, umbes kaks kuud tagasi, kohe pärast seda kui kõik oli lõpuks maha rahunenud. Temaga paistis kõik korras olevat. Pärast seda pole ma temast kuulnud."
"See ongi probleem. Keegi pole temast kuulnud. Ma olen öökulle saatnud - viimasel ajal juba öökull iga päeva peale - aga ta ei vasta. Niipalju kui mina oskan öelda, ei võta ta kirja isegi öökulli jala küljest ära - saadab niisama tagasi. Ma tegelt lootsin, et sa oskad mulle öelda, kus ta on, nii et ma saaks läbi astuda."
Harry tundis end süüdi, aga polnud eriti midagi, mida ta oleks teha saanud. "Ma lubasin talle, et ma ei ütle kellelegi ta asukohta," ütles ta. "Ta peab seda ise tegema. Kui ta pole sinuga ühendust võtnud, siis võib see olla sellepärast, et ta ei taha sind seal näha." Hagridi jahmunud nägu muutis Harry enesetunde veelgi kehvemaks. "Võib-olla on tal lihtsalt palju tegemist olnud kohalike inimestega uusi tutvusi sõlmides," pakkus ta.
"Kuule Harry," alustas Hagrid ja niheles ebamugavalt, "See pole midagi sellist, mida teistele inimestele rääkida, aga ma olen tema pärast väga mures. Tal käivad sellised 'hood' peal. Kassa tead, et ta... noh, ta proovis ennast ükskord ära tappa."
"Ma tean, et kohe pärast minu ema surma ütles ta Dumbledore'ile, et ta tahaks surnud olla, Ma nägin seda mälestust."
"Noh, ta läks nõks kaugemale kui tahtmine. Ta langeb masendusse. Kohe tõsisesse masendusse. Kui ta inimestega ei kohtu ja oma kirju ei loe... Noh, ma olen mures."
"Saan aru, mida sa mõtled," ütles Harry. "Mul on tööpäev tänaseks läbi. Las ma kraamin oma laua ära ja siis me võime koos minna... Pagan! Ma pean kõigepealt Ginnyga kokku saama. Me pidime täna välja sööma minema."
"Palun vabandust, ma nüüd segasin sinu plaanidele vahele," ütles Hagrid.
Harry ja Ginny olid kokku leppinud, et saavad Diagoni tänaval Weasley VõluriVildedes kohe pärast tööpäeva lõppu kokku. Ta sai Harry näost kohe aru, et midagi on juhtunud.
"Sa kavatsed mulle korvi anda, jah?" ütles ta süüdistavalt temast mööda Hagridi poole vaadates, kes väljas tänaval ootas. "Sinu õnn, et see ei paista mõni juristipreili olevat. Kui see oleks tema olnud, siis oleks ma küll vihaseks saanud."
"Ei, asi on Snape'is," tunnistas Harry. "Hagrid rääkis mulle just, et ta pole viimase kahe kuu jooksul kellegagi meist ühendust võtnud. Hagrid on mures."
"See on totter," mossitas Ginny. "Tead, ta võis lihtsalt sõbranna leida ja võib-olla sajad sa sinna nende omaette olemise hetkel sisse."
"Loodetavasti on asi nõnda lihtne," ütles Harry. "Aga sel juhul võiks arvata, et ta oleks midagi kellelegi ikka öelnud, isegi kui see midagi oleks olnud 'Ärge mind praegu segage.' Hagrid arvab, et tal on depressioon."
"Häh," vastas Ginny, "Ma olen kah vahel pahas tujus. Oleks sa siis mulle nii palju tähelepanu pööraks."
Harry võttis ta oma kätevahele ja andis talle otsaette musi. "Ma ei usu, et Hagrid mõtleb sellist sorti depressiooni," ütles ta. "Tuleb välja, et professor Snape'il on kalduvusi enesetapule."
Ginny tõmbus temast eemale ja tõmbas sügavalt hinge. "Ära tee nalja," ütles ta ja sai aru, et asi on naljast kaugel. "Harry, mine Hagridiga kaasa ja mine kohe. Mina võin oodata. Meil sinuga on aega küllalt." Ta lükkas teda ukse poole. "Anna ainult teada, kuidas ma saaks aidata. Hakka nüüd astuma!"
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
Üks muutusi, mis oli pärast võitu Voldemorti üle toimunud, oli see, et Hagridi juhtum oli uuesti üle vaadatud ja tal oli jälle lubatud võlukeppi kasutada. Selleks ajaks oli talle tema vana võlukepp, mille majahaldjad olid ära parandanud ja roosa vihmavarju sisse peitnud, nii meeldima hakanud, et ta kasutas seda edasi. Harry ilmus Lancashire'sse selle küla lähistele, kus Snape nüüd elas, aga ikkagi tüki jalutustee kaugusele Snape'i majast ning Hagrid järgis tema ilmumisjälge. Õnneks oli see koht inimtühi, sest oli parajasti õhtusöögiaeg. Läheduses polnud kedagi, et Hagridi ebatavalist välimust tähele panna.
Päikeseloojanguni oli aega kõvasti üle kella poole kümne õhtul, nii et tundus, nagu oleks pigem pärastlõuna kui õhtu. Harry juhatas teed Snape'i maja poole ja lähenedes märkasid nad, et see nägi välja täpselt samasugune nagu kaks kuud tagasi, kui Harry viimati külas käis. Lähemalt vaadates oli selge, et ei maja ega aed ole kumbki sugugi muutunud. See, mis oli maikuus puhtaks tehtud, oli seda siiamaani, mis oli istutatud, see kasvas ning need kohad, mis olid umbrohust puhtaks kitkutud, olid uue umbrohukihi kasvatanud. Tundus, nagu poleks vahepealse kaheksa nädala jooksul keegi aias midagi teinud.
Hagrid lükkas värava lahti ja klohmis uksele. Vastust ei tulnud; mingeid hääli polnud koguni kuuldagi. Maja tundus olevat mahajäetud. Hagrid kõndis ringi ümber maja ja proovis akendest sisse piiluda. "Professor," hüüdis ta mitu korda. "Sul on külalised."
"Tõsta mind üles," ütles Harry. "Sinu kukilt saan ma ülemise korruse aknast sisse vaadata."
Hagridi laiadel õlgadel seistes oli Harryl lihtne ülemiste akendeni ulatuda. Eestuba oli tühi ja seal polnud isegi mööblit. Üks tagumistest väiksematest tubadest oli möbleeritud ja seal nägigi Harry viimaks Snape'i. Ta pikutas üleni riides kitsas voodis. Kuna ta lamas vasakul küljel näoga seina poole, ei näinud Harry ta nägu. Ta ei saanud aru, kas liikumatu kuju hingab või mitte. Igatahes ei vastanud Snape nende koputustele ega hüüetele.
Hagridi kukilt maha libisedes läks Harry ees uuesti eesukse juurde. "Ma arvan, et meil ei jää muud üle kui sisse minna," ütles ta, Hagridile seletades, mida ta oli näinud. "Võib-olla on ta haige."
"Loodetavasti pole ta surnud," ütles Hagrid.
Harry võttis võlukepi välja, aga enne kui ta jõudis loitsu lausuda, oli Hagrid temast mööda sirutanud ja ukselinki vajutanud. Uks polnud lukus ja avanes kergesti ja vaikselt. "Wow," ütles Harry,"Ma oleks igatahes arvanud, et tal on uks lukus."
"Sellistel puhkudel ei või iial teada," kommenteeris Hagrid targalt. Ta astus esimesena sisse ja pöördus siis Harry poole. "Kuna uks polnud lukus, ei ole me sissemurdjad."
"Teise inimese majja sisse minna on ikkagi ebaseaduslik," märkis Harry.
"Võub-olla. Aga me võiks seda meditsiiniliseks hädaolukorraks nimetada." Ta vaatas ringi. "Midagi niisugust ma ei oodanud."
Harry ühines temaga ja oli nõus. Eesruumis oli napilt mööblit. Selle taga asuv väike tuba oli selgelt planeeritud raamatukoguks, aga paistis, et töö selle kallal oli pooleli jäänud ja raamatukuhjad olid kahetud õhukese tolmukihiga. Ainult köök paistis kasutuses olevat, sest nõud olid laual ja pann pliidil.
Ja mitte kusagilt, mitte ainsastki kohast ei paistnud vähimatki märki, et siin elab unikaalse isiksusega konkreetne inimene. Ei mingeid pilte, ornamente, vaipu... Mitte ainsatki isiklikku eset kõigis kolmes ruumis.
Mitte ainsatki isiklikku eset välja arvatud... Eesruumi kaminasimsil seisid kaks hingekivist kirstu, punane ja roheline, mida Harry ja tema rõbrad olid tundide kaupa parandanud. Harry astus neile lähemale. Punane oli tühi, aga rohelises hõljus palju mälestuslõngu.
"Mõttesõela pole," juhtis Hagrid tähelepanu.
"Õigus," vastas Harry. "Ta mitte ei vaata neid, vaid peidab."
Trepp oli eestoa ja köögi vahel. Hagrid läks esimesena üles ja Harry tema kannul. Väiksesse magamistuppa viiv uks oli lahti, nii et Hagrid astus ilma koputamata sisse ja ütles vaikselt, "Kas sinuga on kõik korras, professor?"
Snape pööras ümber ja vaatas neile vastu, silmad algul nürid ja elutud. Siis elustusid need tulega, mis šokeeris Harryt oma intensiivsuses. "Mida te minu majas teete?" hüüdis ta kiire liigutusega voodist püsti tõustes, võlukepp varrukast kätte libisemas. "Teil pole luba siin olla! Kasige välja!"
"Ei lähe ma kuhugi," vastas Hagrid rahulikult. "Ma tulin kaema, kas suga on kõik korras ja mul on hea meel, et tulin, sest ilmselgelt ei ole. Lõpeta nüüd oma suureline hoiaks ja..."
Punane valgusnool sööstis üle toa ja tabas Hagridit otse rindu. Poolhiiglane ei tenud sellest välja, aga toast väljas trepimademel seisev Harry tõmbas oma võlukepi. Hagrid lükkas ta käe võlukepiga maha. "Mul pole su abi tarvis, Harry. Ta ei saa mulle tegelt miskit teha."
Snape vbastas sellele juhmistusloitsude seeriaga, samal ajal kui Hagrid tema poole komberdas. Magamistuba oli aga väike ning Snape'i nurkasurumiseks kulus ainult paar sammu, Hagrid haaras kindlalt ta paremast randmest, võttis tal võlukepi käest ja ulatas Harryle.
"Lase must lahti, sa igavene kohmakas mühakas," sisistas Snape Hagridi haardes rabeledes. "Igavene hiiglaslik pooletõuline rumalusekuhil! Pool hiiglast tähendab veerand aju ja vahet pole, palju sul jõudu on! Anna mu võlukepp otsekohe tagasi!"
"Poikene, sa peaks ikka külaliste vastu väheke viisakam olema. Ega's iga päev inimesed sinu seltskonna nautimiseks läbi ei astu. Ma arvan, et tore oleks allatuppa minna ja vaatata, et sa midagi hamba alla saaks." Snape'i kätt maha ja seljataha väänates, nii et väiksem võlur oli sunnitud ümber pöörama ja tema ees kõndima, talutas Hagrid Snape'i Harryst mööda, trepist alla väiksesse kööki ja toetas ta ühe tooli peale istuma. Käsi Snape'i õlgadel hoides, et ta põgenema ei pääseks, ütles Hagrid Harryle, "Vaata ringi ja uuri, kas tal siin midagi söödavat on?"
Harry otsinguid saatsid Snape'i vihased kommentaarid Hagridi kohta, mis olid juba trepil peale hakanud ning jätkusid köögis. "See oli õige, et nad su Sigatüükast välja viskasid, igavene mäesuurune sõnnikuhunnik! Kust sa üldse võtsid, et sinusugune krants võiks võlur olla! Ainuke tegemist väärt võlukunst millega sa eales oled hakkama saanud, oli trollijunnide kokkukorjamine! Lase mind lahti! Ma ei kavatse mitte ühtegi sinu tehtud asja süüa! Vastik rämps! Sa pole parem kui mürk! Korista oma käed minu küljest ära!"
Ainuke toit, mida majas leidus, oli natuke kohvi ja tükk leiba. "Harry, sul tuleb külasse minna ja midagi osta," ütles Hargrid vabandavalt. "Ta on kaalust alla võtnud ja ega tal algusest peale kuigi palju liha luudel olnud. Võta midagi, mida on lihtne seedida. Kui ta on selline..."
"Lõpeta minust rääkimine nagu ma oleks sul kodutuhkur! Sa oled vastik, kole, kiuslik türann, ja see päev, kui sa viimaks Sigatüükast lahkud, on kõigile kergenduseks. Sa ju tead, miks nad sind seal teistest inimestest eemal hoiavad, eksole? Sellepärast, et keegi et suuda sinu läheduses olemist kannatada. Lase mind lahti ja kao..."
Hagridi roosa vihmavarju viipega oli Snape ühekorraga nii vaigistatud kui tooli külge kinni seotud. "Tule, Harry," ütles Hagrid. "Ma saadan su väravani."
Kui nad majast lahkusid ja tee poole suundusid, tundis Harry, kuidas ta järjest vihasemaks muutub. "Sa ei tohi lasta tal endaga niiviisi rääkida, Hagrid. Sina proovid teda aidata ja tema kohtleb sind nagu öökullisõnnikut..."
"Ära sa selle pärast muretse, poiskene. See mind ei häiri. Pealegi ei räägi ta minust. Ta räägib iseendast. Kas sa siis ei tundnud ära seda koledat kiuslikku türanni, kelle läheduses olemist keegi ei talu? Me mõlemad teame, tema ja mina, et see pole mitte mina. Ja Harry, kas sa võiks mõttesõela kah siia tuua? Ma tahaks neid mälestusi vaadata, mida ta sinna purki pistab."
"Arvata võib, et need on üpris ebameeldivad."
"Loodetavasti. Aga see pole see, mida ma kardan. Ma kardan, et need on vastupidi, just head mälestused. Ma kardan, et ta mõtleb, et koledat ja vastikut elukat nagu tema on vaja karistada.
"Ma ei saa aru."
"Kas see pole see, mida dementorid teevad? Nad võtavad kõik head mälestused ja jätavad sulle ainult halvad alles. Azkabanis pole enam dementoreid, aga see ei tähenda, et sa peaks karistusest pääsema."
"Miks ta peaks arvama, et ta on karistuse ära teeninud?"
"Ma loodan, et äkki ta ütleb mulle."
Harry läks külasse. Sinna oli ainult mõne minuti tee ja ta oli kindel, et mingi pood peab seal olema ning ta tahtis enne sulgemisaega kohale jõuda - millal see ka poleks - otsustas ta kõigepealt just külapoodi otsida. Toit oli ju selgelt kõige tähtsam asi. Mõttesõelaga võis oodata.
Pärast tuli talle muidugi pähe, et ta oleks vabalt võinud suurema toiduvaliku jaoks Selfridge'i ilmuda, oma korterist mõttesõela jaoks läbi astuda ning rutem tagasi olla kui külasse ja tagasi kõndimiseks aega kulus, aga see oli tagantjärgitarkus. Sel hetkel oli tal esimene mõte just kohalikku poodi otsima minna.
Harry oli üles kasvanud Londoni eeslinnas, kus iga maja juurde kuulus garaaž ning sellesse omakorda auto ning poes käidi tavaliselt suurtes supermarketites kord nädalas, mitte iga päev, kus müüjad ei saanud kunagi su nime teada. Sellepärast ei teadnud ta, et maal väikeses külas, kuhu sattus harva võõraid ning mille asukad viie miili raadiuses moodustasid tiheda kogukonna, oli vältimatu, et võõra noormehe ilmumine õhtusel ajal ja ilma autota, kui oli teada, et ei Dodsonid ega Roachid oodanud küalisi, tekitas kõneainet.
Selles konkreetses kogukonnas, kus oli teada, kes elab kolmandas majas põhja pool, jõudis jutt otsekohe parajasti tööloleva konstaabli kõrvu. See oleks võinud olla Tom Ridley või Nick Cranmer. Aga sel õhtul oli tööl juhtumisi Hugh Latimer.
Harry oli parajasti poes ning proovis Hagridi vajadusi oma rahakoti võimalustega sobitada. Aurorina oli tal tavaliselt kaasas väike summa muguraha, aga seda polnud eriti palju. Nõnda siis püüdis ta poepidaja karmi pilgu all kaaluda munade, või, leiva, piima, kana, tee, herneste ja segusalati suhtelist tähtsust, kui hääl tema selja taga ütles, "Ohoo, sind ma ju tunnen. Te käisite kevadel koos sõbraga seda vana Printsi kohta vaatamas. Mis teid siia tagasi toob?"
Ümber pöörates leidis Harry enda vastast pehmete hallide silmadega ja sama pehmete pruunide juustega, mis olid suuremas osas kupli ja märgiga varustatud laiaservalise kiivri alla peidetud, noore mehe varastes kahekümnendates või kehekümnendate keskpaigas. Ametlikku muljet mahendas suvine vormiriietus, sest konstaabel oli pintsaku asemel särgi ja vesti väel ning kandis maapolitseinikuna relvana väikest kumminuia.
"Oh," vastas Harry natuke totakalt. "Jah. Mul on meeles küll."
"Ma oletan, et sa ostad selle maja jaoks. Kas härra Snape ütles, et tal on siin krediit? Bill, see on Rick Snape'i sõber Printsi talust. Ma olen nõus tema krediidi eest vastutama, kui tal midagi tarvis on."
"Printsi talust, ah?" ütles Bill. "Sellest mulle aitab. Tore, et tal külalisi on. Kas oli veel midagi tarvis, härra?"
"Ei, aitäh. Sellest aitab." Harry luges kaasasolevaid münte ja laskis ülejäänu arvele kanda. Kui ta hakkas oma kotte kätte võtma ja poest lahkuma, sai ta aru, et ta pole üksi.
"Las ma tulen appi," ütles noor konstaabel ja võttis teise koti. "Ma peakski selle tee kah üle vaatama. Siis on mul kellegagi juttu ajada."
Harry ei saanud kuidagi ära öelda. Talle oli selge, et 'selle tee üle vaatamine' oli ettekääne, et teda konstaabli kohaloluga nõustuma sundida. Talle oli samavõrra selge, et noor politseinik teadis, et ta on võlur. Aga siiski... see mees võis Snape'i kohta midagi kasulikku teada. "Aitäh," ütles Harry. "Olen abi eest tänulik."
Esimesed viis minutit ei räägitud midagi, aga siis alustas konstaabel. "muide, minu nimi on Latimer – Hugh Latimer. Ma olen siin piirkonnas tööl koos kahe teise politseinikuga. Kui sul midagi tarvis peaks olema, siis anna teada. Me tahame kindlad olla, et külast väljas asuvates taludes on kõik korras." Ta jäi hetkeks vait. "Kas sa kuulsid, et sinu sõbral ei lähe hästi?"
See oli mitmetähenduslik küsimus. "Me olime mures," tunnistas Harry. "Aga me pole veel veendunud, et see on midagi problemaatilist."
"See pole mingi saladus," ütles konstaabel Latimer. "Päevast päeva hoidub ta omaette. Ikka päris omaette kohe, kui aus olla. Aga kui teda tarvis on, siis tuleb ta ikka välja. Fred Allsop... tema hobusel olid koolikud ja Colne'i loomaarst ütles, et see tuleb magama panna. Operatsioon oleks liiga kallis olnud, seda oleks tulnud kiiresti teha ja see poleks arvatavasti ka õnnestunud. Fred ei kuulanud arsti juttu ja läks proua Printsi majja. Härra Snape tuli otsekohe ja veetis terve öö hobuse kohal ümisedes. Mida iganes ta tegi, see töötas. Hobune on siiamaani terve."
"Nii et ta teeb siis tööd," ütles Harry.
"Teeb, kui teeb." Latimer tegi pausi. "Häda on selles, et ta on väga üksildane. Kui ta töötab, siis töötab. Ta käib väljas ainult töö pärast. Kohalikud inimesed kardavad... Noh, et kuidas kohalik nõid saab neid aidata, kui kohalikul nõial on endal abi tarvis? Me oleme mures, aga meie ei ole temasugused inimesed. Kas on midagi, mida te teha saate?"
Niisugust olukorda polnud Harry oodata osanud. Üks asi oli see, kui kohalikul elanikkonnal on mingi udune teadmine sellest, et Snape on 'nõid'. Aga teadmine, et on olemas terve võlurite populatsioon, oli midagi hoopis muud. See koht polnud ju ka midagi niisugust nagu Godric's Hollow või Ottery St, Catchpole, kus muguelanikkond ja võlurid elasid segiläbi, olles kogu aeg üksteisest uduselt teadlikud. Ei, siin oli kaks kuud tagasi sisse kolinud Snape ainuke kohalik 'nõid'. See oli hirmutav ning Harry mõtles, missugune küll Snape'i vanaema võis olla ja mis temaga juhtus.
Hagrid tuli tõtates majast välja niipea kui Harryt ja konstaabel Latimeri nägi. "Seal sa oledki! Sul läks nats kauem kui ma arvasin et sul läheb. Aitäh, härra, et te ta ühes tükis koju toimetasite. Noh, nüüd kui see on tehtud, temal on siin üksjagu tööd teha ja ma kujutan ette, et teid ootavad kah teie kohustused..."
Harry tundis piinlikkust, aga oli võimetu Hagridi juttu peatama, aga konstaabel ei tenud sellest välja. "Pole tänu väärt, härra. Tore, et sain kasulik olla. Aga kui teil midagi selle vastu pole, tahaksin enne minekut ka härra Snape'ile tere öelda."
"Snape?" hüüatas Hagrid. "Ah, ma ei usu, et ma..."
"Majaomanik," ütles Latimer. "Härra Richard Snape."
"Ta... ma... teate... Me pole siin kuu aega käinud, Harry ja mina, ja..."
Hagrid oli läbinisti närvis ja vaatas abi otsides Harry poole. Harry raputas lihtsalt pead ja pöördus siis Latimeri poole. "Meil on natuke raskusi tema veenmisega, et ta vajab abi. Võibolla te suudate talle aru pähe panna."
Samal ajal kui nad eesuksest sisse astusid, pomises Hagrid kiire loitsu. Hagridi endine vang tegi köögist oma vastvabastatud nördimuse otsekohe teatavaks.
"Sa ilmatu hunnik hiiglase soolikaid! Ma nõiun su järgmisse aastatuhandesse! Ah et seod mind kinni nagu kana, eksole? Ma panen su selgnäsalasi sööma! Kus mu võlukepp on?" Korraga astus Snape köögi ukselävele, nägu vihast moondunud, aga jäi politseinukku nähes seisma. "Suurepärane!" Ta vehkis Hagridi ja Harry suunas käega. "Arreteerige need kaks kurjategijat!"
Latimer tõmbas otsekohe vestitaskust väikse märkmiku ja pliiatsi. "Just nii, härra," ütles ta. "Missugused süüdistused te nende vastu esitate?"
"Mis süüdistused ma esitan? Oled sa pime või? Nad on sissetungijad, nad sidusid mu kinni!"
"Vabandust, härra, aga seda noort härrasmeest olen ma enne näinud," osutas Latimer Harry suunas. " Te olite aprillis mõlemad sellel krundil üheskoos ja paistsite olevat sõbralikes suhetes. Kas te tahate esitada süüdistust, et täna on ta teie valdustes teie soovi vastaselt?"
"Jah, sa igavene tobu! Tahan küll!"
"Väga hea, härra, aga ma pean teid informeerima, et politseiametniku solvamine on keelatud ning ma soovitan teil sellest edaspidi hoiduda." Sellal kui Snape puristas, pöördus Latimer Harry poole. "Teie nimi, härra."
"Harry James Potter."
"Elukoht?"
Harry andis oma Londoni, Avery Row aadressi. Seejärel pöördus konstaabel Hagridi poole samade küsimustega.
"Rubeus Hagrid ja ma elan... noh, ma elan Sigatüükas... erakoolis."
"Ja kus asub see kool - Sigatüügas?"
"Šotimaal," ütles Harry ruttu. "Ma võin teile täpse aadressi hankida."
"Tänan väga, härra. Nüü, härra Snape, te väidate, et nad hoidsid teid teie tahte vastaselt kinni. Kus see toimus?"
"Siin. Sellessamas köögis."
"Aga härra, kui ma sisse tulin, ei olnud te kinni seotud ning ma ajasin nende härrastega värava juures mõne minuti juttu. Miks te ei üritanud sel ajal lahkuda?"
"Aga sellepärast," karjus Snape meeleheitlikult, "et ta ei lasknud mind enne lahti, kui te majja sisse tulite! Ta ei tahtnud, et te mind kinniseotuna näeksite!"
"Härra, ta tuli sisse koos minuga. Ma ei näinud, et ta oleks kööki läinud, et teid lahti lasta. Kuidas täpselt te seotud olite? Nööriga?"
"Ei, sa imbetsill! Võlukunstiga!"
Latimer sulges märkmiku. "Härra, kas te palute mul esitada ametliku süüdistuse nende kahe mehe vastu, süüdistuse, mille vaatavad läbi riigiametnikud, ning te väidate, et nad kasutasid teie vastu võlukunsti. Olete ikka kindel, et tahate seda teha?"
Snape avas suu, et midagi ilmetunäolisele noorele konstaablile vastu nähvata, põrnitses siis korra ning pööras ukselävel ringi ja trampis tagasi köögilaua juurde, kus ta seisis nende poole seljaga. Latimer järgnes talle kööki, Harry ja Hagridiga sabas. Hagridi kohalolek muutis ruumi ülerahvastatuks.
"Me tõime süüa," ütles Harry kotte lauale asetades.
"Härra," pressis Latimer peale, "Kas te soovite jätkata oma süüdistust nende härraste vastu?" Kui Snape ei vastanud, küsis Latimer, "Kas soovite, et eskordiksin nad teie valdustest välja?"
"Jah!" haugatas Snape üle õla. "See oleks vähemalt midagi kasulikku!"
"Väga hea, härra." ütles Latimer. Ta andis Harryle ja Hagridile märku lahkuda.
"Ma lähen," ütles Hagrid, "aga ma ei lähe kaugele. Natuke maad edasi on tee ääres üks kivi. Ma lähen ja istun sinna, nii et sa saad pea aknast välja pista ja hõigata, kui sul mind tarvis on. Nüüd söö ilusti kõht täis. Sa näed täitsa äranälginud välja. Ja kindlasti joo piima. Need va logisevad, tead küll..." See viimane lause oli öeldud välisukse lävelt, mida Latimer lahti hoidis, et neid välja kupatada.
Snape oli köögiuksele tulnud, et neid lahkumas vaadata. Tema näojooned ei olnud enam vihast moondunud, ta nägi väga noor välja - peaaegu sama noor, nagu see poiss, keda Harry oli näinud oklumentia tundide aegu Snape'i kabinetis tema mõttesõela mälestuses. See poiss, keda oli ette hoiatamata selja tagant rünnatud... Pole ime, et kõik Hagridi emainstinktid löövad välja. See oleks nagu kella kakskümmend aastat tagasi keerata.
Harry lähedal seisis väike laud. Oma jakitaskusse küünitades tõmbas Harry välja Snape'i võlukepi, mis oli tema käes sestsaadik kui Hagrid oli selle talle andnud. Selle ettevaatlikult lauale asetanud, ütles ta, "Me tulime ainult sellepärast, et olime sinu pärast mures. Võib-olla kui sul oleks öökull, et kui sul midagi tarvis on..."
Snape ei vastanud ning Harry läks Hagridi järel välja ning konstaabel Latimer järgnes neile ja sulges ukse. Koos kõndisid nad väravani.
"Te ei tohi teda siia häirima jääda kui ta teid siia ei taha," hoiatas Latimer. "Ma saan aru, et te arvate, et teete seda tema enda hea pärast, aga tal on õigus see otsus ilma kiusamiseta ise teha."
"Just nii, härra," ütles Harry. "Ma lähen nüüd niikuinii Londonisse tagasi. Hagrid jääb väravast eemale ja..."
Nende taga avanes uuesti maja uks ja Snape pistis pea välja. "Te ei arva ometi, et ma peaks kõik selle söögi ära sööma?" karjus ta neile.
"Päris nii me ei mõelnud jah, meil oli plaanis sinuga ühineda," vastas Harry.
"Parem kebige siis tagasi sisse, sest ma ei taha kogu seda kraami minema visata!"
"Härra, kas ma pean aru saama, et te ei soovi enam nende džentelmenide eemaldamist?" Latimer paistis olevat äkilisest asjade seisu muutusest häirimatu. "Kui asi on nõnda ja teil pole mind rohkem tarvis, siis lähen ma külasse tagasi."
"Eks hakka siis minema," ütles Snape. "Minuga on kõik korras niikaua kui Hagrid kokkama ei hakka. Kui mul teid jälle tarvis on, siis ma... Oot. Kuidas ma teid kätte saan, kui need kaks huligaani mulle uuesti kallale tulevad? Ma tahan, et te siia telefoniliini veaks..."
"Härra, kas te olete kunagi neist mobiiltelefonidest mõelnud? Nad töötavad nüüd juba enamikes kohtades."
"Hea mõte. Ma mõtlen selle peale."
"Sel juhul hakkan ma nüüd astuma kui kõik on korras." Konstaabel läks väravast välja ja kõndis teed mööda edasi, ainult korra tagasi vaadates, et näha, kuis Harry ja Hagrid tagasi majja sisse astuvad. Snape'i polnud rohkem näha, ta oli tagasi sisse astunud ja neile ukse lahti jätnud. Latimer naeratas kergelt, raputas pead ja läks koju omaenda õhtusöögile.
Samal ajal köögis tegeles Snape virisemisega. "Mis pagana poeskäimine see selline on? Sibulaid pole, juustu pole, seeni pole. Kuidas ma sellest sodist peaks korraliku omleti saama? No ausalt, Potter, kas sul peab iga asja juures keegi kätt hoidma? Pole mingi ime, et sa olid alati selline mannetu nõiajoogipruulija. Sa ei oska süüa kah teha."
"Kas sa miskit säält oma aiast ei leia?" küsis Hagrid. "See on täitsa metsik küll, aga kui nõial on eales juurviljaaed olnud, siis peaks see iseenesest ikka hea tükk aega töötama. Kuskohas su vanaema sibulaid kasvatas?"
Snape vahtis tükk aega Hagridile otsa ning lendas siis uksest välja pikka suveõhtusse. Kümne minuti pärast oli ta tagasi, mitte ainult paari sibulaga, vaid tõi ka salveid, rosmariini ja harilikku leesputke. Õhtusöögi valmistamise probleemi lahendamisega, paistis kogu tema paha tuju kaduvat, vähemalt ajutiselt.
Snape'i süüa tegemas vaadata oli Harry jaoks vaimustav, sest ainus teine maagiline inimene, keda ta oli näinud süüa tegemas, oli Molly Weasley. Need kaks olid diametraalselt vastandlikud. Kui proua Weasley pani oma köögiriistad koorimise, lõikumise ja pruunistamise tuhinas tööle, siis Snape lähenes igale töölõigule sama põhjaliku hoolega kui nõiajoogivalmistamisele.
"Kas sa vahel võlukeppi ka kasutad?" küsis Harry, kui Snape pani igivanale puupliidile tikuga tule alla.
"Potter, ära iial puuduta toitu võlukepiga. Kas sa pole siis üldse mitte midagi õppinud?"
"Hei, ma tean küll, et toitu ei saa võluda, aga seda tükkideks lõigata ja sellist värki? See osa on ju lihtsalt mehhaaniline."
"Nojah, ma kujutan ette, kui on just kohutavalt kiire, siis saaks võlukepiga hakkama - et kui oleks vaja näiteks tervet armeed toita. Aga Potter, oled sa kunagi sõjaväetoitu maitsnud?"
"Sina oled?"
"Ära ülbitse!"
Harry otsustas sellele mitte vastata. Oli ju tõsi, et Molly Weasley toitis meesterahvaste armeed, millest suurem osa koosnes täitmatuist teismelistest poistest. Ta muutis teemat, suunates oma tähelepanu Hagridile. "Mis tunne on, et sa saad jälle võlukeppi kasutada?" Ta kummardus ettepoole, küünarnukid laual, üks käsi pikali, teine püsti, lõug peopesale toetatud. "Ametlikult, ma mõtlen."
"Ausalt öeldes samamoodi kui ebaseaduslik kasutaminegi," vastas Hagrid. "Enamik inimesi kes mind tundsid, teadsid niikuinii, et see mul olemas on, aga keegi ei öelnud kunagi midagi. Eks vist selleks sõbrad ongi."
"Nojah," oli Harry nõus. "Sõpradest on saladuste hoidmisel palju kasu. Ma ei usu, et mina oleks ilma Roni ja Hermioneta hakkama saanud."
"Ma saan aru," kommenteeris Snape ruumi teisest otsast sarkastiliselt, "et teie kaks võrdlete nüüd eduka seaduserikkumise kogemusi."
"Jäta nüüd järele," ütles Harry heatahtlikult. "Nagu sa ise poleks eales ühtegi reeglit rikkunud."
"Ja kes sulle seda ütles?"
"Sina ja minu isa nõidusite teineteist kogu aeg."
Snape pöördus tema poole ja toetus seljaga vastu köögiletti, prantsuse kokanuka lõdvalt paremas käes. "Sinu isal ja tema kambajõmmidel oli kombeks mind rünnata. Mina kaitsesin ennast. Ma sooritasin kaks kohutavat kuritegu, mis õigustasid minu karistamist. Esimene oli see, et ma jõudsin Sigatüükasse koos sõbraga, kes sõõlati Gryffindori, samal ajal kui mind ennast sõõlati Slytherini ning hoolimata sellest jätkus mul endiselt andestamatut jultumust temaga suhtlemist jätkata. Teine oli see, et kõrge staatusega Slytherini puhtatõuline ning hiljem tema noorem nõbu püüdsid mind Musta Isanda vägedesse värvata, sest ma olin osav loitsude ja nõiajookide alal. Mõlemad need põhjused muutsid mu sinu isa silmis õigustatud sihtmärgiks väga laiaulatuslike rünnakute tearvis ning vastutas..."
"See pole tõsi!" Harry hüppas püsti, nägu punane ja käsi võlukeppi haaramas. "Ma olen sinuga need viimased kuus kuud sümpatiseerinud, sest sa olid palju üle elanud ja ma saan aru, et ma ei teadnud paljutki, aga mu isa oli sinu vastu, sest et ta oli igaühe vastu, kes toetas musta maagiat! Ta võitles, selle eest, et..."
Harry jäi vait, sest Snape oli naerma hakanud. See polnud vali lärmakas naer ega ka põlglik irvitamine. See oli pehme kontrollimatu naer, mis on mõnikord nutmisest eristamatu. Snape pööras selja, õlad värisemas, kui ta proovis oma reaktsiooni kontrollida. "Las ma arvan," ütles ta hetke pärast kurku puhtaks köhides ja sügavalt hinge tõmmates. "Vean kihla, et ma võin nimetada selle isiku, kes sulle niisugust juttu ajas."
"Sa ütled, et see oli Sirius, sest sa alati vihkasid Siriust!" hüüdis Harry. "Aga see polnud ainult Sirius! Remus Lupin ütles sama asja!"
Snape pöördus uuesti laua poole, nüüdseks kangestunud surmkülmade näojoontega. "Las ma jutustan sulle ühe loo, Hagrid. See juhtus 1994. kooliaasta lõpus - sa mäletad seda aastat kui meil olid dementorid kooli territooriumil? Ma otsisin Remus Lupinit, sest ta unustas oma käokingatinktuuri võtta ning ma juhtusin peksleva paju juures nähtamatuks tegeva keebi üles korjama. Selle abil õnnestus mul osa huilgavas hurtsikus toimunud jutuajamist pealt kuulata. Kujuta ette, Hagrid, mida Remus Lupin ütles meie Potterile. Ta ütles talle, et ma vihkasin tema isa sellepärast, et ma olin kade... Jamesi lendluudpalli võimetele."
Järgnenud vaikuses tundis Harry, kuis ta nägu vihast ja häbist punaseks värvub. Üks pilk ütles talle, et Hagrid vaatab eemale, näol naeruga segatud piinlikus. Snape lihtsalt ootas, käed rinnal risti, pahatahtlik triumf silmis.
"Hagrid?" Harry pöördus kinnituse saamiseks oma sõbra poole.
"Anna andeks, Harry. Lapsena ei meeldinud talle lendluudpall üldse ja kui sinu ema ta mõnda matši vaatama vedas, siis elas ta kaasa klommidele. Ta ei hakanud sellest mängust enne lugu pidama, kui ta majaülemaks sai ja siis oli see ka ainult sellepärast, et see kuulus tema töö juurde." Hagrid kehitas õlgu. "Lendluudpalli pärast kade? See ei kõla mitte sugugi mõttekalt."
"Tahad teist lugu kuulda?" küsis Snape. Harry ütles, 'Ei,' aga Snape ei kuulanud; ta rääkis Hagridiga. "Dumbledore ütles talle, et ma olin Jamesile oma elu päästmise eest võlgu. Et ma olin nõus poega kaitsma sellepärast, et täita kohustust isa ees."
"Ei öelnud!" hüüatas Hagrid ehmunult.
"Ütles küll," kinnitas Harry, meenutades korraga toda hetke Dumbledore'i kabinetis. Meenutades ühtlasi seda, et vahetult enne valetamist oli Dumbledore teda lohutanud öeldes, et 'loomulikult ei kavatse ma valetada'. Aga ikkagi valetas. Ja Sirius valetas ja Remus valetas. Ja Hagrid? Harry mõtles kõigi kordade peale, kui Hagrid oli olnud süüdlasliku näoga ja kahtleva olekuga, kõiki neid kordi, kui Harry oli kindel olnud, et poolhiiglane varjab tema eest midagi. "Kas Sigatüükas on üldse kedagi," hüüdis ta, "kes mulle kunagi ei valetanud?"
"Arvatavasti mitte," ütles Snape ning pöördus tagasi sibulate ja putke pruunistamise juurde leiva ja salvei kanatäidise jaoks. Kuubikuteks tükeldatud leib oli ahjus kuivanud ning nüüd võttis ta selle välja ning segas teiste koostisainetega ning hakkas kana täitma. "Õhtusöök jääb üsna hiliseks, aga keegi meist ei pea ju homme vara tõusma, eksole?"
"Professor," käis Harry peale, "kas sina oled mulle kunagi valetanud?"
Snape libistas täistopitud kana ahju. "Arvatavasti," ütles ta. "Mul ei tule hetkel konkreetseid juhtumeid meelde peale selle, et ma lasksin sul uskuda, et Must Isand tapab su päriselt ära - aga kuna ma uskusin tol hetkel ise, et see on tõsi, siis ma ei usu, et see läheb valetamisena arvesse."
Ta koukis kapi tagaotsast pooliku pudeli oliiviõli, soola ja natuke pipart ning hakkas salatikastet tegema. "Sinu isa kohta ma sulle ei valetanud ja kuna sa kunagi oma ema kohta ei küsinud, polnud mul tarvis sulle ka tema kohta valetada."
Harry ei vastanud, vaid liikus kergelt küljele, et vaadata salatikastme tegemist lõpetava Snape'i profiili, kui ta tükeldas Harry toodud ja aiast korjatud toiduaineid salati jaoks. See oli see nägu, mida oli tundnud Harry ema oma viimasel kooliaastal, pärast seda kui nad olid viiendal aastal suhtlemise katkestanud...
"Professor," küsis ta. "Kas sa oled oma uksed tagasi saanud?"
Snape vaatas uskumatu näoga tema poole. "Millest sa räägid?"
"Sa ütlesid enne, kui sa pudelis olid, et uksed on kadunud. Sa ei saanud kontrollida, mida sa meenutad, sest uksed olid kadunud. Nüüd on sul jälle keha. Kas sa oled need uksed tagasi saanud?"
Herneste puhastamisega ühele poole saanud, segas Snape hoolega salatit ja serveeris seda esimeseks käiguks. "Meil pole midagi peale tee juua," vabandas ta, "sest et Potter ei ostnud midagi." Sellest hoolimata asusid nad hea isuga toidu kallale, isegi Snape, sest et suhtlemine ja toidu valmistamine on hea ravi depressiooni vastu. Alles pärast seda, kui söömaaeg oli alanud, pöördus ta Harry küsimuse juurde tagasi.
"Uksed... Seda on raske öelda. See keha on imelik. On selline tunne, nagu ma poleks sellega päriselt ühenduses. Mul on üsna korralik juurdepääs oma mälestustele ja ma saan mõned neist eemale tõrjuda. Aga see on teistmoodi kui oli... kui oli enne. Mul ei ole enam sama palju kontrolli."
Hagrid noogutas. "Parem ära pinguta liiga palju. Sa ei tea iial, mis võib katki minna. Me ei taha ju endile rohkem tööd teha, eksole?"
Kui salat sai söödud, tekkis ebamugav hetk. Harry vabandas ennast ja läks köögist välja välisukse juurde. Oli nii palju, millest ta tahtis rääkida, aga täna ei julgenud ta seda teha. Jaanuaris, kui ta oli avastanud, et Snape'i mälestused elasid üle tolle kohutava öö Sigatüükas, olid tema lootused viimaks ometi rohkem oma vanemate kohta teada saada pinnale kerkinud, ainult selleks, et saada kõrvale lükatud viimaste Voldemorti-jäänuste jahtimiseks. Harryle oli pisike mõttesõela Snape meeldima hakanud, aga see uus oli rohkem vana Snape'i moodi - kibedam, kaitseasendis... Ja ometi olid nad teoreetiliselt üks ja sama inimene.
Harry vaatas ringi. Aias oli veel tohutult palju tööd vaja teha, et sellest uuesti päris aed saaks. Maja... "Kas sa kavatsed selle koha ikka ära möbleerida?" hüüdis ta Snape'i poole tagasi.
"See on möbleeritud," vastas Snape köögist. "Laud ja toolid köögis, laud eesukse juures, diivan, tool ja laud eestoas ja voodi magamistoas. Mida sul veel vaja on?"
"Paljugi," ütles Harry endamisi, püüdes meelde tuletada, kas need mõningad asjad, mis siin olid, olid needsamad, mida ta oli mõttesõelas Snape'i lapsepõlvekodus näinud- Ta arvas, et küllap olid. Ta otsustas praegusel hetkel seda teemat mitte edasi arendada ja läks tagasi kööki, kus nüüdseks oli õhtusöök valmis saanud.
xxxxxxxxxxxxxxxxxx
Külas, mis kandis muide veetlevat nime Weetsmoor, tõusid konstaabel Hugh Latimer ja tema naine just õhtusöögilauast. "See oli suurepärane, Gill," ohkas Hugh rahulolevalt oma kõhtu patsutades.
"Oleks veel parem olnud, kui ma poleks seda sulle soojas hoidma pidanud," ütles talle Gillian Latimer nõusid kraanikaussi tõstes. "Minul on ometi kord võimalus mõnusat seakintsu teha, nüüd kui hinnad on nii odavaks läinud, ja sina jooksed minema mingit vaest süütut reisijat poevarguses süüdistama."
"Ma ei süüdistanud teda poevarguses. Ta peatub Printsi talus ja see andis mulle võimaluse järele vaadata, kuidas seal elu läheb, ilma et see kavatsus otsekohe välja paistaks."
"Printsi talus. Oh, Hugh, kas see vaene noormees peab eluaeg nüüd elama kohas, mida kutsutakse vana hullu naise järgi, kes ennast põlema pistis?" Gillian lõikas neile mõlemale virsikupirukast tüki, kuni Hugh kohvi kallas.
"Glasgow on vist küll õige kiire arenguga linn, preili Ross," vastas Hugh, "et asjade nimed nii ruttu muutuvad. Siin elavad vanemad inimesed, kes peavad mindki liiga moodsaks, kui ma seda Printsi taluks kutsun. Nende jaoks kannab see endiselt Rossendale'i nime. Ja ma ei usu, et härra Snape seda pahaks paneb. Niipalju kui ma aru sain, on nad sugulased. Bill Morley jutu järgi on ta üks-ühele sarnane tema tütrepojaga, kes siin rohkem kui kakskümmend aastat tagasi suviti külas käis. Ja kui Fred Allsopi mära järgi otsustada, siis on ta kindlasti ka oma perekonna ande pärinud." Ta pistis pirukatüki suhu ja naeratas.
Gill kortsutas kulmu. "Sa tead, et mind vihastab, kui sa niiviisi räägid. Totter ebausk."
High mekutas teise pirukatükiga. Ta poleks tohtinud politseiasju oma naisega arutada.
"Ja ma arvan endiselt, et sa ei peaks selle vana hullu naise minevikku talle kaela laduma..."
"Proua Prints ei alustanud tulekahju, Gill. See oli süütamine."
Gillian Latimer jõllitas oma abikaasale otsa. "Süütamine? Sellises vaikses maakohas nagu siin? Ei, Hugh, ma ei usu seda."
"See on politseidokumentides kirjas. Selles linnas on inimesi, kes läksid selle eest vangi. Sam Logan veetis kümme aastat vangis."
"Sam! Selline tore mees! Miks ometi?"
"Ta oli nõid. Mina olin alles jõmpsikas kui see juhtus, aga ma mäletan oma lapsepõlvest sosistamist selle öö sündmuste kohta. Nad olid kõik aastaid nõiajookide ja mähiste järel tema juures käinud ja tõsiste probleemide puhul samuti ja siis korraga ühel päeval läks terve külatäis rahvast hulluks ja nad läksid ja põletasid ta maja koos tema endaga maha."
"Oh, issand! Hugh, see on kohutav!"
"Kõik mõtlesid samamoodi. Mitte keegi ei suutnud seda seletada. Siia saadeti isegi eksperdid veeproove võtma hallutsinogeensete kemikaalide kohta. Need, kes vangi läksid, praktiliselt mangusid, et neid karistataks. Inimesed kolisid eemale... Kui see noormees talu ära ostis - tema näoga... ja päästis Allsopi mära - noh, õige palju vanemaid inimesi loodab, et see tähendab, et külale on andeks antud. Sellepärast ma tahtsingi minna ja järgi vaadata, kuidas tal läheb. Ta on liiga palju omaette. Inimesed on mures."
"Peakski olema. Temasugune noor mees ihuüksi seal majas, mille kohta kõik ütlevad, et seal kummitab. Aga see ei muuda fakti, et nõidu pole olemas." Gillian oli oma pirukatüki söömata jätnud ja oli silmnähtavalt söögiisu kaotanud.
"Homme on Nick Cranmer tööl. Tule, lähme ja jalutame homme hommikul koos sealt läbi. Eriti kui ta sõbrad endiselt seal on. Sa lihtsalt pead seda suurt meest nägema." Hugh naeratas ja Gillian oli nõus.
xxxxxxxxxxxxxxx
Ülejäänud osa õhtusöögist möödus Snape'i pool vahejuhtumiteta. Harry ilmus tagasi Londonisse; Hagrid jäi ööseks. Snape'ile see mõte ei meeldinud ja ta ähvardas Hagridit ninakollineedusega, kui ta ülemisel korrusel midagi ära peaks lõhkuma, kinnitades, et see ei pea Hagridi kaalule vastu. Sellele järgnes elav arutelu, et kui suur siis täpsemalt Hagridi kaal on, nii et Harry ei pääsenud enne kella kahte hommikul minema ning Snape ja Hagrid ei saanud magama enne kella kolme.
Snape polnud seda neist kummalegi tunnistanud, aga ta oli juba mitu nädalat kummalist tüüpi unetuse all kannatanud, nõnda et ta küll jäi magama, magas umbes kolm tundi ning ärkas siis üles, võimetuna uuesti uinuma. Sel hommikul ärkas ta kell kuus. Hagrid norskas mürinal, nii et Snape läks alumisele korrusele kohvi tegema.
Kohv oli valmis, hommikuvalgus voolas eestuppa ning Snape läks natukeseks sinna istuma. Ta oli just kohvi diivani kõrval seisvale lauale käest pannud, kui ta peast käis läbi puuriv valuhoog. Ta surus sõrmeotsad meelekohtadele, kaotas teadvuse ja kukkus ettepoole.
Ülemisel korrusel norskas Hagrid edasi. Alumisel korrusel lebas Snape liikumatult samal ajal kui väike udune lomp kogunes tema pea ümber. Väljas laulsid linnud siristamiste, piiksumiste ja trillerduste sümfoonias vastastikku oma territooriumi kaitsvaid ähvardusi. Järgneva kahe ja poole tunni jooksul polnud ühtki muud häält kuulda.
Hugh ja Gillian Latimer jõudsid värava juurde umbes kella üheksa paiku. "Härra Snape?" hüüdis Hugh ning kergitas siis värava linki, kui vastust ei tulnud.
"Kas see pole sissetungimine?" narris teda Gill.
"Ma teen jätku-uurimist eileõhtuste sündmuste kohta. See oleks mu ametikohustuste eiramine, kui ma ei teeks kindlaks, kas härra nape'iga on kõik korras," informeeris Hugh teda enesega rahulolevalt. "Härra Snape? Richard Snape?"
Eesaed oli kahe kuu eest puhtaks tehtud, nii et uus umbrohukate polnud siin sama paks kui tagaaias. Hugh astus välisukse juurde ning vaatas äkilise mõtte ajel aknast sisse. See, mida ta nägi, ajas ta ärevusse. "Härra Snape!" Ta läks ukse juurde, mis polnud õnneks lukus ning sööstis eestuppa sisse, olles enda peale vihane, et oli eile õhtul ära minnes arvanud, et kõik on korras. Ta põlvitas vaikse mustades riietes kuju ette. "Härra Snape!" Tema selja tagant hüüdis Gillian, "Oh, Hugh! Mis juhtus?"
Ruttu katsus Hugh pulssi ja kontrollis hingamist. Mõlemad paistsid korras olevat ning teadvusetu meest oleks võinud magajaks pidada, kui poleks olnud asjaolu, et Hugh ei suutnud teda äratada. Teda ajas segadusse põrandale kogunenud udu ja ta püüdis seda eemale pühkida, aga mõtles siis ümber. Mobiiltelefoni haarates valis ta päästeteenistuse numbri. Telefon ei töötanud.
"Me oleme leviaugus," ütles Hugh Gillianile. "Ma pean mingi koha leidma, kust levi kinni püüda õnnestub." Väljast kostus kerge popsatav heli, mida Hugh vaevu tähele pani, kui ta eesukse lahti tõmbas. Ukselävel jooksis ta portfelli kandvale Harry Potterile sülle.
"Konstaabel?" hüüatas Potter ilmse üllatusega. "Kas midagi on juhtunud?"
"Sinu sõber," hüüdis Hugh. "Miski on ta oimetuks läänud!"
Potter jooksis Hugh'st mööda eestuppa ning peatus põrandal siruli olevat Snape'i nähes. Hugh arvas, et ta põlvitab oma sõbra kõrvale, aga Potter ei teinud midagi niisugust. Selle asemel võttis ta taskust umbes üheteiskümne tolli pikkuse kepi ning portfellist raske kausi. Gillian oli samuti ruumis, aga Hugh'l oli silmi ainult Potteri jaoks.
Keppi Snape'i pea suunas sirutades hüüdis Potter "Accio Snape!" Udu kogunes tema väljasirutatud kätte, kust Potter selle kaussi kallas. Üheks hetkeks oli kauss täidetud keerlevate hallide kiududega ning siis moodustus selle pinnale kuju - kuju, mis nägi tähelepanuväärselt viie tolli pikkuse Richard Snape'i moodi välja.
"Lõpuks ometi, Potter! Ammu oleks olnud aeg kohale ilmuda! Kui kauaks sa kavatsesid mind siia niiviisi jätta?" Pisike kuju asetas käed rinnale risti ja põrnitses Potterit õiglases vihas. "See oleks sulle paras olnud, kui ma oleks ära auranud! Mis jube kisa see on?"
See jube kisa oli Gillian, kes oli mõlema käe sõrmenukid suhu toppinud ja vahtis suurisilmi pisikest Snape'i. Hugh astus üle toa tema juurde ja võttis ta käte vahele ning hakkas teda õrnalt vaigistama. Tal oli kahju, tõesti kahju, et naine oli nõnda endast väljas, aga tema silme all toimuva tõelise nõiduse nägemise elevus oli naise šokist tähtsam. Pealegi oli ta teda ju hoiatanud.
"Mis sinuga juhtus?" nõudis Potter. "No ausalt, ma ei saa sind kahetestkümneks tunnikski omapead jätta, ilma et sa tükkideks pudeneks!" Nüüd pöördus ta vaikset keha uurima. "Temaga on kõik korras," ütles ta püsti tõustes.
"Loomulikult on temaga kõik korras," nähvas Snape talle vastu. "Enne oli ju korras, eksole? Mina olin, see, keda hädaoht ähvardas. Kas sa üldse kujutad ette, kui kõvasti ma pidin vaeva nägema, et elementaalset terviklikkust säilitada? Ma oleks võinud ära lahustuda! Laiali hajuda! Laguneda! Liguneda! Läbi lekkida!"
"Ja need on ainuüksi L-tähed," ütles Potter sarkastiliselt. "Sa kõlad nagu tesaurus. Kus Hagrid on?"
"See suur tolvan magab edasi. Kas sa ei kuule siis?"
"Oota siin," kamandas Potter trepi poole suundudes. "Ma lähen ajan ta üles."
"Nojah," kaebles Snape lae poole. "Nagu ma saaks siit kuhugi minna. Igavene idiootlik mõttesõel." Ta vaatas ringi ja keskendus Latimeridele. "Ja mida teie siin teete? Võtke teatavaks, et siin pole tegemist avaliku karnevaliga."
Hugh'l polnud vastamise võimalust, sest sel hetkel möirgas ülemisel korrusel Hagrid, "Mida ta tegi! See igavene süüdimatu vilet võlurivabandus! Aga ma talle veel teen!"
Kui nendeni kostsid Hagridi püüdlused Snape'i trepisse ettevaatlikult suhtuda, suutis Hugh Gilliani toolile manööverdada ning seisis käsi ta õlgadel hoides tema selja taha. Tema õnn, et ta seda tegi, sest kuigi naine oli valmis kohtuma 'suure mehega', polnud ta sugusi ette valmistatud kohtuma Hagridiga, kes pidi kummarduma, et end igast ukseavast läbi mahutada. Hagrid tuli ülemiselt korruselt alla koos padja ja tekiga. Potter läks kööki veel kahe tooli järele.
"Hommikust, konstaabel," ütles Hagrid viisakalt Hugh'le ja "Hommikust, proua," Gillianile. Siis pööras ta oma tähelepanu mitte mini-Snape'ile vaid põrandal pikali olevale Richardile. Nagu Hugh, kontrollis ka Hagrid kõigepealt pulssi ja hingamist ning uuris siis edasi, ega luumurde või sinikaid ole. Rahule jäänud, tõstis ta keha üles ja asetas ettevaatlikult diivanile, pani talle padja pea alla ja teki peale. "Ta peab sellest lahti saama," kommenteeris Hagrid tervele toale üleüldiselt. "Ükskord juhtub see trepil ja siis meil alles on häda käes. Ja sina," pöördus ta mõttesõela poole. "Kas sa mäletad, mis juhtus?"
"Mäletan? Mina? Mulle tundub, et sina oled see, kellel on mäluga probleeme, Godzilla. Kuidas ma saan mäletada, kui kõik mälestused on selle asja sees?" viipas Snape vihaselt diivani poole ja märkas siis Potterit. "ja mis see olgu, et mina olen siin ainuke, kellele tooli ei anta?"
"See on asjade loomulik olek," vastas Potter maha istudes. "Olgu, sa ei mäleta, aga kas sa tead, mis juhtus?"
"Mis sellel mugul siia asja on?" osutas Snape Hugh'le, kes Gilliani kätt hoidis. "Ja see naine. Nad ei tohiks siin olla!"
"Nagu ma aru saan," vastas talle Potter, "tuli konstaabel vaatama, kas sinuga on kõik korras. Ta oli sinu pärast mures."
"On kah juba aeg, et keegi muretseks. Pane mind nüüd tagasi ja siis võite te kõik jalga lasta."
"Mitte enne, kui me kindlaks teeme, miks see juhtus. Ainuke kord varem juhtus see sellepärast, et ma tõmbasin su koos mälestusega välja. Seekord paistab see olevat spontaanne. Kas sa oleks ilma abita tagasi pääsenud?"
Potter toetus vasakut jalga paremale põlvele tõstes oma tooli seljatoele. "Sul võib meid rohkem tarvis olla kui sa endale tunnistad."
"Kuule ajuhiiglane! Mul polnud enne mingisuguseid probleeme kui te kahekesi mind segama tulite, sajate siia sisse ja häirite minu rahulikku eksistentsi! Lõpuks ometi on mul kena kodu, aed kus tööd teha ja te peate mulle kallale kargama nagu hunnide hord..."
"Vabandust," ütles Gillian korraga toolilt püsti tõustes, "aga kas kellelgi oleks midagi selle vastu, kui ma läheks kööki ja teeks tassi teed?"
"Mida see mugu siin teeb!" karjus Snape.
"Ei, meil pole midagi selle vastu," ütles Potter. "Me vabandame, et olgukord on mõnevõrra külalislahkusetu, aga ta on raske aja üle elanud. Küll ta sest üle saab." Siis, kui Hugh ja Gillian Hagridist mööda kööki hiilisid, lisas Potter "Tehke parem juba kohvi ka. Ta joob hommikuti kohvi." Ta võttis laualt tassi külma kohviga ja ulatas selle Gillianile. "Suur tänu."
Kööki jõudnud, ignoreeris Gillian Hugh'd ja hakkas kappe avama. "Minu meelest ei peaks sa seda tegema," ütles Hugh, püüdmata tegelikult teda peatada. "Kas tee ja kohv pole mitte laua peal?"
"Ole vait!" hoiatas teda Gillian. "Mitte et nad meid tähele paneks. Vaata seda, Hugh. See väike... ta on ilmselt hologramm..."
"Ta on nõid," ütles Hugh. "nad on kõik nõiad."
"Asi pole selles!" Gilliani hääl kõlas rohkem sisina kui sosistamise moodi. "Asi on selles, et ta ütles just nüüdsama, et tal on kena kodu ja aed, kus tööd teha, aga ta pole juba rohkem kui kuu aega seal aias midagi teinud. Ja majas samuti mitte. Seal toas olev mööbel on uksest sisse visatud ja pärast seda pole seda liigutatud. Ma piilusin kõrvaltuppa ja seal on hunnik raamatuid keset põrandat. Ja vaata seda kööki. Mõned nõud, paar potti... Siin pole midagi, Hugh. Kui ta tõepoolest oma kodus olemist naudib, siis ei paista see igatahes kusagilt välja."
Pliidirõngad olid veel Snape'i hommikusest kohvitegemisest soojad, nii et Gillian segas süsi ja pani puid pliidi alla juurde, et ta saaks kohvi ja tee jaoks vett keeta. Hugh vaatas teda ja imetles, kuidas ta astus võõrasse keskkonda nagu oleks sinna sündinud. Õnneks polnud köögis võlukunsti tarvis. Hugh kahtles, kas ta naine sellega oleks kohaneda suutnud. "Mida me sinu meelest tegema peaks?" küsis ta.
"Kas nõidadel on psühhiaatreid? Sellel poisil on abi vaja. Huvitav, kus ta vanemad on. Ta peaks oma pere juures olema. Mitte siin nõnda täitsa omaette."
"Vähemalt on tal sõbrad..."
"Sõbrad või asjad! Nii nagu nad teda kiusavad! Nemad võivad olla osa probleemist."
"Ma ei tea, Gill. Sind polnud eile siin. Nende suhe paistis... teistsugune."
Gillian puhkis selle peale ja jätkas teetegemist.
Eesruumist kostis jätkuvat sõnavahetust. Hugh ja Gillian kuulasid häbenemata pealt. Hugh pidi muidugi võimaliku vägivalla suhtes valvel olema, tema töö osa nagu see oli.
"Kui poleks mind, siis sa poleks praegu eluski!" ütles Potter, ärritusenoot häälde pugemas.
"Ja see peaks mind kuidagi sinu ees võlglaseks tegema? Kas sa ei kuulanud eile õhtul midagi, mis ma rääkisin? Proovime siis ühesilbiliste sõnadega seletada. Vanamees valetas sulle. Niisugust asja nagu eluvõlg pole olemas. Ma polnud su isale võlgu, sina pole mulle võlgu ja mina pole sulle võlgu. Said aru? [The old man lied to you. There is no such thing as a life debt. I did not owe one to your father, you do not owe one to me, and I do not owe one to you. Got it?]"
"Isa on kahesilbiline sõna," märkis Hagrid. "Kas sa ei taha elus olla?"
"Nüüd kui see juba jutuks tuli... Ei. Ma oleks pidanud tookord kui mul võimalus oli, ikka tõelise enesetapu sooritama." Selle väite peale vaatas Gillian tähendusrikkalt Hugh'le otsa.
"Noh, kui sa seda nii väga tahtsid, miks sa siis ei teinud seda?" See oli jälle Potter.
"Ma hoolitsesin järjekordselt sinu huvide eest, nii et sa oled mulle võlgu."
"Nojah. Robards ja mina saime selle eest niikuinii sõimata, nii et sinu delikaatsus oli täiesti asjatu. Pealegi ütlesid sa nüüdsama, et selliseid asju nagu eluvõlgu pole olemas."
"Eluvõlgu. Merlin, kas sa ei lõpeta iial endast vanemate suhtes ülbitsemist? See on St. Mungost välja jäämise võlg. Mind ei huvitanud, mis positsioonis sa ministeeriumis oled. Ma olin sinu südametunnistuse pärast mures. Sina aitasid seda plaanida. Kui ma oleks sinu plaani kasutades ennast päriselt ära tapnud, oleks sa terve ülejäänud elu ennast süüdi tundnud."
"Ega ikka poleks küll! Sa oled päris suur poiss juba. Sul on õigus ise otsuseid vastu võtta."
"Kas sulle pole kunagi pähe tulnud, et kogu sinu jantimine minu psüühikaga võis mu valikuvõimalusi kahjustada?"
"Ei!"
"Noh, igatahes oleks see sulle pähe tulnud, kui ma oleks surnud. Sa oleks süütunde käes vaevelnud, härra Ma-pean-terve-maailma-eest-surema."
"Nüüd oled sa juba lihtsalt tige!"
"Üllatus-üllatus. Nagu sa poleks seda minust oodata osanud."
"Jaanuaris sa polnud nii tige."
"Jaanuaris olin ma viis tolli pikk ja oma kohvi suhtes sinust sõltuvuses." ("Sa oled endiselt viis tolli pikk," pomises Hagrid, aga Snape paistis teda ignoreerivat.) "Niisiis võtsin ma oma väikse tamburiini välja, tantsisin kaldapealsel oma väikest tantsu ja ütlesin, 'Yessuh, Massa Harry, olen sinu õnnelik ori.' Nüüd suudan ma endale ise kohvi teha ja sina võid siit majast jalga lasta, väravast välja astuda ja koju kebida!"
Harry laskis vaikusel kesta, aga ütles siis, "See linnakonstaabel räägib, et sa ei suhtle mitte kellegagi."
Snape jäi vait ja Hugh soovis, et tal oleks näha, mis toimub. "Kamp maakast mugusid," ütles ta viimaks.
"Mina arvasin, et sina pole tõupuhtuse hull," ütles Hagrid.
"Mind sõõlati Slytherini, kas pole?"
"Ja minu ema?" küsis Potter.
"Ma oleks õnnelikum olnud kui ma poleks temaga kunagi tuttavaks saanud. Ei. Unusta ära. Ma oleks vähem õnnetu olnud, kui ma poleks temaga kunagi tuttavaks saanud."
"Ma arvasin, et sa armastasid teda."
"Võib-olla ma mingil hetkel arvasin niiviisi. Enesepettus... Selline usaldusväärne inimlik omadus."
Korraga hakkas teekann vilistama ning Gillian kiirustas teed tegema. Eesruumis valitses vaikus, välja arvatud Hagridi ütlemine, "Ega te ei arva, et nad meie juttu kuulsid?" Siis oli Gillianil teekann soojendatud, tee valmis pandud ning keev vesi peale kallatud. Ta tõi tee- ja kohvikannud tuppa, Hugh tema sabas viie tassi ja alustassiga.
"Lõpuks ometi," ütles Snape nõusid lugedes, "vähemalt sellega said nad hakkama."
Valitses ebamugav vaikus, kuni kuni Gillian asju lauale asetas ning siis köhatas Snape kurgu puhtaks. "Mu kallis proua, kardetavasti ei tabanud te mind minu parimal hetkel. Minu nimi on Richard Severus Snape, ja ma tahaksin teid oma kodus tervitada, tagasihoidlik nagu see on, ning tänada teid nii suure lahkuse eest, et meile midagi keelekasteks valmistada. Kahjuks pole ma, nagu te näete, positsioonis teile ekskursiooni korraldada. See härrasmees teise paremal käel on Rubeus Hagrid ning see noor nagamann, kes ukse juures istub..." - mõlemad mehed tõusid püsti, kui neid tutvustati, mõlemad kergelt punastades - "on Harry James Potter. Nad on, nagu ma olen tunnistama sunnitud, minu tuttavad. Ma olen juba kohtunud meie sitke noore konstaabliga. Latimer, keas te ei oleks nii kena...?"
"Jah, muidugi, härra. Härrased, tahaksin teile tutvustada oma abikaasat, Gilliani."
"Väga meeldiv teiega tutvuda, proua Latimer," ütles Snape, kui Potter ja Hagrid tervituse pomisesid. "Potter, kas sa teeksid seda au?"
Potter hakkas küsima, kellele teed, kellele kohvi, kallates ja tasse ulatades. Kui ta Snape'ini jõudis, ütles ta, "Kohvi, ma kujutan ette," ja kallas tassitäie. "Kuidas me seda teeme?"
"See on jah pisut keeruline," tunnistas Snape. "Huvitav kas sa saaks temast ühe välja tirida... Ei?"
"Sul on osa pudelis."
Snape oli kiire süttima. "Igavene nuhk! Sa oled minu asjades ringi sobranud! Ma peaks su mättasse lööma! Kui mul võlukepp käes oleks...!"
"Sul pole võlukeppi? Enne oli ju. Ja ma ainult piilusin sisse; ma ei vaadanud neist ühtegi."
"Igavene lollpea," ütles Snape teadvusetule kehale viidates, "jättis võlukepi eile õhtul kööki. Kui see oleks mul käepärast olnud ja mõttesõel samuti, ei oleks ma kolm tundi põrandal lombina veetnud."
"Ma lähen ja toon," ütles Hagrid, kes oli juba püsti ja poolel teel kööki. "Leti peal peaks olema!"
"Sinu võlukepi ja mõttesõela probleem pole praegu tähtis," jätkas Potter. "Tähtis on kohv. Kui sa lased mul pudelist ühe mälestuse võtta, siis saan ma sulle tassi kohvi tuua."
"Olgu peale. Ära ainult ise vahtima jää. Ma panin need mälestused sinna asja pärast."
Potter astus kaminasimsi juurde, kus seisid kaks kummalise kujuga värvilist kristallpudelit ning avas rohelise. Sealt võttis ta hõbedase udukiu ning tõi selle anumasse, kus oli Snape. Ta poetas selle sinna sisse ning Snape kadus otsekohe, ilmselt samuti uduks muutudes.
Siis tegi Potter midagi väga kummalist. Ta võttis tassi kohvi kätte, seisis laua kõrvale ning kummardus kausi kohale, nii et puudutas näoga kausis hõljuvat udu. Köögist pulgaga tagasi jõudnud Hagrid libistas selle Potteri teise kätte ning astus tema kõrvale, et kohvitassi paigal hoida, sest Potter paistis täiesti liikumatuks muutuvat. Hugh' arvates oli seda päris lõbus vaadata. Tema kõrval pigistas Gillian huuled kokku, et naeru alla suruda.
Etendus kestis ainult hetke ning juba oli Potter nende seltsis tagasi. Sama ruttu ilmus ka Snape uuesti, ainult et seekord koos kohvitassiga, sellest rahulikult rüübates. Võlukepp paistis tema jakitaskust välja.
"Ma ei saa aru," hüüatas Hugh. "Kuidas see kohvitass tema kätte sai, kui sina hoiad seda endiselt käes?"
"See on lihtne," ütles Hagrid Potteri käest võlukeppi võttes ning seda teadvusetu Richardi taskusse pistes. "Meie käes on vorm, temal on olemus. Täitsa lihtne kui järele mõelda."
"Kui Aristotellik," ütles Gillian.
"Sellest ei tea mina midagi," tunnistas Hagrid. "Ma tean ainult nõnda palju, et see töötab."
"Mismoodi kohvi vorm ilma selle olemuseta maitseb?" küsis hugh ning Potter ulatas talle tassi. Ettevaatlikult seda huulile tõstes võttis Hugh lonksu. Maitse oli nagu soe vesi. Ta andis ka Gillianile proovida.
"Ma pean mõttesõela tagasi minema, et tassi kätte saada, muidu ei pea see siin pärast enam vett, aga kohvi võime lihtsalt minema visata. See oli muide väga ilus mälestus. Ma ei teadnudki, et sina ja minu ema käisite kooli ajal tähti vaatamas."
"Rohkem nagu kuud vaatamas," täpsustas Hagrid.
"Kust sina tead?" küsis Potter.
"Nad pidid ju järve äärde minema, eksole? Arvad, et ma ei pannud tähele, kui kaks õpilast pärast uneaega välja teleskoobiga hiilivad?"
"Kuidas see saab olla?" küsis Gillian. "Tema ja sinu ema, see tähendab. Ta on noorem kui sina oled."
Naeratades ja pead ühele küljele kallutades pöördus Snape Potteri poole. "Ah, jah," irvitas ta sellal kui Hagrid vale viisiga vilistades lakke vahtis. "Mismoodi sul õieti plaanis oli seda seletada?"
"Miks mina seda seletama peaks?" küsis Potter.
"Sina tõstatasid teema. Me oleks võinud päev otsa rahus olla ilma mind ja sinu ema üheskoos samas lauses mainimata, aga ei..." Snape tõstis kaks kätt allaandva žestiga üles ning tegi seda ilma kohvi maha loksutamata.
Potter tõmbas sügavalt hinge ning pöördus Latimeride poole. "Kas te võiks korraks istuda? Siis on seda lihtsam omaks võtta." Gillian istus samasse korvtooli, kus ta oli ennegi istunud ning Hugh tõmbas ühe köögitoolidest lähemale. Potter tammus natuke aega närviliselt edasi-tagasi ja alustas siis. "Kui palju te õigupoolest meist teate? Kuulujutud muidugi kaasa arvatud."
"Ausalt öeldes," ütles Hugh Gi9lliani poole vaatamata, "päris palju. Ma olin kolmene, kui see maja maha põles, aga külal oli selle mälestusega veel kaua aega raske toime tulla. Selles süüdi olnud mehed läksid vangi..."
"Oota nüüd natuke!" hüüdis Snape. "Selle kohta oli kohtuprotsess? Inimesed mõisteti süüdi? Miks keegi mulle ei öelnud? Ma oleks seda teada tahtnud!"
"Sa polnud veel sündinud," juhtis Gillian tähelepanu, mis saatis Snape'i tagasi oma kausi ududesse.
"Kas temaga on kõik korras?" küsis Hugh ning jätkas siis jutustust. "Mitmed inimesed püüdsid seda talu osta ja siin elada ja iga kord kui nad seda tegid, räägiti lugusid uuesti, niisiis kasvasin ma üles teadmisega sellest kui kohalikust legendist. See oli paljude põlvkondade vältel Rossendale'i perekonna kodu ja neid tunti siin piirkonnas laialt kui nõidasid - häid nõidu, ravitsejaid ja arstirohtude pruulijaid. Kõik käisid nende juures enne seda kui Rahvuslik Tervisekaitse organisatsioon loodi ja neist peeti lugu. Nad hoidusid põhiliselt omaette, aga nad olid tuntud ja austatud. Viimane Rossendale'idest oli naine, kes abiellus ja temast sai proua Prints. Neil oli tütar, mees suri ja tütar lahkus kodust, kõigepealt kooli, siis abiellus siit mõne miili kaugusel olevasse linna. Tema poeg, proua Printsi tütrepoeg käis siin aeg-ajalt. Räägitakse, et tema oli samuti ravitseja ja nõid."
"Võur," ütles Potter. "Me kasutame sõna võlur."
"Ja mina arvasin, et meessoost nõid on sorts," ütles Gillian.
"Ainult sel juhul kui tahad solvavalt väljenduda," ütles Hagrid.
"Või demonstreerida oma ignorantsust," lisas Snape, kes valis selle hetke, et taas pinnale tõusta. Ülejäänud kaks ignoreerisid teda.
"See ongi enam-vähem kõik," lõpetas Hugh. "Ümbruskonnas teatakse, et siin kummitab ja sellepärast ei jäägi ükski maja ostja pidama. Kohalikud naised tulevad siia kui keegi on kodus haige. Nad väidavad, et siinse aia puuviljadel, köögiviljadel ja ravimtaimedel on ravitoime. Igatahes pole kellelgi mingit seletust selle kohta, miks nad endiselt pärast kahtkümmet aastat hoolitsemata olekut endiselt vilja kannavad. Kõik arvavad, et see on maagia. Põhjus, miks kõik sinust teavad," noogutas ta Snape'i poole, "on Bill Morley pärast. Ta sai seitsmekümnendatel kukkumisest peaaegu surma, aga vana proua Prints ja tema lapselaps ravisid ta terveks. Tema sõitis kevadel, kui te härra Potteriga seda kohta vaatamas käisite, siit mööda ja sai peaaegu rabanduse. Arvas, et nägi vaimu ja tuli ruttu mulle rääkima. Sellepärast me kõik teadsimegi kohe, kui sa sisse kolisid, et sa oled samast perekonnast."
"Okei," ütles Potter. "Te teate võlukunstist. Te olite meie jaoks valmis. See, mida te ei tea, on see, et meie maailm oli viimased mitu aastat sõjas. Kas teil on meeles Brockdale'i silla katastroof kolm aastat tagasi? See oli osa sellest sõjast. Igatahes, eelmisel aastal saime me viimaks sellest kurjast võlurist jagu, kes kõiki neid probleeme põhjustas, aga selle võitluse käigus sai proua Printsi lapselaps, kes oli selleks ajaks tollessamas koolis, mida te nimetasite, õpetajaks - noh, ta sai surma. Meil õnnestus tema mõtted ja isiksus kokku korjata ning neid maagilises anumas säilitada."
"See kõlab suurepäraselt!" Gilliani naer kippus juba mõnevõrra hüsteeria poole. "Kas te teete seda igaühega?"
"Ei, proua. Isegi võlurite hulgas on see ainulaadne juhtum. Ta eksisteeris sellisel kujul, selles anumas kuni selle aasta veebruarikuuni, kui me... justkui kloonisime talle uue keha. See on samuti unikaalne juhtum ja sellepärast tal ongi sellega probleeme. Mõtted ja keha ei taha hästi koos töötada."
"Nagu siiratud koe äratõukamine või midagi taolist," mõtiskles Gillian. "Kui vana ta siis tegelikult on?"
"Kolmkümmend üheksa," ütles Potter.
"Kolmkümmend kaheksa!" vaidles Snape mõttesõelast vastu. "Pea meeles, pärast surma enam ei vananeta. Ma kohe ootan seda päeva, kui sina oled vanem kui mina olen! 2018. aasta 21. novembri päikeseloojanguks oled sa ametlikult vanem kui mina!"
"Kas te," küsis Gillian järgmisena, "kavatsete ta ikka tema... sellesse uude kehasse tagasi panna?"
"Ma teeks seda kohe," ütles Potter. "Tal pole tarvis muud teha kui mulle öelda, et ta on selleks valmis."
"Ma olen valmis," teatas Snape. "Passi ainult peale, et see jälle mu võlukeppi ära ei kaota."
"Jäta järele!" hüüdis Potter. "Meil tuleb üks asi selgeks saada. Sina oled selle ainus teadvel isiksus, nii et kui ta midagi unustab, siis on see sellepärast, et sina ise unustasid. On selge?"
"See on siiratud kude," vastas Snape. "Mina üksi ei saa vastutav olla."
"Kebi sinna mälestusse tagasi, nii et ma tassi kätte saaks, sina vihaleajav kääbus, enne kui ma ümber mõtlen ja su sinna jätan."
Snape kuulas sõna ning Potter kummardus uuesti oma näoga udusse. Kui ta tagasi tuli, korjas ta mälestuslõnga üles ning tõstis selle rohelisse pudelisse. Anuma põhja jäi väike hall pilveke, mis oletatavasti oligi Snape. potter viis kausi diivanil magavale kujule lähemale, õngitses pilve oma võlukepiga välja ning hoidis seda 'Richardi' meelekohal. Pilv imbus läbi naha ja pealuu ning kadus. Diivanil pikutav Snape aevastas.
"Kas tunned ennast hästi, poiskene?" küsis Hagrid täis hoolimist tema kohale kummardudes. "Sa ikka hirmutasid meid päris ära."
"Kõik on korras," nähvas Snape vastu. "Tõmba see tekk mul pealt ära ja las ma lähen teen hoomikusöögi. Mul on kõht tühi. Kas need mugud on ikka veel siin?" Ta viskas jalad diivanilt maha ja istus üles.
"Tead mis," nunnutas Gillian pehme hääle ja magusa naeratusega, "Hugh on kibe käpp hommikusöögi alal. Ma mõtlesin, et äkki sa oleks nõus mulle aeda näitama. Ma olen seda nii näha igatsenud ja me võiks vahelduseks neil ka lasta midagi teha."
Snape piilus teda kahtlustavalt, aga oli siis nõus. "On jah juba aeg, et keegi teine kah natuke tööd teeks. Ma lähen ja näitan talle aeda. Teie teete hommikusöögi - ja vaat et see süüa kah kõlbaks!"
"Pea nüüd kinni," hoiatas Hagrid. "Kõigepealt tuleb ikka vaadata, kas sa üldse jalul püsid."
"See on idiootlik," ütles Snape praktiliselt püsti hüpates, kergelt uimasena kõikudes ning siis uuesti maha istudes. "Mis juhtus?"
"Sa pead rahulikult võtma. Sa pead muutustega harjuma."
"Muutustega? Mingeid muutusi pole." Snape komberdas uuesti jalule. "Näed? Kõik korras. See kaunis daam soovib minu aeda näha. Teie hoolitsete selle eest, et hommikusöök oleks valmis, kui me tagasi tuleme." Ta ulatas Gillianile käe, et teda aeda eskortida.
"Ära muretse," ütles Potter, kui tema ja Hagrid Hugh' kööki viisid, et talle näidata, mis toitu neil on, "temaga ei juhtu midagi."
"Ega ma tema pärast muretsegi," vastas hugh.
Tegelikult oli see Hagrid, kes veetis kogu aja köögi aknast välja vahtides, sel ajal kui Hugh toiduvarusid uuris. Algul oli Hugh pisut mures, kui märkas, et neil polnud külmkappi, aga köök paistis pliidist hoolimata jahe olevat ja toit lõhnas värskelt, nii et ta võis rahus seda kasutada ja pealegi oli tegemist ju võluritega. Ta kontrollis pliidi temperatuuri ning vaatas siis, milliseid toiduaineid tal kasutada on.
"Aeg on hommikusöögiks juba päris hiline," kommenteeris ta Potterile. "Kuidas teile meeldiks hispaania kartuliomlett?" See sobis kõigile ning Hugh hakkas kartuleid tükeldama. "Miks härra Snape meid mugudeks nimetab?" küsis ta hetke pärast.
"See on meie termin võluvõimeteta inimeste kohta," ütles Potter. "Tehniliselt võttes on see illegaalne teie nähes võluda või isegi teile teada anda, et me oleme teist mingit moodi erinevad. Potentsiaalselt võib meil päris palju jama tulla sellest, mis siin täna hommikul juhtus. Aga ma ei arva, et Snape on selle pärast mures; ta lihtsalt tahab tülikas olla. Tema isa oli tegelikult samuti võluvõimeteta."
"Kõlab nõnda, et ta on tülikas päris tihti."
"Ärge nüüd hakake professorit taga rääkima," ütles Hagrid ilma oma tähelepanu aknalt pööramata. "Tal pole just kõige parem elu olnud ja tülikas olemine on tema viis sellega hakkama saada." Jutus tekkis väike paus, aga siis lisas Hagrid, "Võib-olla sa peaks natuke rohkem mures olema, konstaabel. Su naine sai ta naeratama. Minu meelest pole ta elus üldse kuigi palju naeratanud, isegi noorena mitte."
Kartulid koos tükeldatud sibulatega pannile pandud, võttis Harry hetke, et Hagridiga akna juures ühineda. Gillian ja Snape olid aia ülemises otsas virsikupuu juures ning ta osutas ühe rohtukasvanud ala suunas, nagu oleks tegu olnud roosiaiaga. Mõlemad ajasid juttu nagu vanad sõbrad. "Mulle paistab küll normaalne," ütles Hugh ja läks tagasi söögitegemise juurde.
Hommikusöök läks päris hästi, kuigi see tundus olevat natuke formaalne, sest kõik kohalolijad andsid oma parima, et olla ülimalt viisakad, välja arvatud mõne erandiga Snape, kel polnud midagi Hugh söögitegemise kallal nuriseda, kasutas ära võimalust kõnelda Hagridi vajakajäämistest kuni Potter talle tuimalt teatas, et 'lõpetagu ära'.
"Kuidas palun," hüüatas Snape. "Ma ei teinud talle midagi."
"Tegid küll ja kõvasti kohe."
"Pole midagi, Harry," pomises Hagrid. "Ma ei pane pahaks."
"Aga peaks. Ta kohtleb sind nagu kõntsa."
"Küsimus pole mitte selles, kas ma kohtlen Hagridit nagu kõntsa," teatas Snape solvunud toonil, "vaid kas sa oled kunagi näinud mind kedagi paremini kohtlevat."
"Kas see pole mitte 'Minu veetlevast leedist?' küsis Gillian äkitselt. "Henry Higgins, eksole."
"Just nimelt," ütles Snape, Potterit ja Hagridit ignoreerides. "Kas sinu meelest pole kahju, et nad ei lasknud tal seda osa laulda? Ta oli ju enne filmides esinenud. See maksis talle võimaluse Akadeemia auhinnale."
"Oh, kas sa oled klassikaliste filmide fänn?" hüüdis Gillian. "Mida sa arvad..." ning vaidlus Hagridi kokkamisvõimete üle kadus kinoarutelusse, arutelusse, millega Hugh ühines, kuni Gillian juhtis selle fantaasiakirjandusele ja kummalistele olenditele ning siis oli ka Hagridil üht-teist öelda. Hugh nautis, kuidas Gillian seda teha suutis - temal niisugust annet ei olnud. Lõpuks oli söömaaeg läbi ning siis jätsid nad Gillianiga kummalise trio omapead.
"Mida sa arvad?" küsis Hugh koduteel.
Gillian naeris. "Kas sa loodad, et ma olen nüüd nõiausku pööratud? Mitte veel, Hugh Latimer. Sul tuleb ikka oluliselt rohkem pingutada kui see, et nõnda juhtuks. Ma tahaks ainult teada, kus selle hologrammi projektor asus."
Hugh raputas pead. "Teis on endiselt liiga palju Glasgow'd, preili Ross. Mis iganes sul küll pähe tuli, et minusuguse maakast jobukakuga abielluda?"
"See andis mulle intellektuaalse üleolekutunde, mida ma nii hädasti vajasin. Pealegi oled sa päris nunnu jobukakk."
Konstaabel Latimer vaatas ette- ja tahapoole ja mõlemale küljele, ega ometi inimesi läheduses pole ning kedagi nägemata libistas käe oma prouale ümber ning suudles teda. "Sulle tuleks kasuks," ütles ta hetke pärast, "võimudega koostööd teha, vastasel korral tuleb mul sind ülekuulamiseks kinni võtta."
"Kas sa ei peaks kõigepealt mulle minu õigusi ette lugema?" vaidles ta vastu. "Ma tean mis on mis ja sa ei saa mulle minu õigusi keelata."
"Mul polnud plaanis sulle midagi keelata."
"Mis kellast sa tööle lähed?"
"Mitte enne kuut."
"Tore. Lähme siis koju ja sa võid mind arreteerituks pidada."
Nad kõndisid mööda teed käsikäes edasi ning Hugh küsis uuesti, "Mida sa mõtled?"
Seekord oli Gillian tõsisem. "Ma arvan, et meil on paar vägagi segast inimest seal talus."
"Tähelepanekud?"
"Mitte piisavad kindlasti, aga ma küsisin härra Snape'ilt härra Potteri kommentaari kohta, et ta on tige. Ta ütles, et härra Potter on hellik ning pakkus infot, et oma seitsmeteistkümne õpetamisaasta jooksul pole ta hoolimata paljudest provokatsioonidest kedagi löönud. Ma ütlesin talle, et ta näitas üles imetlusväärset enesevalitsust ning et härra Potteril pole ilmselgelt aimugi, mida 'tige' tähendab. Ta tänas mind minu tähelepanelikkuse eest."
"Huvitav," ütles Hugh. "Ja sina tõlgendasid seda nagu...?"
"Ma võtsin seda seitsetteist õpetamisaastat selle näitemängu osana, mida nad meile etendavad. Huvitav, kas sõnasõda kuulub samuti etenduse juurde või mitte. Aga see kõlas nõnda veenvalt, et... Mind ei üllataks, kui neil mõlemal on sügavad lapsepõlvetraumad, aga ma kujutan ette, et härra Snape'i puhul oli see trauma tõenäoliselt tunduvalt... füüsilisemal kujul. Aga ilma pikema vaatluseta ei oska ma rohkem arvata. Võta seda kui esialgset hüpoteesi."
"Ja härra Hagrid?"
"Imelik, aga palju õrnatundelisem ja paremini tasakaalus. Kui ma peaks otsustama, keda neist ravile saata, siis oleks see härra Snape."
xxxxxxxxxxxxxxxxxxx