Ma avasin silmad. Vastu vaatas must läikiv lagi. Keerasin pea küljele ja vaatasin tuba. See oli hämaralt valgustatud. Aknad toal puudusid, seega ma ei teadnud, kas oli päev või öö. Ma püüdsin meenutada, kuidas ma sellesse tuppa sain, aga mu mälu oli üks suur must auk. Ma ei suutnud isegi oma nime meelde tuletada. Rääkimata siis sellest, mida ma selles kummalises toas teen.
Otsustasin end voodist püsti ajada, kuid istuli tõustes selgus, et läikivmust lagi oli lähemal kui paistis ning ma lõin oma otsaesise tugevalt vastu seda ära. Veeretasin end üle voodiserva põrandale, mis oli ootamatult kaugel, nii et lõin puusa ära. Samal silmapilgul vallandus mingi kohutav undamine. Ehmatasin ja tõusin püsti. Kuulsin üle kimeda heli seina taga samme. Need peatusid ja siis avanes läikivmustas seinas avaus. Avauses seisis pikka kasvu naine. Esimese asjana märkasin tema juures ta pikki puusadeni lainetavaid süsimusti juukseid. Ta vajutas mingeid nupukesi seinal ja varsti sai jälle vaikust nautida.
„Vabandan selle alarmi eest, me kasutame seda ruumi harva ja unustasime ilmselt häire maha võtta," ütles naine, „muide, mina olen Madina."
„Mina olen…" alustasin ma, püüdes taas oma nime meenutada.
„Katarina, ma tean," naeris naine.
Vähemalt üks meist teab.
„Tule nüüd, me peame sulle midagi korralikumat selga saama ja ma olen kindel, et sul on kõht ka tühi."
Tundsingi kohe, kuidas mu kõht koriseb. Millal ma küll viimati sõin? Madina juhatas mind ukseavast välja. Nii paremale kui vasakule avanes pikk koridor, mille süsimustad seinad sulandusid sama tooni põranda ja laega sujuvalt üheks. Madina valis vasakpoolse koridor ja hakkas reipal sammul edasi astuma. Kõndides vaatasin oma riietust – poriste põlvedega kulunud sinised teksad, poripritsmetega valge särk ja poriste ninadega tennised. Miks ma nii räpane olin?
Siis jäi Madina järsku seisma ja avas nupuvajutusega veel ühe avause läikivas seinas. Ta lasi mul enda ees tuppa astuda. Seekord ei olnudki toa põhivärviks must vaid veinipunane. See meeldis mulle palju rohkem kui see kõikjal valitsev must. Millegipärast rahustas tumepunane toon mind ja tundsin end natuke kodusemalt.