„Veinipunane oli alati su lemmikvärv, juba väikesest peale," lausus Madina, kui ta ukseava oli sulgenud ja minu järel tuppa kõndinud. See ajas mind veel rohkem segadusse – ma olin siin ju esimest korda elus. Kuidas teab see võõras naine, mis oli mu lemmikvärv väiksena?
Madina kõndis eemale ja avas suure riidekapi uksed.
„Ma jätan su hetkeks üksi, pean korraks ära käima. Vali endale siit meelepärased riided. Ära muretse, need kõik on sinu omad," lisas naine naeratusega ja kadus siis ruumist.
Ma hakkasin riidepuudel rippuvaid rõivatükke vaatama. Seal oli mitu paari mugavaid teksasid – punased ja mustad. Särgid olid samuti valdavalt punamustades toonides. Panin tähele, et seal ei leidunud ühtki lohvakat või liiga avarat asja. Valisin viimaks välja tumepunased teksad ja musta käisteta siidsärgi. Koorisin mudased riided seljast ja viskasin põrandale hunnikusse. Uued riided olid mu naha vastas hoopis pehmemad ja mugavamad.
Nüüd oli mul aega istuda laiale tumepunase päevakattega voodile ja mõelda.
Ma jooksin talle järgi. Ta ei paistnudki tempot aeglustavat ja ma hakkasin juba väsima. Mul hakkas rinnus juba kergelt pistma kui ta äkki kadus. Ma jooksin veel veidi edasi, kuid koperdasin ja lendasin käpuli. Mu teksad said poriseks. Juba teine kord, kui ta mul käest lipsas. Üks kord pean ta kätte saama ja selgitust nõudma. Mis toimub? Miks ma pole ühtki teadet saanud?
Ma tõusin kergelt hingeldades voodilt. See tundus kui unenägu, aga palju reaalsem. Ma oleksin nagu päriselt seal hämaruses seda pikka kutti taga ajanud. Keset mu suurt segadust astus äkki Madina taas sisse.
„Kuidas tunne on?" küsis ta, mind pealaest jalatallani silmadega mõõtes, „nagu kodus, eks?"
Vaatasin talle otsa ja noogutasin aeglaselt. See just oligi kõige imelikum – tundsin end kui kodus, kuid mul polnud sellest paigast siin mitte mingit mälestust.
„Tule, oled kindlasti näljane!" kutsus Madina ukse peal.
Veel üks jalutuskäik mööda pikka koridori, vahepeal ristus sellega teine koridor, kust keerasime paremale. See oli lühike koridor, mille lõpus oli üks suur kahe poolega uks. Madina lükkas selle lahti ja mulle avanes imeline vaade hiiglaslikust söögitoast. Keset tuba oli moodsa disainiga laud, millel oli kõikvõimalikke roogasid.