Kolmapäev, 6. jaanuar 1999

Harry Potter vaatas oma kontori aknast välja ja ohkas. See oli sügav rahulolematu ohe, sest esiteks ei olnud see tegelikult tema kontor, vaid pigem nurgake ruumis, mida ta jagas viie teise võluriga, ja teiseks sellepärast, et ta tundis igavust masendust. Kes oleks uskunud, et ma ainult kaheksa kuud pärast võitu Voldemorti üle seda aega tagasi igatsen? Midagi on minuga valesti! Harry heitis pilgu kontori kellale, lootuses, et see juba viis saaks, et saaks minema minna. Kümme minutit. Merlin tänatud, ainult kümme minutit veel.

Need olid tema elu kõige aeglasemad kümme minutit. Minuti eest viis hakkas Harry asju sahtlitesse ja kartoteekidesse tagasi panema – tint ja sulg, arveraamatud, rekvireerimise vormid, ülesandevormid – kõik see vastik paberitöö, mida ta pidi tegema õppima, et oleks eales lootust osaleda autorite välitreeningus.

„Juba lähed minema?" ütles Mark Savage irvitades. „Nojah, pärast Võlumaailma Päästjaks olemist on auroriks olemine muidugi igav nagu nõudepesuvesi." Savage oli Harry ülemus.

„Ei, see on tõepoolest suurepärane töö," vastas Harry üsna lamedalt. „Vajalik töö. Väärtuslik. Mis auror ma oleks, kui ma lihtsate asjadega hakkama ei saaks?"

"Suurepärane suhtumine, Potter. Jää selle juurde! Ma pean kolme nädala pärast sinu kohta iseloomustuse esitama, ja me ju mõlemad tahame, et see oleks hea iseloomustus, kas pole?"

„Just nii," polnud Harryl muud öelda ja ta lahkus kontorist fuajee liftide suunas. Selle asemel, et floo-võrgu kaudu koju minna, läks ta välja tänavale. Tal polnud kuhugi kiiret. Kodus polnud niikuinii midagi teha.

Pärast ministeeriumist väljumist mõtles Harry, kuidas minna sinna pansionaati, kus ta elas. Mõne kuu eest oli ta otsustanud pigem Londonis omaette elada kui Weasley perele koormaks olla ja juba tükk aega ta kahetses seda otsust. Aga tagasi minna kah ei saa. See tähendaks kaotust tunnistada, tunnistada, et ta on neist sõltuv. Ta vaatas natuke aega ringi, siis otsustas metrooga minna.

Probleem oli selles, et tal polnud kellegagi rääkida, kellegagi koos olla. Ginny ja Luna olid seitsmendat aastat Sigatüükas – nad olid jõuluvaheajal kokku saanud ja ei näe enne kui Lihavõtteks, kui ta just veebruari Siganurme ekskursiooni ajaks sinna ei lähe. Ron oli George'il abis Diagoni alleel ja oli muutumas päris ärimeheks, töötades mõnikord 12-tunniseid päevi ja nautides raha, mida tal lõpuks ometi teenida õnnestus. Hermione oli alustanud oma juriidilist haridust ja veetis kõik oma õhtud toimikute kallal ja Neville oli Sigatüükas ja valmistus oma lõpueksamiteks, selleks et asuda tööle ministeeriumi ülemaailmses programmis ohustatud maagiliste taimeliikide kirjeldamise, süstematiseerimise ja säilitamise alal.

Harry täitis formulare ja osutas teenuseid autorite osakonnale ja ta vihkas seda tööd. Harry unustas end oma mossitavasse unelemisse ja sõitis oma peatusest mööda, hüpates istmelt püsti ja sööstes sulguvate uste vahele ainult selleks, et need uuesti lahti sundida ja läks maga Bondi tänava peatuses Mayfairi juures. Väljas avastas ta, et sajab lund ja tõstis mantlikrae üles. Pärast lühikest jalutuskäiku enam-vähem edela suunas jõudis ta kitsale ainult jalakäijatele mõeldud tänavale, mis oli ääristatud moekate kauplustega. Sissepääs Harry majja oli kalli itaalia kingapoe ja ilusalongi vahel. Poeomanikud olid mugud. Harry maja kuulus vanaldasele nõiale.

„Tere õhtust, härra Potter! Loodetavasti läks päev ministeeriumis hästi," teretas majahoidja, kui ta fuajeesse sisenes – fuajeesse, mis oli palju suurem kui kahe poe vahele pitsitatud ukseava.

„Tere õhtust, proua Purdy," vastas Harry. „Sama nagu alati."

„No siis on hästi," ütles proua Purdy, kel polnud aimugi millega Harry ministeeriumis tegeles. "Õhtusöök on kell 6:30. Rostbiif täna õhtul."

Harry korter asus neljandal korrusel, majas kõige kõrgemal. Ta oli ainuke üürnik kellel oli terve korrus enda päralt ja see koosnes kolmest suurest õhulisest ruumist. Teistel nõidadel ja võluritel, kes seal elasid, polnud Harry rahalisi vahendeid, niisiis ei meeldinud talle oma rahaga kekutada. Ta sõi koos nendega pansioni sööklas, elas tagasihoidlikult, ja tülitas teisi inimesi nii vähe kui võimalik. Teised elanikud olid tunduvalt vanemad kui Harry ja polnud seetõttu ülearu vaimustuses tema armist või hiljutisest minevikust, kuigi kõik olid seda meelt et ta tundus olevat väga tore poiss.

Pomisenud ukseavamisloitsu, astus Harry esikusse, võttis mantli maha ja riputas selle ukse kõrvale nagisse. Ta võttis ka kingad jalast, sest need olid lumekirmest märjad. Siis paterdas ta sokkide väel magamistuppa.

Riidekapi ukse alt nirises välja õhuke hõbedane udu. Harry jõllitas mõne sekundi seda sutsust hallikat riba ja ei osanud kuidagi arvata, millega võiks tegu olla. Siis tõmbas ta taskust võlukepi ja hoidis seda valmis, lähenedes ettevaatlikult kapiuksele ja avas selle aeglaselt.

Kapi põhja kogunes pisike lomp sätendavat udu, mis nirises kusagilt riiete vahelt alla. Kiiresti liigutades lükkas Harry riided kõrvale ja leidis jaki, mis oli selle segaduse allikaks. Taskus kobades tõmbas ta välja klaaspudeli, mis oli täis hõbedasi niresid. Selle kork oli lahti, nii et too kummituslik sisu immitses välja.

Paanika teravdas Harry reflekse. Loits, mida siin tarvis oli, tuli kohe meelde. "Contineo in ampullam!" hüüdis ta ja ilmus esimesest suurem pudel, mis imes endasse vanema, laguneva mahuti sisu ja samuti maha voolanud osa. Kui iga tükike udu oli uues pudelis, pani Harry korgi peale. Esialgne pudel kadus võlukepiviipega.

Süda tagus rinnus ebaloomulikult kõvasti ja Harry tõi pudeli elutuppa ning asetas selle keset tuba olevale lauale. Siis keetis ta endale tassi teed ja istus pudeli juurde maha, et mõtteid koondada ja rahuneda.

Kuidas ma sain nii loll olla, et selle jaki niiviisi kappi jätsin? See polnud isegi mitte muundatud mahuti, see oli paljast õhust võlutud. Mis siis kui ma oleks otsustanud kinno minna või Weasleytele külla? Selleks ajaks kui ma oleks koju jõudnud… Harry ei tahtnud mõeldagi, mis ta oleks leidnud, kui oleks isegi tund aega hiljem jõudnud.

Nüüd teed rüübates ja lõõgastudes vaatles Harry pöörlevat hõbedast udu enda ees. See oli õigupoolest täitsa ilus, pöörlevad ja põimuvad nired moodustasid pidevalt muutuvaid mustreid. Täitsa lummav. Imelik, et midagi nii ilusat sai tulla selliselt koledalt tüübilt.

Aga see oli vale asi mõelda, sest see tuletas meelde vimmast korda, kui Harry nägi seda meest, kelle mõtted väänlesid pudelis tema laual. Severus Snape oli surnud Harry riietest kinni haarates ja praktiliselt Harry käte vahel, jõllitades meeleheitlikult talle otse silmi. Harry meenutas hetke kui valgus tumedate silmade taga tuhmus ja kustus ja klomp tõusis kurku.

Läinud, mõtles ta. Nad on kõik läinud. Sirius, Remus, Dumbledore, Vänderjas, Snape. Kõik inimesed, kes võiks mulle rääkida midagi minu minevikust, minu vanematest, on läinud ja mul tuleb kogu ülejäänud elu elada teadmatuses…

See polnud küll muidugimõista päris tõsi. Hagrid teadis üht-teist, samuti teised õpetajad nagu McGonagall ja Flitwick. Tädi Petunial oli ikkagi veel mälestusi, mida Harryl ehk õnnestuks temalt välja meelitada. Aga see polnud seesama. See polnud nõnda kui rääkida oma isa sõpradega.

Harry põrnitses pudelit. Mitte küll nagu rääkida oma isa sõpradega, aga tal oli ikka veel juurdepääs ühele oma ema sõpradest. Talle polnud meeldinud sellest mõelda – et tema ema oli olnud sõber kellegagi, keda tema nõnda palju vihkas – aga kas polnud ikka veel võimalik, et neist pilvedest paistaks vikerkaar? Harry teadis, et sel ööl, kui Snape suri, polnud tal aega vaadata isegi murdosa sellest, mis Hermione oli pudelisse püüdnud. Kõige tähtsamad asjad olid pinnale kerkinud, et Harry saaks oma missiooni täita, ja siis oli ta selle kõik jaki taskusse toppinud ja jätnud kuudeks kappi rippuma.

See uus pudel on samuti ex nihilo. See laguneb samamoodi nagu Hermione omagi ja ma kaotan nad kõik. See juhtub isegi kiiremini, sest ma pole nii osav võlur kui Hermione. Ma pean nii ruttu kui võimalik leidma neile korraliku anuma.

Harry tõusis püsti ja kõndis ukse juurde, pani kingad jalga ja mantli selga. Diagoni põiktänavasse. Kindlasti on seal keegi kes teab, kuidas säilitada mälestusi. Ma otsin suurema pudeli ja mõttesõela.

Harry võttis pudeli ja kolistas seda käes hoides trepist alla. „Proua Purdy, ma pean väljas käima ja mul võib tükk aega minna. Mis te arvate, kas saaksite mulle natuke õhtusööki soojas hoida?"

„Aga muidugi, kullake," naeratas emalik majahoidja. „Ja kui sa väga hiljaks jääd, ootan ma köögis. Tagauksest?"

„Jah, proua," ütles Harry ja läks proua Purdy lauast mööda varjatud avaramasse kohta, kust saaks ilmuda. Hoides pudelist kõvasti kinni ta keskendus ja ilmus Diagoni põiktänavasse.

See oli raskem kui ta oli arvanud. Apteekripoodides ei tahtnud keegi puudutada ei pudelit, mida Harry neile näitas, ega selle sisu. Kaks apteekrit ütlesid talle lihtsalt et nad pole selles küsimuses pädevad. Kolmas oli otsekohesem. „Need on kellegi mõtted. Koguse järgi paistab, et kellegi kõik mõtted üleüldse. Inimesed ei anna sulle kõiki oma mõtteid, nad ei saa ilma nendeta elada. Niisiis kõneleme me siin surmast. Parem oleks kui sa selle kraami siit minema koristaks. Või peaks ma ministeeriumiga ühendust võtma?"

Harry lasi jalga. Siis, hakates end jälle masendunult tundma, otsustas ta vastumeelselt Knockturni põiktänavat proovida. Vähemasti on seal vähem tõenäoline, et keegi üritaks ministeeriumit kutsuda.

Teie pood, mida Harry Knockturni tänaval proovis oli nimega 'Lõpused ja Valmistooted'. Apteeker uuris Harry pudelit hoolikalt. „Nende eest pole hästi hoolitsetud," ütles ta. „Nad on kõik puntras, nagu oleks kõik välja valatud äkki, nagu vägivaldselt, kui sa mu tähendusest aru saad. Ei tea, kas neid on üldse võimalik puntrast lahti saada. Mul oleks vaja päev või paar, et neid üldse ühest pudelist teise tõsta ilma mõttelõngu lõhkumata ja pole mingit garantiid et nad poleks kõik ristirästi ja segamini."

Midagi muud polnud teha. Harry oli nõus ja leppis selle mehega kokku, et tuleb reede õhtul tagasi. Ta veetis järgmised kaks päeva, segaduses, mures ja ootusärevuses.

Reedel pärast tööd läks Harry otse Diagoni põiktänavasse, kus ta ostis väikse, aga väga kalli mõttesõela, enne kui uuesti 'Lõpustesse ja Valmistoodetesse' läks.

Uue pudel, suurem kui see, mille Harry oli sinna jätnud, polnud see, mida Harry oli oodanud. See oli tehtud rohelisest kristallist, oli kandiline õhukeste külgedega, pudeli õlad laotusid kaela juurest laiali ja kitsenesid põhja suunas. See nägi välja nagu väike roheline klaaskirst. Apteeker kõõritas Harry ehmunud näo peale. „See on surnud mehele, kas pole?" ütles ta. „Roheline Slytherinile pealegi."

Harry ei vastanud. Ta maksis küsitud raha, võttis pudeli ja ilmus Mayfairi.

„Seal ta ongi!" hüüatas härra Upton kui Harry sisenes ilmumise õuest pansionaadi fuajeesse. „Kas ma võiks sult midagi küsida? See ei võta rohkem aega kui minut."

Harry naeratas. Desmond Upton teise korruse tagumisest otsast oli leiutaja – vähemalt nõnda ütles ta igaühele, kes viitsis teda kuulata. Kuigi ta oli alles kuuekümnendates aastates, oli tal uskumatult kehv mälu, sest ta küsis Harrylt pidevalt samu küsimusi Võlukunsti Ministeeriumis patentide vormistamise korra kohta. Harry arvas endamisi, et see oli tal vaid kaval plaan selleks et pidevalt oma leiutajaseisusest juttu teha. Harry meelest polnud põhjust härra Uptoni kavalust paljastada, sest et küsimused tõepoolest võtsidki ainult minuti aega.

„Kohe tulen, härra," hõikas ta vastu. „Tere õhtust, proua Purdy," ütles ta siis majahoidjale. „Ilus päev, kas pole?"

„Jaanuari kohta," vastas ta ja naeris. „Sa poiskene mõtled juba nädalavahetuse peale, eksole? Saad kaua magada ja puha? Igatahes õhtusöök on kell 6:30. Tänaseks on hautatud lõhe."

Harry käks härra Uptoni juurde fuajee istumisnurgas, kus too ajas juttu härra Whitbeckiga (kunstnik kolmanda korruse tagumisest otsast). Pärast Uptoni patendiküsimustele vastamist, läks Harry trepist üles oma neljanda korruse korterisse kaks astet korraga.

Märkimisväärselt elevil pakkis ta oma uue mõttesõela lahti ja asetas selle elutoas lauale. Selle kõrvale asetas ta rohelise kirstukujulise pudeli. Otsustanud teekeetmisega natuke oodata istus ta pudeli ette ja võttis oma võlukepi välja. Keerlevaid mälulõngu oli kristallkirstus nõnda palju – kuidas oleks siit üldse võimalik õiget leida? Lootuses näha kasvõi silmapilgukski mälestust vähemalt ühest oma vanematest või hetke Dumbledorest, korkis Harry pudeli lahti, õngitses lühikese mälestuskiu võlukepi otsa otsa ja tõstis selle mõttesõela. Siis, hinge kinni hoides kummardus ta hõbedase udu kohale ja kukutas ennast sisse…

Harry leidis end väiksest elutoast väga vanas tööliste elamus. Aknad olid mustad, vaip narmendas, diivan ja toolid olid kulunud. Oli nähtavasti suvi ja ruum oli suhteliselt valge – õnneks, sest seal toas oli ainult üks lamp. Keset tuba oli madal laud tee või kohvi serveerimiseks ja põrandal laua kõrval istus väike laps pehmete mustade juustega, mis keerdusid titejuuste pehmetes käharates ta kitsa teravate joontega näo ümber. Ta paistis olevat umbes viieaastane.

See polnud midagi sellist, mida Harry oli lootnud või oodanud. Ta lähenes kohvilauale ja pani tähele, et poiss joonistas pliiatsiga ajaleheservale pilti. Tal olid seljas pruunid pesusametist tunked ja sinine särk, mõlemad tema jaoks liiga suured ja sokid ta sussideta jalgade otsas oleks hädasti nõelumist vajanud. Vaadates üle lapse õla nägi Harry kohmakat pilti erepunasest päikesest rohelises taevas, mille all seisid imelikud kriipsujukud mehest ja naisest, mõlemad pruunide riiete ja purpurpunaste juuste ja silmadega.

Harry norsatas naerda ja kõndis keskendunult hõivatud ilmega kunstnikule näkku vaatama. Lõpetanud mehe pükstele pruunide triipude kritseldamise, pani laps pliiatsi käest ja sirutas teise järele ja alles siis nägi Harry, et seal oligi ainult neli pliiatsit – punane, roheline, pruun ja purpurpunane, mis kõik olid kas katkised või lühikesteks junnideks kulunud.

Ülemiselt korruselt kostis mingi hääl ja poiss tõstis pea. Harry jõllitas otse kandilisse kahvatusse näkku mustade juuste raamis ja pani õudusega tähele, et süsimustad silmad olid sama suletud, sama külmad ja tühjad, nagu need olid olnud, kui ta neid viimati Huilgavas Hurtsikus nägi.

Enne kui Harryl oli võimalust selle üle järele mõelda, ilmus trepimademele tumedapäine kõhnapoolne naine põlle ja koidest söödud tolmuharjaga. „Su isa tuli varem koju. Ruttu, köögi uksest välja, enne kui me teame kuidas temaga on." Ta hääl oli tugeva Ida- Lancashire aktsendiga.

Poiss oli hetkega jalul ja jooksis läbi köögi tagauksest välja väiksesse kividega sillutatud hoovi. Harry kõhkles, siis tundis päästmatut tõmmet mõttesõelalt ja järgnes lapsele. Läbi suletud köögiukse kostis jutuajamine elutoas.

„Toby! Sa said varem koju. Ega midagi kehvasti ole?"

„Kõik on korras nigu Norras, 'Leeni-tibi. Mõtsin et tulen õige oma tütarlapatsi juurde. Sul ikka on aega vana veskipoisi jaoks? Kusse poiske on?"

„Väljas mängib," vastas naine natuke kõvema häälega. „Õhtusöögini on veel nats aega. Ma arvan et ta on üks pool tundi või nats rohkem veel väljas."

Mees itsitas. „Pool tundi on hästi. Rohkem on isegi parem. Missa ütled kui koliks õige üles tuppa?" Hääled jäid vakka ja trepil oli kuulda samme, mis kostsid läbi tagaukse summutatuna.

Harry pöördus vaatama poisi poole, kelle nägu oli ikka veel sama keskendunud nagu joonistades. Siis pööras ta ukse juurest ära ja kõndis sillutatud ala taga oleva vahekäigu poole, aga jäik korraga seisma ja vaatas oma sokke. Ta oli liiga ruttu pidanud toast välja jooksma et kingade peale isegi mõelda. Rahulikult istus ta alumisele trepiastmele ja võttis sokid jalast. Neid taskusse toppides kõndis ta paljajalu kivise tühermaa poole, mis ulatus peaaegu tema maja otsani, ronis suure lameda kivi otsa ja istus seal raba ja päikest vaadates, püüdes ilmselgelt hinnata, kui kaua see võiks aega võtta kui pool tundi läbi saab.

Harry liikus jälle sellisesse asendisse, kus ta sai poisile näkku vaadata. See jäi täiesti ilmetuks, kuigi tumedad silmad visklesid igas suunas, pannes tähele iga heli ja liikumist.

Korraga hüüdis poisi taga heatahtlik ja emalik hääl, „Õhtust, Russ. Mis sa siin väljas teed?"

„Ah, näie jänni, provva 'Anson!" hüüdis poiss, libistades ennast kivilt maha ja talle vastu joostes, ja ta hääl oli nii täiesti teistsugune võrreldes sellega mida Harry oli oodanud, nii noor ja kõrge, nii läbiimbunud kohalikust murdest nagu täiskasvanutegi oma, et võttis tükk aega, enne kui aru said, mida ta õigupoolest öelnud oli – jänese kohta, keda ta just näinud oli.

„Sa ei loobi ju neid jäneseid kividega nagu teised poisid, eksole kullake?" küsis proua Hanson rangelt.

„Ei, prvv," ütles väike Russ. „Ma'i oskagi."

„Kui kaua sa pead ootama?"

„Pool tundi."

„Kui palju sellest poolest tunnist juba möödas on?"

Russ vaatas maha. „Ei tea," tunnistas ta.

„Kas tahad minu poole tulla moosisaiale ja piimale?"

Esimest korda libises noorele näole rõõmus ilme. „Oh, jah," ütles ta, aga siis lisas äkki, „Ma'i saa."

„Miks mitte, kallike?"

Vastuse asemel astus Russ sammu ette ja osutas oma paljastele jalgadele.

Proa Hanson naeris. „Mida iganes oled sa oma kingadega teinud, lapsuke?"

Russ näitas näpuga maja poole.

„Tead mis teeme. Mina seisan siin ukse juures, sina poed tuppa vaikselt kui hiir, haarad kingad ja poed tagasi välja. Mis sa sellest arvad?"

Poiss noogutas hoogsalt ja nad kahekesi hiilisid eesõue, kus naine hoidis ust lahti, kuni poiss hiilis sisse, leidis oma kingad ja hiilis tagasi välja. Siis istus ta trepi peale, tõmbas sokid jalga ja vaatas kuidas naine sidus ta kingapaelu. Sellega korras, ulatas proua talle käe, poiss võttis käest kinni ja nad kõndisid vanast majast eemale ning poiss hakkas jutustama sellest pildist, mida ta just oli joonistanud…

Pilt läks korraga ähmaseks ja hüppas. Harry vaatas enda ümber, kuidas vormid ja värvid välkusid ja luksusid. Ta arutles endamisi, et arvatavasti tuleb see sellest, et mõttelõng on viga saanud ja ootas, mis edasi juhtub. Kui pilt uuesti selgeks muutus, võis valguse järgi öelda, et aeg oli õhtul hiljem. Poisi ema seisis maja taga ja hüüdis vaikselt. „Russ! Kussa ometigi oled, laps? Russ?"

„Siinsamas, 'Leen. Su poiss on minuga." Proa Hanson lähenes pehmelt, ikka veel Russi käest kinni hoides. „Me jõime koos teed."

„Aitäh, Kate! Ma olin nii mures. Ma oleks pidanud teadma, et hoiad tal silma peal."

„Ta oleks nagu mu oma laps. Tead ju küll. Kõik korras kodurindel?"

„Korras nagu Norras. Tule, Russ. Õhtusöök ootab."

Russ jooksis ema juurde, kes põlvitas maha ja kallistas teda. Harry seisis ema selja taga ja nägi poisi nägu kui nad kokku said. Midagi tumedate silmade taga avanes nagu aiavärav ja ühtäkki oli tühi külmus täis hüplevat soojust. Ema ja poeg kallistasid ja jagasid oma päevasündmusi teineteisega sõna lausumata üksteisele silma vaadates. Siis võttis 'Leen pojal käest kinni ja viis ta kööki, kus õhtusöök ootas…

Harry nõjatus vastu tooli seljatuge, jõllitades mõttesõela, kus õhkõrn mäluniit veel hõljus. See polnud mingil juhul see, mida ta oli ette kujutanud. Ta oli Snape'i väikse lapsena näinud enne ka, kägaras nurgas nutmas, kui ta ema värises jõhkardist abikaasa ees. Too oli olnud terav, lihtne pilt. See siin oli kihiline, keeruline ja selle üle oli tarvis järele mõelda. Alumiselt korruselt kuulis ta, et keegi hüüab tema nime.

„Härra Potter? Õhtusöök on valmis. Kas tuled praegu alla või panen osa kõrvale ja hoian sulle soojas?"

Harry ajas ennast püsti ja läks ukse juurde. Tulen kohe alla, proua Purdy. Aitäh!" Ta läks tagasi laua juurde, peatus korraks, siis pani mälestuse tagasi pudelisse. Ta ei teadnud, kas tal õnnestuks kunagi sedasama uuesti leida nõnda paljude sadade hulgast, aga sel polnud tähtsust. Ta juba teadis, et arvatavasti mõtleb ta praegu nähtu üle kogu ülejäänud õhtu ja otsapidi nädalavahetusse.

Õhtusöök oli sel õhtul pansionis nagu tavaliselt. Proua Nokes, asutuse omanik istus laua otsas ja kirjanik härra Ashbrook teises otsas, sest tema oli kõige vanem meessoost asukate hulgas. Harry istus Dowdi õdede vahel paremal pool. Vestlus varieerus harva ja koosnes tavaliselt päeva väikeste asjade loetelust. Tavaliselt Harry kuulas viisakalt ja lisas mõne kommentaari. Talle meeldisid õhtusöögid. Oleks nagu elanud meeldivas sõbralikus perekonnas, kus ise oled noorem laps.

Sel õhtul mõtles ta inimestest enda ümber teistmoodi. Kas Ashbrook kribas oma koolivihikutesse jutukesi kirjutada selle asemel et tunnis õpetajatele tähelepanu pöörata? Kas Whitbeck alustas oma karjääri kohmakate kriipsujukudega tavaliste laste värvipliiatsitega ajaleheserval? Igaüks neist alustas elu ilmsüütu lapsena. Mis see oli mis tõukas neid just sellisele eluteele, ja mis see oli, mis tõi nad kõik siia kokku? Harry soovis, et tal oleks pähe tulnud oma surnud sõpradele küsimusi esitada kui tal veel oli see võimalus. Tal teadis küll natuke, aga mitte piisavalt. Ta ei teadnud isegi oma vanavanemate nimesid.

Hiljem sel õhtul jälle üksinda oma korteris vaatas Harry mälestuslõngade liikumist rohelises pudelis. Osa temast sai sest väiksest poisist – Russist – väga hästi aru. Igaühe teelt kõrvale hoida. Russ oli jooksnud tagaukse poole nagu oleks isa teelt kõrvale hoidmine igapäevane nähtus, automaatne refleks. Ta läks välja, sest maja oli nii väike. Harry läks trepialusesse konkusse samal põhjusel. Milmist see meelest.

Ja pole ime, et ta arvas et ma olin nii loll occlumencia koha pealt. Tema oskas seda lapsest saati. Mina käitun mõnes mõttes samamoodi inimestega, kes ei oska luuaga sõita. Ma imestasin varem, et miks ma olin nii osav luuasõidus. Aga sellepärast, et mu isa õpetas mind kui ma olin väga väike. Vean kihla, et ma ei teinud kolm kuud muud midagi kui sõitsin selle luua seljas, mille ma sain oma esimeseks sünnipäevaks. Niipea kui Sigatüükas luua selga sain, tuli see iseenesest tagasi.

Kell oli 8:00. Harry tõmbas sügavalt hinge ja võttis võlukepi kätte. Ta tahtis ikka veel näha midagi oma vanematest või Dumbledorest, aga nüüd oli ta valmis nägema ka muid asju. Ta oli Voldemortile öelnud, et Snape oli Dumbledore'i poolt sellest peale kui Voldemort tappis Harry ema, aga nüüd polnud ta enam nii kindel. Kogu lugu võis olla palju keerulisem kui see. Samuti nagu see stseen, mida ta oli enne vaadanud, oli palju mitmekihilisem kui ta varasem pilguheit.

Harry avas pudeli ja eemaldas veel ühe mälestustüki, tõstis selle mõttesõela ja sukeldus sisse…

Õpetaja Snape seisis seitsmenda korruse uksevalvuri ees, vaadates kuidas see kõrvale astus, et võimaldada talle juurdepääsu direktori kabinetti. Tegu oli trepist üles roniva palju noorema õpetajaga kui Harry oli tundnud – ta paistis olevat varastes kahekümnendates. Ta oli kirsaste õlgadega ja väga sale, tal oli seljas vööga koolirüü, aga polnud mantlit ega keepi. Ta paistis olevat närviline. Vähemasti tõlgendas Harry nõnda seda viisi, kuidas ta silmad hüplesid ringi olukorda hinnates.

Veel enne kui Snape jõudis kabineti ukseni, kuulis Harry seest hääli, millest üks oli vihaselt kõrgendatud ja teine, Dumbledore'i oma, rahulik ja rahustav.

„See on ennekuulmatu! Ennekuulmatu! Viis aastat haridust ja see on siis tulemus! Kas te teate kui palju olen ma investeerinud tema karjääri? Kõik hävitatud ebakompetentsete õpetajate pärast! Ma ütlen sulle, Dumbledore…"

„Jah, Horatio, ma kuulen, et sa ütled. Ja ma saan aru sinu pettumusest ja pahameelest. Aga eksameid viiakse läbi kõige…"

„Miks teda korralikult eksamiteks ette ei valmistatud? Miks meil lasti uskuda…."

Snape, valgus tema silmis suletud ja valvatud, asetas käe ukselingile ja sisenes ruumi. Dumbledore istus oma laua taga ja suurt kasvu õhetava näoga mees seisis tema ees, hoides peaaegu ähvardavasse asendisse tõstetud käes pärgamendirulli. Dumbledore tõusis püsti, kui Snape ruumi astus.

„Aa, Severus. Tule palun sisse. Horatio, see on õpetaja Snape, Ambrose'i nõiajookide juhendaja. Severus, see on Horatio Camberwell. Horatio kuulub kooli hoolekogusse. Tal on mõningaid kahtlusi Ambrose'i eksamite suhtes…"

„Kahtlusi! Ma tahan et ta seda mulle seletaks!" Camberwell viskas pärgamendirulli lauale, kus Snape sai seda vaadata – pärgamendi, milles Harry tundis ära ametlikud eksamitulemused.

Snape astus laua juurde ja keeras rulli lahti. Kui midagi, siis tema kahvatu nägu muutus veel kahvatumaks. „Mitterahuldav nõiajookide eksamil? Ma ei saa aru? Härra Camberwell on alati…"

Horatio Camberwell astus üle toa, ta oli nii suur ja ähvardav, et Snape astus mitu sammu tagasi.

„Just! Sina vilets vabandus nõiajookide õpetamise teemal! Tal läheb alati hästi, kas pole!" Camberwell hüppas Dumbledore'i poole. „Kui me oleks teadnud, et tal on nõiajookidega probleeme, me oleks abiõpetajaid palganud, oleks leidnud talle lisatoetust, just nagu me tegime muundamise puhul. Tal oli seal probleeme, aga me leidsime abiõpetaja ja ta töötas nii et saba alt käis tuul läbi ja sai hindeks 'hea'. Aga niipea kui Slughorn lahkus, tema hinded nõiajookides paranesid ja me arvasime, et sellega on kõik korras."

„Severus?" küsis Dumbledore „Kas härra Camberwell tuli tunnis oma tööga hästi toime?"

„Muidugi tuli, härra direktor," hüüatas Snape. Tema kodutööd olid head, ta kontrolltööd rahuldavad ja praktiline töö enam kui rahuldav. Ma arvasin, et ta saab eksamil vähemalt 'hea'. Ma ei saa aru…"

„Mina saan aru!" möirgas Camberwell, sirutades oma näo Snape'i omast vaevu sentimeetri kaudusele, kes paistis tema ees kössi tõmbuvat. „Sa oled ebakompetentne! Hinded sinu klassides on tähtsusetud! Küll ma korraldan, et nad su Sigatüükast lahti lasevad!"

„Rahune, Horatio," ütles Dumbledore vaikselt, „Mina oleksin sellele vastu. Nende kahe aasta jooksul kui Severus on siin töötanud, on eksamid edukalt läbinud õpilaste arv kasvanud, samuti nagu on kasvanud 'suurepärase' hindeks saanute arv. See on küll vaevalt ebakompetentse õpetaja näitaja."

„Siis seleta, kuidas saab ta panna häid hindeid õpilasele, kes ei suuda eksamil 'rahuldavat' välja pigistada?"

Dumbledore ohkas. „Sigatüüka Ekspress on juba kohale jõudnud. Õpilased kogunevad saalis. Võib-olla tules meil Ambrose'ile endale see küsimus esitada."

Nad kolmekesi lahkusid kabinetist ja kõndisid pikkadest treppidest alla, Dumbledore ees ja Snape häbelikult sabas. McGonagall ootas vestibüülis esmakursuslasi. „Minerva, kas sa oled juhtunud juba Ambrose Camberwelli nägema?" küsis Dumbledore. „Me tahaks temaga nõiajookide klassiruumis kohtuda, kui sa pahaks ei pane."

„Aga muidugi, härra direktor," vastas McGonagall, heites uudishimuliku pilgu Snape'ile, kes niheles ebamugavusest. Ta läks saali samal ajal kui mehed kõndisid keldritrepist alla nõiajookide kabineti suunas. Ambrose, pikka kasvu, tugeva kehaehitusega, hea välimusega poiss ühines nendega mõne minuti pärast.

„Härra Camberwell," ütles Dumbledore üle oma priolliäärte piiludes, „sinu isa tuli täna meiega sinu eksamitulemustest rääkima."

„Nojah." Poiss kehitas õlgu. „Ju mul siis ei läinud nõiajookides eriti hästi."

„Miks see nõnda juhtus?"

„Ju ma siis ei pingutanud piisavalt."

„Sa ju teadsid kui tähtsad eksamitulemused on, kas pole? See küll polnud paras hetk ennast longu lasta."

Ambrose paistis veel rohkem piinlikkust tundvat. „Ma arvasin, et vean välja. Nähtavasti arvasin valesti."

„Aga härra Camberwell," ütles Snape, „Sa oleks olnud võimeline välja vedama. Ma oleks võinud selle peale vanduda. Sa teed klassis väga head tööd. Sa said maksimumhinde oma viimase Rahutõmmise eest…"

Ambrose katkestas teda naeruhaugatusega. „Ei, õpetaja. Ma sain maksimumhinde Mandy Twinklebine'i Rahutõmmise eest. Ta kontrollis kõike, mida ma tegin. Ma ise ei pidanud millegi peale mõtlema. Tegin ainult kõik, mis ta mul teha käskis. Sellepärast mul ei olnudki eksami ajal enam midagi meeles."

Ruumis valitses täielik vaikus. Siis kokutas Snape, „Kes… aitas sinud su… kodutöödega?"

„Erinevad inimesed. Ma olin mures, et te saate aru, sest mu kontrolltööde hinded polnud päris sama head kui kodutööde omad, aga te ei saanud aru."

„Mõned inimesed lihtsalt närvitsevad kontrolltööde ajal," sosistas Snape.

„Närvitsevad!" plahvatas härra Camberwell. „Sa lasid ta kaks aastat järjest nõiajookide praktilises osas läbi kellegi teise töö põhjal! Sa lasid tal kodutööd teiste pealt maha kirjutada ja ei pannud tähele! Mis õpetaja sa selline oled? Dumbledore, ma nõuan, et see isik vallandataks jalamaid… Ta rikkus mu poja karjääri!"

„Rahu, rahu, Horatio," ütles Dumbledore. „Vaadakem seda asja erapooletult. Lõppkokkuvõttes oli Severuse suurim viga liiga suur usaldus sinu poja usinuse ja aususe suhtes. Ta on unustanud, et vanuses viisteist või kuusteist arvavad paljud õpilased endiselt, et nende eemärk, see tähendab hea hinne, on tähtsam kui viis, kuidas seda eesmärki saavutada. Neil on muud prioriteedid kui kogu oma aeg raamatute seltsis veeta. Sina ja mina teame teisiti, aga lapsed veel ei tea. Severus ei osanud lihtsalt sellele probleemile sama palju tähelepanu pöörata kui kogenumad õpetajad seda teevad. Ma olen kindel, et edaspidi ta enam niisuguseid vigu ei tee."

„Ja mis Ambrose'ist saab?" Camberwell rahunes küll veidike maha, kuigi see pilk mis oli ta poja poole suunatud, ei tõotanud küll midagi head poisi lähiaja enesetunde suhtes.

„Kui Ambrose on sel kuuendal aastal nõus – kuidas te seda sõnastasitegi? – töötama nõnda et tuul saba alt läbi käib, andma oma parima kõigis tundides ja töötama abiõpetajatega keda te olete nõus palkama, oleks kool nõus lubama tal korrata oma viienda aasta nõiajookide klassi ja sooritada juunikuus eksam uuesti. Niisuguseid pretsedente on olnud. Kas see oleks sulle vastuvõetav lahendus, Severus?"

„Aga muidugi, härra direktor."

Ka Camberwell oli nõus ja väike grupp läks laiali, et osaleda vastuvõtu-pidusöömingul ja vaadata sõõlamist…

Juba jälle läks Harry trepist alla, aga seekord ei ilmunud ta Diagoni põiktänavale. „Proua Purdy," hingeldas ta majahoidjale, „Kas teil juhtub olema mingit purki või mingit muud klaasanumat väga tiheda korgiga?"

„Sinu õnneks on mul neid mitmesuguseid, härra Potter," ütles naine. „Võin sulle vabalt laenata. Tule aga kööki ja vaata järele."

Köök oli kõrge laega ja vanaaegne, kolle teises seinas ja Harry arvas teadvat, et see on floovõrgustikku ühendatud. Proua Purdy tõstis välja valiku kaante ja korkidega purke ja pudeleid ja Harry valis ühe väikse umber rohupudeli suuruse. Proua Purdy pühkis selle hoolega puhtaks ja ulatas talle.

Pärast kiiret „Suur tänu, proua," tormas Harry tagasi trepist üles.

Seda ei tohi ma ära kaotada, mõtles ta, kui asetas pudeli mõttesõela kõrvale, kus mälestus ikka alles ringi hõljus. Neville peab seda nägema. Hermione peab seda nägema. Kui ma panen selle teiste hulka tagasi, ei leia ma teda enam kunagi kätte. See ei seleta küll kõike, aga nüüd on mul vähemalt natuke aimu, mis ta meiega niiviisi käitus.

Hoolikalt tõstis Harry mälestuslõnga mõttesõelast ja pistis purki ja korkis selle kõvasti kinni.

Kas mul on aega veel ühte vaadata? Järgmine päev oli laupäev ja proua Purdyl oli õigus – hommikul võis kaua magada. Harry vaatles kirstupudelit natuke aega, siis valis ühe pika mälulõnga ja asetas selle mõttesõela…

Snape ronis jällegi mööda spiraalset treppi üles Dumbledore'i kabinetti, aga seekord oli see Snape nagu Harry teda tundis. Nüüd, kolmekümnendate keskpaigas oli õpetaja näos peaaegu püsiv kulmukortsutus, ta silmad olid rasked ja küünilised, ta liigutused kontrollitud ja enesekindlad. Uks avanes tema ees ja taas tõusis Dumbledore tervitades laua tagant.

„Severus! Tule sisse, võta istet. Tuleb öelda, et sa pole juba ammu aega seda kabinetti oma kohalolekuga ja mind oma seltskonnaga austanud. Las ma kallas sulle klaasikese midagi. Mõdu? Tuliviskit? Millega olen su rõõmustava visiidi ära teeninud?"

„Vaevalt sa selle üle rõõmustad, härra direktor. Ma tulin rääkima pidevast ohtlikust olekust, mida koolile ja härra Potterile põhjustab jätkuvalt siinviibiv…"

„Severus, me oleme sellest rääkinud kordi ja kordi augustikuust saadik. Ma ei saa muud teha kui ennast korrata. Remus ei ole siin selleks, et Harryt kahjustada. Ta ei aita Siriust mitte mingil moel. Sulle tuleks kasuks natuke maha rahuneda. Sa hakkad mõnevõrra sapiseks muutuma. Palun, istu maha. Võta lonks tuliviskit. Kui sa istud minuga kamina ees ja võtad klaasikese või kaks su enda tervise huvides, siis luban, et kuulan ära, mis sul öelda on."

„Tõesti?" kostis Snape, sarkasm tema hääles kõikumas. „Ja sa ka tegutsed selle põhjal, mis mul öelda on?"

„See oleneb sellest, mida sa ütled, Severus." Dumbledore ulatas käe suure klaasitäie tuliviskiga. Snape vaatas seda natuke aega, siis võttis klaasi ja istus maha.

„Härra direktor," alustas ta, „Millal Black põgenes Azkabanist?"

„Väga lihtne küsimus. 31. juuli varahommikul."

„Millal avaldati teade põgenemise kohta?"

„Samal päeval."

„Millal esitas Lupin avalduse mustade jõudude õpetajaks kandideerimiseks?"

„Järgmisel päeval."

„Just, ja tal kulus terve kuu selleks et siia kohale jõuda. Terve kuu, mille jooksul tal oli võimalus Blackiga kontaktis olla. Miks ei tulnud ta Sigatüükasse augustis nagu me kõik ülejäänud? Silmnähtavalt abistab ta Blacki, et see saaks Potteri kinni püüda ja maha tappa."

„Võib-olla on ta tõepoolest siin Siriuse pärast, ainult et selleks et Harryt kaitsta, mitte talle halba teha. Kas pole see samavõrra võimalik seletus?"

„See oleks olnud kunagi võimalik seletus, aga pärast hingedepäeva sündmusi…"

„Ma olen sulle ennegi öelnud, Severus – ma ei usu, et Remus laskis sel õhtul Siriuse kooli sisse."

„Aga kes siis laskis? Kas sa süüdistaksid mind või mõnda muud kooli töötajat?"

„Muidugi mitte!"

„Aga kes siis? Sigatüügas on öösiti kaitstud kõige tugevamate loitsudega ja nüüd pealegi ümbritsetud dementoritega. Blackil poleks võimalik olnud omal käel sisse saada."

„Ma pean tunnistama, et ma ei tea, Severus. Aga see polnud Remus Lupin."

Snape rüüpas oma tuliviskit. „Lupin," ütles ta vaikselt, „on proovinud Potterit koolist välja meelitada, et teda oleks võimalik lihtsamalt rünnata."

Dumbledore kergitas kulme, aga ei öelnud midagi.

„Ta on pidevalt proovinud poisi usaldust võita. Esimesel Siganurme ekskursiooni päeval – hingedepäeval, eksole – kui Potter ei saanud minna, kutsus Lupin ta oma kabinetti. 'Juttu ajama!'"

„Kuidas sa seda tead?" küsis Dumbledore.

„Nad olid mõlemad seal kui läksin Lupinile tema käokinga tinktuuri viima. Nad jäid vait, kui ma sisse astusin, ja siis seletas Lupin mulle mingit jama näkkide kohta, järelikult püüdis ta silmnähtavalt midagi varjata… Muide, kas tead, et ta ei võta oma rohtu enam minu juuresolekul?"

„Kas sa kahtlustad, et ta ei võta seda üldse?"

„Oh, võtab küll. Aga mis siis kui see on osa nende plaanist, et mõnel tulevasel korral jätab ta selle võtmata, et ta oleks täiskuu ajal oma jõu ja võimu kõige kõrgemal tasemel? Meil poleks mingit võimalust niisugust asja ette teada, enne kui on hilja."

„Sa ei arva ometi…"

„Ta on korraldanud Potteriga personaalseid kohtumisi muul ajal samuti. Kas pole natuke liiga sõbramehelik õpetaja-õpilase suhte kohta, mis sa arvad?"

„Severus…"

„Kas mäletad, eelmisel nädalal? Lendluudpalli mäng Ravenclaw ja Gryffindori vahel?"

Dumbledore itsitas. „Libadementorirünnak."

„Kus oli Lupin?"

„Ta oli seal. Ma nägin teda pärast matši Harryga rääkimas."

„Kas sa nägid teda matši alguses? Kas keegi pani teda vaatajate hulgas tähele matši alguses, kui loss oli tühi… Härra direktor, sel ööl oli Black Gryffindori magalas…"

„Kus ta öeldakse Ronald Weasleyt rünnanud olevat, mitte Harry Potterit."

„Kus ta ründas õpilast! Sissetungija magalas, rünnak õpilase vastu, on põhjus häiret anda! Pealegi, seal oli pime. Kust ta olekski teadnud, millises voodis on Potter? Ja siis muidugi see tänane juhtum."

„Ahaa, see, mille pärast sa minuga rääkima tulid." Dumbledore ohkas ja see häälitsus tundus Snape'i kohutavalt ärritavat, sest ta pitsitas oma klaasi nii kõvasti, et osa tuliviskit loksus ta käe peale. Dumbledore tõusis püsti ja kallas klaasi uuesti täis.

„Potter," ütles Snape, klaasi käest pannes ja kätt taskurätikuga kuivaks pühkides, „ oli täna Siganurmes."

Dumbledore kortsutas kulmu. „Harry ei pääse Siganurme."

„Aga ta oli seal sellegipoolest. Malfoy nägi teda, või õigupoolest osa temast, sest tal oli seljas see paganama nähtamatuks tegev keep…"

„Kas Harryl on nähtamatuks tegev keep?"

Snape põrnitses Dumbledoret. „Ma oletan, et see on seesama, mis ta isal oli. Kas sa ei teadnud midagi mis koolis toimus sel ajal kui meie õpilased olime? Igatahes, selle asemel et püsida turvaliselt küla piirides, läks Potter Huilgava Hurtsiku juurde. Õnneks ei suutnud ta vastu panna kiusatusele Malfoyd varitseda ja laskis keebi kapuutsil maha libiseda. Sel hetkel ei jäänud tal muud üle kui ruttu Sigatüükasse tagasi tulla, kus ma ta kätte sain."

„Koos nähtamatuks tegeva keebiga?"

„Ei. Millegi veel hullemaga. Nõiutud pärgamenditükiga, mis niipea, kui ma proovisin selle sisu tuvastada, solvas mind kasutades nelja erinevat identiteeti, mille hulgas üks oli Päntajalg. Kas tunned selle nime ära, härra direktor? Selle nimega kutsus Potteri isa alati oma parimat sõpra. See oli kooliaegu Blacki hüüdnimi. Potter lahkus koolist mähituna nähtamatukstegevasse keepi koos esemega, mis oli pärit Sirius Blackilt!"

„Kas sul on see pärgament?" Nüüd nägi Dumbledore murelik välja.

„Ei. Ma järgisin kooli protseduurireegleid. Kontakteerusin mustade jõudude õpetajaga. Ja mida tegi Lupin? Ta tegi näo, et ei tunne Blacki hüüdnime ära, ütles, et pärgament on arvatavasti pärit Zonko pilapoest ja siis konfiskeeris selle, nii et ma ei saanud seda lähemalt uurida. Härra direktor, Sirius Bläck püüab Potterit Sigatüükast eemale meelitada ja maha lüüa ja Reemus Lupin on tema kambamees!"

Dumbledore tõusis püsti ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi tammuma, kuni Snape istus vaikselt ja rüüpas oma jooki. „Ei," ütles Dumbledore lõpuks. „Miski siin ei klapi. Tegelikult pole kunagi klappinud. Miks ometi võiks Sirius või Remus Jamesi pojale halba soovida? Nad olid nii head sõbrad. Ma ei suutnud kuidagi aru saada, miks ometi võiks Sirius ka Jamesile halba soovida. Kogu see värk on üks suur mõistatus. Selleks polnud mingit põhjust…. Polnud mingit motiivi…"

„Oli küll motiiv, härra direktor. Kättemaks. Kättemaksuhimu ületab sõpruse igal juhul."

„Kättemaks?" küsis Dumbledore uskumatult, pöördudes Snape'i poole, kelle silmad sätendasid intensiivselt. „Kättemaks mille eest?"

„Tema venna surma eest. Arvatavasti planeeris ta seda juba pikka aega, aga Potterid olid liiga hästi kaitstud. Siis andis Fideliuse loits talle võimaluse, aga ainult sel juhul kui ta oli saladusehoidja. Black ja tema vend Regulus olid viimased meessoost isikud, et perekonnanime edasi kanda. Pärast seda kui James tappis Reguluse, oli Blacki suguvõsa otsas – Black teadis ilmselt, et ta ise ei saa kunagi… Mis oleks parem kättemaks Blacki soo hävitamise eest kui kõikehõlmav Potteri soo häving? Sellepärast on poiss talle nõnda tähtis."

Dumbledore tõstis tooli nõnda, et ta saaks Snape'iga näost näkku istuda. „Severus," ütles ta, „James Potter ei tapnud Regulus Blacki. Regulus Blacki tapsid surmasööjad."

„See on vale. Mitte keegi peakorteris ei teadnud, mis temast sai. Me otsisime teda, tema laipa, nädalaid. Meie kontaktid ministeeriumis ütlesid, et teda ei tapnud ka aurorid, järelikult pidi see olema keegi ordust. Seda ei saanud liiga avalikult teha, sest Regulus oli Blacki vend – see oleks võinud teda kurvastada. Siis avastas Black, et Potter oli mõrtsukas ja ta murdus. Ta korraldas nende kõigi surma – Potter, tema naine ja poeg sellisel viisil, et see jätaks talle endale veel tegevusvabaduse. Ainult et see plaan läks luhta ja ta sattus Azkabani, aga nüüd tuli ta tagasi oma tööd lõpule viima."

„Kust sa seda kõike tead? Kes sulle ütles?"

„Keegi ei öelnud mulle. Kellelgi polnud tarvis öelda. Ma veetsin suure osa oma kooliajast Blacki poksikotina ja tean, et mitte miski ei suudaks teda märatsevaks hullumeelseks muuta kiiremini kui teadmine, et keegi ähvardas Reggie't. Nüüd on Reggie läinud ja viimane Black püüab maa pealt pühkida viimast Potterit, ja ma kavatsen ta peatada."

Dumbledore uuris Snape'i nägu, pea küljele kallutatud. „Pisut kummaline on kuulda, et sina, Severus, hoolid vanadest võluriperekondadest."

„Hoolin! Mitte ei hooli! Perekonnad surevad välja, maailma asjad lihtsalt käivad niiviisi, nii võlurite kui muude puhul. Mina olen viimane Snape ja viimane Prince, aga sa ei näe mind selle pärast vesistamas. Black ja Lupin tahavad potterit tappa, sest tema on kõik, mis on Jamesist alles, ja kui asi olekski ainult sellest, poleks mul midagi sinu sõna kuulamise vastu ja ma hoiaks ennast kogu sellest värgist kõrvale, aga ta on ka kõik, mis on alles Lilyst, ja kui sa käsid mul kõrvale hoida, hakkan ma sulle vastu."

„Meil tuleb järelikult su otsustavus proovile panna, Severus, sest ma käsin sul Lupin rahule jätta."

„Mis siis, kui mul on ümberlükkamatud tõendid, et Lupin sind petab?"

„Sel juhul tule ja räägi neist mulle."

„Ja juhul kui tõestuse näol on tegu märatseva libahundiga?"

Dumbledore oli vait. Snape tühjendas oma klaasi tuliviskist, tõusis püsti ja astus ukse juurde. Sellal kui ta trepist alla kõndis, mälestus tuhmus….

Harry istus mõttesõela jõllitades kaua aega, üritades mingit korda luua tema peas möllavate mõtete hulgas. Kell oli juba üksjagu üle südaöö, aga ta ei pannud seda tähele. Kellaaeg polnud tähtis.

Kõik see aeg, kogu see aeg mõtlesin ma, et ta oli lihtsalt väiklane ja kättemaksuhimuline millegi pärast, mis juhtus palju aastaid tagasi, aga tal tõepoolest olid omad põhjused. Üsna head põhjused, pealsegi. Kõik see kokku võis tema jaoks paista nagu kohutav õudusunenägu – Sirius meelitas tema Huilgavasse Hurtsikusse, selleks et Lupin saaks ta tappa, ja Sirius meelitas mind samuti Huilgavasse Hurtsikusse, et Lupin saaks mu tappa. Miks unustas Lupin just sel õhtul rohtu võtta? Sellepärast Snape oligi nii kindel, et tal oli tema suhtes õigus… Harry pani käed risti lauale ja toetas pea kätele…