Proloog: Väiksed sammud õiges suunas

Majja mahajäänute vahel aset leidnud vestlus oli mõnevõrra vähem sõbralik.

"Vat see," teatas Snape tervele toale üldiselt pärast seda kui Latimerid olid lahkunud, "on imetlusväärse tähelepanuvõimega naisterahvas. Teile võib huvi pakkuda, et ta ei lasknud end hetkekski lollitada Potteri kutsikasilmadel või tema tagakiusamise teesklemisel. Ta nägi otsekohe läbi, milline vingats ta on."

"Ma ei ole vingats!"

"Ütleb ta vingudes. Hagrid, see vaene võlurivabandus siin on algusest peale ainult vingunud." Snape alustas Harry ja Hagridi lõbustuseks lõtva paroodiat. "Oh, professor, te peate mind siidikinnastega kohtlema, sest ma olen orb ja pealegi kuulsus ja ma pole harjunud..."

"Jää vait!" nähvas Harry talle vastu. "Võta teadmiseks, et Dursleyd kohtlesid mind palju hullemini..."

"Siis peaks sa end ju õige koduselt tundma."

"Sa norisid mu kallal esimesest päevast peale!"

"Ma ei rääkinud sinuga esimesel päeval mitte sõnagi. Aga niipea kui sa minu klassiruumi loivasid, oli mul hea võimalus järgi uurida, kas sa oled rohkem oma ema või isa moodi. Polnud mingit kahtlust. Nagu isa, nii poeg. Sama laiskus, sama ebaviisakus."

"Ma ei olnud laiks! See oli esimene päev!"

"Sul olid need raamatud kuu aega käes! Kas sul eales ka pähe tuli mõni neist lahti teha? Sinu ema oleks selle aja peale tundnud materjali edaspidi ja tagurpidi!"

"Ma lugesin neid! Mul lihtsalt ei jäänud kõik asjad meelde!"

"Sinu isa intellektuaalsed võimed samuti. Sulle oleks kasuks tulnud rohkem oma ema järgi joonduda!"

"Minu emal oli edumaa! Tema juba teadis, et ta on nõid!"

Snape naeratas külmalt. "Granger ei teadnud," märkis ta. "Granger tegutses samades ajalistes piirides nagu sina. Tema teadis vastuseid. Nagu see oleks mingi raketiteadus olnud; kõik vastused olid sissejuhatuses ja esimeses peatükis kirjas."

Harry hingas raskelt. "Sa kiusasid meid sellest hetkest peale kui me kooli jõudsime, mind ja Neville'it. Sa pole mitte midagi muud kui üks suur kiusaja ja ma oleks pidanud sulle otsekohe vastu astuma."

"Mulle tundus, et seda sa ju tegidki," ütles Snape rahulikult. "Sa ülbitsesid algusest peale. Sa esitasid väljakutseid minu autoriteedile esimesest päevast peale, sa solvasid mind igal võimalusel ning sa seadsid minu tunni ajal ohtu oma kaasõpilaste füüsilise julgeoleku, selleks et omaenda huvisid edendada."

"Ma pole kunagi...!"

"Teine õppeaasta, Potter! Mõttesõela mälestustel on see hea omadus, et märkad ka neid asju, mis esialgu on sul selja taga. Gregory Goyle'i pundumislahusesse visatud Filibusteri ilutulestik, selleks et Grangery pisivargust varjata, pool klassi vigastatud ja kolm neist haiglatiivas... Ma tahaks teada, missugune on sinu definitsioon teiste ohustamise kohta, kui see siin ei kvalifitseeru. Ja sa ise! Naersid laia lõuaga. Sa vigastasid teisi ja sinu meelest oli see naljakas! Kas sa tead musta maagia definitsiooni, Potter? Või veel parem, kas sa tead sadismi definitsiooni?"

"Kui enne Sigatüügast ei teadnud, ju ma siis sinu pealt õppisin." Harry oli nüüdseks peaaegu sama külmaks muutunud nagu Snape. Kui teda sunniti neid mälestusi uuesti üle elama, siis oli ta valmis neid relviks muutma.

"Ma ei puutunud sind kunagi." Snape tundis end nüüd selgelt kindlal pinnal. "Ma ei puutunud eales teist kedagi - ei käe ega võlukepiga. Kui kusagil vägivald puhkes, siis oli Gryffindor alati alustajaks pooleks."

"Sõnad võivad täpselt sama palju haiget teha..."

"Oh, Potter, kas sa polegi kuulnud? See on Briti traditsioonis sügavalt juurdunud: 'Kaikad ja kivid võivad murda mu luud, kuid sõnad ei haava mind iial." Kas keegi pole seda laulu sulle kaitseks narrimise vastu õpetanud? Sinu hariduses on tõsiseid vajakajäämisi."

"Sa oled ajast maha jäänud," viskas Harry talle vastu. "Sõnalised rünnakud haavavad täpselt sama palju kui füüsilised ja emotsionaalne kiusamine on sama hull kui piitsutamine."

Snape vahtis Harryle hetke otsa. "Ei," ütles ta viimaks, "ei ole. Usu mind, Potter, neid kahte ei saa võrrelda. Ainult et selles valguses tuleb mul ilmselt sinu ema tõsiselt ümber hinnata. Sinu isa oli osavam füüsiliste rünnakute alal, aga kui jutuks on emotsionaalne kiusamine, siis tema oli selles meister."

"Ei!" hüüdis Harry Snape'ile. "Minu ema oli suurepärane inimene ja sa armastasid teda!"

"oi, oi, vaat kui palju ühe aastaga muutub." Snape'i silmad olid täiesti tundetud, ta hääl vaikne. "Kord oli aeg, kui mõte sellest, et minul võiks sinu emaga midagi tegemist olla, oleks sinus märatseva hullusehoo tekitanud. Las ma siis valgustan sind pisut Püha Lily suhtes. Ta oli väga oma poja moodi. Temale meeldis samuti omada orja, kes tantsiks talle tanumal, tinistades tamburiini. Tema ainuke probleem oli see, et teised inimesed ihaldasid sedasama orja omada ja neil teistel oli rohkem võimu kui temal. Tema polnud iial nõus jagama, see sinu ema. Ta ei öelnud su isale jah enne, kui oli kindel, et ta on piisavalt tugev, et teda Siriusest eemale tirida..."

"Sa igavene sitajunn!" hüüdis Harry talle. "Sinu mahajätmine oli kõige targem tegu, mida mu ema eales tegi!" Ta pööras kannal ringi ja tormas uksest välja ning ilmus Londonisse enne kui ta poolele teele väravani jõudis.

"Head teed tal minna," ütles Snape, eesaknast lahkuvat Harryt vaadates.

"No sina ikka oskad," ütles Hagrid rahulikult. "Seda ei juhtu just tihti, et kohtad kedagi, kes on nõnda osav endale vaenlasi hankima. Kahju et selle järele pole erilist nõudlust, muidu võiks sa selle peale patendi võtta ja kõvasti tulu teenida."

"Sina võid kah minema minna," ütles Snape ilma ümber pööramata. "Mul pole sind kah tarvis."

"Vat see on hästi öeldud. Eks vaatame. Sul on võlukepp olemas, nii et kui sa järgmine kord oma kehast laiali kukud, saad sa ennast ise mõttesõela upitada. Pärast seda... Noh, kui keegi paari päeva jooksul siia ei tule, jääb keha veevaegusse ja sureb, koos kõigi mälestustega, mida sa pole veel pudelisse pannud... Ma kujutan ette, et sul saab siin omapead päris lõbus olema."

"Ongi parem kui mul neid mälestusi pole."

"Tead mis, see pole tõsi. Sul on terve hulk häid mälestusi."

"Mis on kõik seotud inimestega, kes on nüüdseks surnud. Ma olen surmast ümbritsetud."

"Mina pole surnud."

"Me rääkisime headest mälestustest."

Hagrid vinnas ennast toolilt püsti. "Kui ma oleks tundlik inimene, võiks ma selle peale solvuda," ütles ta. "Kuidas näiteks selle prouaga on, kes sinu eest vahel hoolitses? See proua Hanson?"

Snape naeris kibedalt. "Nojah. Ma pole teda kolm aastat näinud ja viimati kui ma teda nägin, olin ma kolmkümmend kuus. Nüüd olen ma seitseteist ja ma peaks tema juurde minema ja ütlema, 'Tere, proua Hanson. Mäletad mind?' Suurepärane idee."

"Ma lihtsalt osutasin sellele, et tema ei ole surnud ja sul on temast häid mälestusi." Hagrid komberdas köögi poole. "Ma lähen võtan kohvi. Tahad ka?"

"kust sa tead, et ta pole surnud?" küsis Snape. "Ta oli vanem kui minu ema. Ja mis kasu on kellestki, keda sa ei saa enam kunagi näha, isegi kui ta on veel elus?"

Hagridi kohvitegu saatsid mütsatused ja kolksatused. "Suhkrut?" hüüdis ta köögist. "Koort?"

"Meil ei ole koort."

"Siis piima? Kas sul koolist pole mingeid häid mälestusi?"

"Mustalt. [Black] Ei, oot. See on kole nimi ja kole sõna. Suhkru ja piimaga. Mugukoolis mind kiusati ja ükski täiskasvanu ei võtnud midagi ette. Slytherinis mind kiusati ja sa tead väga hästi kui palju tähelepanu Slughorn sellele osutas. Gryffindoride poolt mind kiusati ning Dumbledore mitte ainult ei võtnud midagi ette, vaid McGonagall arvab tänapäevani, et need sadistlikud huligaanid olid šarmantsed noormehed."

"Kuuvaatamine?" küsis Hagrid kahe kohvitassiga köögi ukselävele ilmudes.

"Ma ei mäleta mingit kuuvaatamist," ütles Snape pakutud tassi vastu võttes.

"See on sellepärast, et sa pistsid tolle mälestuse pudelisse. Sa peaks oma häid mälestusi enda peas hoidma."

"Nii et ma saaks mäletada kõiki häid asju, mida mul enam pole? Mida mul pole olnud sestsaati kui ma olin neliteist aastat vana?" Snape rüüpas kohvi. "See on halbade mälestuste eelis. Ma saan enda ümber siinsamas ringi vaadata ja öelda, et vähemalt ei peksa mind keegi rihmapandlaga. Vähemalt ei togita mind mänguväljakul. Vähemalt ei varitseta ega nõiuta mind koridoris. Vähemasti ei nea mind enam cruciatusega keegi, keda ma Isandaks nimetan.' See hädavares Potter on idioot. Kas tead kui palju ma oleks andnud selle eest, et minu peale oleks lihtsalt karjutud, selle asemel et..."

Ruumis oli kamin ja Snape pööras ümber ning viskas kohvitassi koos kohviga vastu kaminakive. "Ma peaks surnud olema!" karjus ta. "Ma oleks pidanud aasta aega tagasi surema! Ma oleks pidanud veebruaris surema! Miks ma ikka veel siin olen?"

"Võib-olla on see saatus. Võib-olla on sul midagi veel teha tarvis."

"Kas sul on üldse aimu, kui palju ma sind vihkan!" karjus Snape ja viskus Hagridit ründama.

Muidugi polnud mingit võimalust, et Snape suudaks Hagridile kuidagi haiget teha ja Hagrid teadis seda. Seevastu oli Hagridil tuhat võimalust Snape'ile haiget teha. Ta ei teinud sellest välja. Selle asemel püüdis ta Snape'i randmed kinni ja hoidis teda paigal kuni Snape hakkas ära väsima. "Niiviisi ei jõua sa küll kuhugile, poiskene," kommenteeris Hagrid, kui tundis, et Snape'i rabelemine jääb nõrgemaks. Meie sinuga oleme sest enne ka jagu saanud."

"Ma vihkan sind!" karjus Snape.

"Sa oled seda enne ka öelnud," vastas Hagrid. "Ära pane pahaks, aga ma kuulaks parema meelega midagi niisugust, mida sa pole enne öelnud. Ma kujutan ette, et sulle väga ei meeldi see mõte, et sa peaks veel midagi tegema."

"Sa räägid nagu Dumbledore." Snape rahunes ning Hagrid laskis ta lahti.

"Selles pole mind küll veel keegi süüdistanud," ütles Hagrid. "Ainult et see ei kõla sugugi komplimendi moodi."

"See on üks neid mooduseid, kuidas Dumbledore minu üle kontrolli hoidis. Ma olen määratud tegema seda või toda... Selline on saatus... See või too on nii tähtis ülesanne, et ainult mina suudan sellega hakkama saada. Tõmba aga nööri ja nukk tantsib."

"Ma mõtsin et sa olid ori tamburiiniga."

"Ma kasutan ükskõik millist metafoori tahan!" Snape suunas oma võlukepi kamina suunas ja ütles "Reparo!" ning tass oli uuesti terve, ainult ilma kohvita. "Terve elu olen ma ainult seda teinud, mida teised inimesed on mul teha käskinud. Vanemad... Lily... Must Isand... Dumbledore... Ja niipea kui tundub, et ma saan viimaks ometi iseenda isandaks... saan ma surma."

"Ei lähe läbi. Sa oled siin kaks kuud iseenda isand olnud ja mis sa selle vabadusega peale oled hakanud?" Hagrid napsas Snape'i käest kohvitassi ära, enne kui ta seda uuesti vastu seina oleks virutada jõudnud. "Halised, see on kõik mida sa teed. Halised ja haletsed ennast. Ise valisid selle koha elamiseks. Sul ikka pidi mingi põhjus olema."

"Olgu!" sülitas Snape talle vastu. "Sa ei suuda mind lollitada. Sina tahad kah must lihtsalt lahti saada nagu kõik teised." Ta suundus köögi poole ja rääkis kõndides edasi. "Tead! Ma lähen välja, kus ma sind ei sega. Ma lähen ja teen aiatööd!" Ta tõmbas tagaukse lahti, haaras trepi kõrval olevast tööriistade hunnikust kühvli ning tungis läbi võsase rägastiku juhusliku umbrohuse platsi poole umbes viiekümne jala kaugusel, kus laskus põlvili ning hakkas taimi maast välja väänama ja neid seljataha loopima.

Hagrid seisis tagaukse juures ja ohkas, siis pöördus mõne minuti pärast ringi ja hakkas maja uurima, pannes kõigepeale ehitise parandamise detaile tähele ning siis põhjalikult kõiki asju läbi vaadates ning viimaks võttis ta võlukepi välja, et kõik tolmust ja prügist puhtaks teha. See töö läks ruttu, sest koristamist vajavat polnud eriti palju - Snape polnud eriti ühtegi ruumi peale köögi, tagumise magamistoa ning pisikese ülakorruse vannitoa kasutanud ning ta oli juba loomu poolest korralik, mis tema ümbruse korrashoidmisse puutus. Lõpuks korjas Hagrid need mõned nõud ja riideesemed kööki kokku, kus ta need kõik puhtaks pesi, ära kuivatas ja kokku voltis, mis voltimist vajas ning kappidesse ära pani. Siis läks ta välja, kus Snape endiselt kitkudes maas põlvitas, ning noogutas endamisi, kui pani tähele, et isegi sellises sünges olekus oli Snape välja tõmmanud ikkagi ainult umbrohtu ning hoolega allesjäänud taimede ümbert kobestanud.

"Ma ei taha kritiseerida ega midagi," ütles Hagrid hetke pärast, "aga ei paista sedamoodi, et sa kavatsed kuigi pikalt siia pidama jääda."

"Mida see peab tähendama?" urises Snape üles vaatamata vastu. "See on nüüd minu kodu. Siin on see koht, kus ma kavatsen oma ülejäänud loomuliku... oma ebaloomuliku eksistentsi veeta. See on alatiseks, terve vangistuse pikkuses."

"Sa oled teinud ainult ajutisi parandustöid," ütles Hagrid end maha istuma sättides pärast kontrollimist, et ta millegi väärtusliku peale ei istuks. "Mahapõlenud kest on endiselt kõigi paranduste all ja suur osa sellest, mis seda katab, on ruttu kokku visatud või muundatud. Ühel hetkel laguneb see su ümber lihtsalt ära. Mitte veel homme, aga ühel päeval kindlasti."

"Küll see minu üle elab," pomises Snape kühvliga maad rünnates.

"Võib-olla," ütles Hagrid. "Ma lihtsalt arvasin, et sa oled paremaks võimeline. Sa oled ikka selline olnud, kes oma töid korralikult teeb."

Kühvel kaevus veel paar korda maasse ja peatus siis. "Asi on minus, jah?" ütles Snape vaikselt. "Ma pole piisavalt hea."

"Ei, poiske, seda ma ei mõelnud."

"Aha see on nii. Ma pole kunagi piisavalt hea olnud, alati kole ja loll. Ma valmistasin pettumuse oma isale, ma tean seda. Sellepärast ta..." Kühvel tõusis ülesj a ründas uuesti maad. "lily pani mind tähele ainult sellepärast, et ma teda sundisin, ja jättis mu maha niipea kui paraja vabanduse leidis. Kui sa oled midagi väärt, siis sa meeldid inimestele, ja kui ei ole, siis ei meeldi sa kellelegi. Nii lihtne see ongi. Kui sa oled kasulik, siis sind sallitakse." Snape tõusis püsti ja pühkis püksid mullast puhtaks. "Ma lihtsalt ei ole enam kasulik," ütles ta Hagridist eemale pöördudes ning majja tagasi kõndides.

"Pagan!" pomises Hagrid, end jalule upitades ja talle järgnedes. Alumise korruse toad olid tühjad, niisiis läks Hagrid üles, kus Snape lamas jälle voodis seina vahtides.

Nüüdseks oli käes varane õhtu ning enamik lähedal olevate majade asukaid olid kodus õhtusöögi ootel, järelikult oli praegu parim aeg Hagridil endal külasse minna. Tal polnud mingeid illusioone selle suhtes, kuidas tema välimus ettevalmistamatult mõjub ning lootis, et kui ta juhtub kedagi kohtama, on need konstaabel Latimeri ja tema naise taolised inimesed. Ta oli ettevaatuse mõttes 'laenanud' natuke muguraha, mida Snape hoidis köögis ühes purgis, nii et tal oleks poes käimise ettekääne. See polnud küll suurem asi plaan, aga hetkel ei tulnud Hagridile paremat pähe.

Õnneks jõudis hagrid nii kaugele kui Bill Ridley poodi ilma et oleks kedagi kohanud. Bill, kelle vennapoeg oli üks kolmest kohalikust konstaablist, oli Hugh' poolt ette hoiatatud, et üks Printsi talu külalistest on... suurt kasvu. Ta ei pilgutanud silmagi, kui Hagrid tema poodi sisse astus.

"Kuidas saan teile kasulik olla, härra?"

"Vorstid," ütles Hagrid otsekohe. "Vorstid või peekon. Või heeringas. Talle maitses alati heeringas. Võtke." Ta ulatas oma massiivse käe müntidega. "Kui palju ma selle eest saan?"

"Kahjuks mitte eriti palju," Bill mõtles natuke nimetisõrmega lõuga kratsides. Sealiha pole eriti kallis, mul on mõned kenad tükid - tükk liha ja mõned vorsid on kõik, mis sa selle eest saad."

"Ma siis võtan need," ütles Hagrid. "Ega te ei juhtu politseinikku nimega Latimer tundma? Tal on kena naine ka."

"Hugh ja Gillian? Kõik tunnevad neid. Hugh on täna õhtul tööl. Sa võid talle helistada kui tarvis."

"Helistada?" kortsutas Hagrid kulmu. "Kas see tähendab ühte nendest tellifonidest?"

Bill naeratas kergelt. "Just. Mul on telefon siinsamas poes kui sa tahad seda kasutada."

"Noh... ma pole tükk aega niisugust riistapuud kasutanud. Ma pole päris kindel..."

"Ma helistan talle sinu eest," ütles Bill toru tõstes ja numbreid vajutades. Pärast väikest pausi ütles ta "Gillian? Bill Ridley siin. Siin on üks meesterahvas, kes ütleb, et on teiega tuttavaks saanud ja tahaks Hugh'ga rääkida... Olgu... No sa igatahes ei liialdanud... Oota natuke." Ta pöördus Hagridi poole. "Kas sa tahtsid konstaablit või proua Latimeri näha? Konstaabel on praegu Salterforth'is, aga proua ootab teda umbes tunni aja pärast tagasi."

Hagrid tuletas meelde Snape'i elavat pärastlõunast aiavestlust Gillianiga. "Kui see talle väga palju tüli ei tee," ütles ta. "Temast võib selles olukorras isegi natuke rohkem kasu olla kui ta mehest. Kui ainult liiga palju tüli ei tee."

Sellest polnud palju tüli ja Gillian oli viie minuti pärast kohal. "Kas midagi on juhtunud, Hagrid?" küsis ta otsekohe.

"Paljugi. Kõigepealt sai ta vihaseks ja ajas Harry minema, siis tuli mulle kallale, siis läks välja aeda, aga varsti hakkas rääkima, et keegi ei taha temasuguse tüübiga tegemist teha ja tast pole enam kellelegi kasu ja nüüd pikutab ta üleval toas voodis, nägu seina poole."

"Kui tihti sellist asja juhtub?"

"Mitte väga... aga varem oli tal ka väga palju tegemist kogu aeg. Kõige hullem kord enne seda oli siis kui ta vanemad asid autoõnnetuses surma, aga sellest on kaua aega möödas."

"Ma saan aru, et tema elus on päris palju traumasid olnud. Bill," pöördus Gillian poodniku poole, "Ma jätsin Hugh'le sõnumi, aga kui sa juhtud teda enne kui ta koju läheb nägema, siis ütle, et ma olen Printsi talus. See on ametialane käik. Ta võib mobiili proovida, aga tundub, et seal pole levi, nii et see ei pruugi õnnestuda."

"Olgu nii," ütles Bill. Ta pakkis vorstid ja lihatükid sisse ning andis Hagridi kätte. "Eks anna teada, kui midagi muud on veel tarvis."

"Olen teile väga tänulik," ütles Hagrid ja lahkus koos Gillianiga. "Mida sa sellega mõtlesid," küsis ta mõne hetke pärast kui nad kõrvuti mööda maanteed kõndisid, "kui ütlesid, et see on ametialane käik?"

"Oh, see." Gillian naeratas kergelt. "Ma käin kursustel, et vaimse tervise assistendina Colne'i tervisekeskuses tööle hakata. Ma hakkaks lähedasi külasid teenindama. See pole päris nagu arst või õde, aga sellisest teenusest siia aitab."

"Kas sa tead, mis professoril viga on?"

"Professor? Seitsmeteistaastane professor? Ma tean, et ta on tegelikult kolmekümne kaheksas kinni. See võtab natuke aega, et sellega ära harjuda. Mul on päris hea ettekujutus tema sümptomitest, aga ma tahaks rohkem teada saada nende taga peituvatest põhjustest. Kas tal on mingisugustki peekonda?"

"Ei. Mitte hingelistki sestsaadik kui ta vanaema suri selles tulekahjus, kui ta oli..." Hagrid hakkas näost punaseks minema. "Noh, see juhtus siis, kui ta oli päriselt seitseteist. Ega sa ei arva, et sellepärast... Eih."

"Olgu, perekonda pole. Aga sõbrad? Toetusgrupp?"

"Ei tea et tal oleks kunagi rohkem kui üks sõber olnud ja see on juba peaaegu kaheksateist aastat surnud."

Gillian jäi keset teed seisma ja põrnitses Hagridit. "Sa ei jäta seda juttu, ega ju?" ütles ta süüdistavalt. "Kas sa ei arva, et sinu sõbra vaimne tervis võiks tähtsam olla kui see näitemäng mida te etendate."

"Vabandust, proua." Hagrid ei suutnud talle silmi vaadata aga see ei tulenenud aususe puudusest. "Ma ei tea, kuidas seda sulle seletada, välja arvatud see, et see on osa probleemist. Ma olen teda tundnud sestsaadik kui ta oli üheteistkümnene ja sellest saab juba kakskümmend kaheksa aastat. Ma aitasin tema keha tagasi tuua, kui ta suri ja aitasin teda Pendle'i mäele maha matta. Siit vähem kui viie miili kaugusel on linn, kus elab inimesi, kes talle otsa vaadates võiks vanduda, et nad näevad vaimu - ja ta võiks neile rääkida asju, mida keegi teine peale tema ei tea. Ma tean, et sa ei usu, mis me oleme, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei saa oma juttu muuta, sist et sel juhul ma valetaks. Ja palun vabandust, proua, kui sa ei saa aru, et sul on tegemist täiskasvanud mehega ja kolmkümmend aastat vanade probleemidega, kuidas sa siis teda aidata saad?"

See oli tõsine küsimus. Gillian loobus vaidlemisest. "Täna oli enne juttu," ütles ta uuesti kõndima hakates ning Hagrid püüdis oma samme tema omadega sobitada, "... oli mainimist teeseldud enesetapust. Mida see tähenab?"

Hagrid kortsutas kulme. "See on pikk jutt, proua. Vaatame, kas ma oskan selle sulle kokku võtta." Ta mõtles natuke aega. "Viimases otsas tolle kurja võluri vastu võitlemises - sellest me võime kõigest sulle hiljem rääkida - pandi professor Snape niisugusel kujul kokku nagu ta praegu on, vana vaim ja mõtted noores kehas. Võlukunstiministeerium..." Hagrid teigi väikse pausi, aga kuna Gillian ei katkestanud teda üllatusest, siis ta jätkas, "neil oli istund, nagu kohtuistung, selle üle, et otsustada, kas ta on legaalne isik või mitte. Nad ütlesid, et ei ole."

"Ei ole isik!" hüüatas Gillian. "Tõsiselt räägid? Nad ütlesid talle, et ta pole inimene?"

"Just nii, proua. Saad aru, ta suudab teha asju nagu minna kellegi teise pähe ja näha, mida nad mõtlevad ja ministeerium - noh, tema arvates ja Harry arvates ja mõne teise arvates samuti tahtis ministeerium teda relvana kasutada ja nad tahtsid teda enda valduses hoida. Ta oli autasu ära teeninud selle eest, mida ta võitluses korda saatis ja ta ütles neile, et tal on mugust onupoeg, kellele raha läheb. See on see, kelle nimel ta siin praegu on - see onupoeg. Siis tema ja Harru ja vist ka Robards, nad teesklesid, et ta tappis ennast ära kaljult alla hüpates, nii et ta saaks siia tulla ja jälle normaalne olla. See polnud mingi päris enesetapp."

"Kas ta on kunagi varem enesetapust rääkinud?"

"Rääkinud? Eih. Proovis korra astronoomiatornist alla kõndida kui kuulis, et see tema tüdruksõber on tapetud..."

"Oh!" Nad jäid uuesti seisma. "See teeb juba neli kokku. Tapetud, see tähendab. Tema vanemad, vanema, see sõber... Kui palju inimesi on surnud?"

"Ma peaks kokku lugema," ütles Hagrid. "Slytherini koolikaaslased, Evan, Aaron, Regulus, Bella, ja need tüübid kellega ta Gryffindorist kokku puutus, James, Sirius, Remus, Peter. Lily, muidugi. Õpilased, keda ta õpetas, Fred, Tonks, Colin, neid oli ligi viiskümmend eelmisel aastal kooli eest toimunud lahingus. Ja siis veel…"

"Olgu, saan aru. See on lihtne juhtum. Kui paljude nende surmade eest ta end vastutavana tunneb?"

"Need keda ta ise tappis või ainult aitas?"

Tee ja väikse karjamaa-ala vahel oli madal kivimüür ning Gillian toetus selle vastu, peaaegu sellele istudes, vasak käsi üle rinna paremast õlast kinni hoidmas ja nägu peidetud paremasse peopessa. "Tappis?" sosistas ta.

"Oh, nad mõlemad palusid tal seda teha. Dumbledore vaidles temaga kuude kaupa, sest Snape ei tahtnud seda teha ja Moody - tema oli juba suremas ja see oli selleks et teda piinamisest päästa - nii et see pole nagu päris mõrv..."

"Kui kaua see võitlemine kestis?"

"Esimesel korral üksteist aastat. Ta oli kakskümmend üks kui see lõppes. Siis lubas ta Harry eest hoolitseda. Harry ema oli see sõber, kes suri. Ja siis tuli see kuri võlur tagasi umbes neli aastat tagasi..."

"Saan aru. Nii et nüüd kui võitlus on läbi, on see tal esimene võimalus lihtsalt puhata ja iseenda peale mõelda."

"Umbes nii jah, proua."

Maja oli vaikne, kui nad kohale jõudsid. Hagrid rühkis ülemisele korrusele kindlaks tegema, et Snape on ikka veel seal, siis tuli tagasi alla, et endale ja Gillianile kerge õhtusöök teha. Vahepeal kõndis Gillian majas ringi ning pani seekord tähele nii mööblit kui raamatute pealkirju. Ta leidis karbitäie voodoo nukke, kahandatud kolpasid, mürginoolepüsse ja hulga muid enam kui ühe eluaja jooksul ja enam kui ühe inimese poolt kogutud tumeda tähendusega asju. Ta ei maininud seda Hagridile, kui ta tagasi tema juurde kööki jõudis.

Hugh tuli umbes üheksa paiku ja tõi kaasa purke ja pakke asjadest, millest Hagrid poleks eales midagi teadnud, aga mis oli tarvis külmkappi panna, et pikemat aega säilida. "Sa saad peekonit niisuguse asja sisse panna?" küsis Hagrid konservipurki uurides. "Mida nad veel välja ei mõtle?"

"Sul ei ole praegu vabadust, eksole?" küsis Gillian. "Ma pole veel jõudnud temaga rääkida."

"Aega on," ütles Hugh ja sai aru, et nende omavaheline naeratus tähendas, et temal ka oli hea meel, et neil oli täna pärastlõunal omavahel olemiseks aega olnud. "Ainult et ma ei saa siia jääda. Ma pean sellises kohas olema, kus on levi, et helistada tahtjad mind kätte saaks."

"Ma jään võib-olla ööseks siia."

"Ma võin tee peale laagrisse jääda." Hugh lahkus, seekord mitte jalgsi, vaid jalgrattaga, mille oli värava juurde jätnud. Tal oli muidugi ka auto olemas ja ta kasutas seda kui tarvis, aga see äratas vaiksel õhtul liiga palju tähelepanu ning jalgratas oli dikreetne ja peaaegu sama kiire.

Peaaegu kohe kui Hugh lahkus ilmus Snape trepile. "Mis siin toimub?" nõudis ta. "Paddingtoni raudteejaam? Kes teile kõigile õiguse andis minu majas sisse ja välja tormata. Kasige välja!"

Gillian võttis lonksu teed. "Ma lootsin, et saan sinuga juttu ajada," ütles ta. "Sellest mida sa mulle täna pärastlõunal rääkisid, paistab, et sul on vaimustav elu olnud."

"mida ma sulle pärastlõunal rääkisin?" küsis Snape ettevaatlikult. "Mina ei mäleta selles midagi vaimustavat." Ta ei kõlanud kuigi entusiastlikult, aga ei käitunud tema suhtes ka kamandavalt.

"Minu meelest oli. Kuidas sa siin lähistel üles kasvasid ja õppisid ravimeid valmistama kui olid ise alles laps. Ja kuidas sa kõiki siinseid taimi tunned, nende nimesid ja kõike. Mina kasvasin üles suures linnas ja meil seal polnud niisuguseid aedu."

"Tõesti," ütles Snape endale tassi teed kallates ning lauda istudes. "Kust sa pärit oled?"

"Glasgowst."

"Imelik, su jutt ei kõla sugugi šotipäraselt."

"Ega siis igaüks kah aktsendiga räägi."

"Ma olen Glasgows paar korda käinud," ütles Hagrid vahele.

"Kes sinu käest midagi küsis?" nähvas Snape tema poole.

"Lihtsalt püüan vestlust arendada."

Gillian ignoreeris samuti Hagridit. "Kõik muudkui kutsuvad sind professoriks. Mille professor sa oled?"

"Nõiajookide. See sarnaneb farmaatsiaga. Ma olen õige mitu apteekrit välja õpetanud."

"Kas sul oli plaanis üks neist tubadest rohutöökojaks muuta?"

Snape'i nägu muutus korraga kinniseks, külmaks ja eemalviibivaks. "See poleks kuigi tark tegu," ütles ta ning tõusis siis lauast ja läks tagaukse kaudu aia süvenevasse videvikku. "Kas sa ei peaks tagasi oma kopast abikaasa juurde minema?"

"Kas ma võiks homme läbi astuda? Mind tõepoolestu huvitab asja meditsiiniline pool."

"Kuidas soovid."

Hagrid saatis Gilliani väravani ja tükk maad teed mööda edasi. "Asi on majas," seletas ta. "Ta on selle võlukunsti abil kokku klopsinud, eriti ülemise korruse. On teatud asjad, mida tuleb teha ilma võlukunsti vahelesegamiseta, nõiajoogid on üks neist. Sa tuletasid seda talle meelde."

"Kas sa ei arva, et ta kasutab seda ainult ettekäändena et mitte nõiajooke valmistada?"

"Ma ei usu. Ma vaatasin terve maja üle. Ta on selle päris ruttu püsti löönud. See ei pruugi kahte aastatki vastu pidada. Pole sugugi sobilik atmosfäär nõiajookide jaoks. Isegi mina tean sest nõnda palju."

"Mis selleks kuluks, et õiget atmosfääri tekitada?"

"Terve maja ümber ehitada." Hagrid raputas pead. "Seda ei juhtu niipea."

"Aga kui eraldi kuur ehitada, võibolla nagu kasvuhoone, ainult nõiajookide tarvis? Kui sa seda teeksid, mis sa arvad, kas ta kasutaks seda? Ausalt, kui kasulik olemine on üks neid asju, mis ta mõtted muudelt probleemidelt kõrvale juhib, siis segude valmistamine võib aidata."

Seekord Hagrid noogutas. "Sul võib õigus olla. Ma teen kindlaks, et ta endale täna viga ei tee ja vaatan homme, mis teha annab."

Järgmisel hommikul oli see aga Harry Potter, kes aitas lahenduse leida. Ta võttis enda peale Weetsmoori ilmuda ning mõnelt kohalikult järele pärida (kes paistsid teadvat, kes ta on), kus konstaabel elab ning jõuda Latimeride ukselävele kell kaheksa pühapäeva hommikul. Hugh, kes oli kella kaheni öösel tööl olnud, alles magas. Gillian tegi ukse lahti.

"Tere hommikust," ütles Gillian. "Ma kuulsin, et teil oli eile professoriga väike nägelus. Tule sisse ja joome tassi kohvi."

"Aitäh nii lahke olemast nõnda vara hommikul," vastas Harry. "ma joon hea meelega kohvi. Kas siin linnas teavad kõik kõike, mis toimub?"

"Sellest on abi, kui keegi nõnda suur kui härra Hagrid tuleb linna peale jalutama konstaablit otsides. Aga üldiselt võttes, jah. Kõik teavad kõike. Ma käisin ise eile õhtul seal."

"Kuidas neil läheb?"

"Mitte kõige paremini. Sinu professor on natuke segaduses." Gillian kallas kohvi ning tõstis Harry ette mõned saiakesed.

"Ma oleks seda võinud sulle juba üheteistaastasena öelda," ütles Harry saia hammustades. "Ta on kogu aeg selline olnud."

"Härra Potter, mitte keegi pole 'alati' selline olnud. Me kõik alustasime sülelastena. See mees, olgu ta noor või vana, on palju üle elanud ja selle tulemusel niisuguseks muutunud. Kas sa tead, on ta eales psühhiaatrilist abi saanud?"

"Psühhiaatri?" Harry naeris kõva häälega. "Ma ei usu, et võluritel on psühhiaatreid. Ja ma ei usu, et professor Snape oleks nõus mõnega rääkima, kui oleks. Ta on kõige suhtes üpris iseseisev. Üsna eneseküllane."

"Nõnda eneseküllane, et pagendab endast igasuguse inimliku kontakti nüüd samal moel nagu ta tegi seda siis kui oli neliteist ja ta vanemad said surma?" Gillian kummardus üle laua lähemale. "Kas sa tahad, et ta prooviks ennast ära tappa, nagu siis, kui su ema suri?"

"Hei!" ütles Harry tassi lauale pannes. "See on isiklik asi! Sul ei ole minu perekonnaga asja. Või tema omaga. Kust sa seda teada said?"

"Härra Hagrid rääkis mulle. Ja sul on õigus, see on isiklik asi. Niisiis tõmbun ma kogu asjast eemale vastavalt sinu soovidele. Aga ma soovitan tungivalt, et sa annad tema perearstile hiljutistest sündmustest teada, et ta saaks ta psühhiaatri juurde suunata."

Harry tõrkus vastu. "Perearstile? Ma pole kindel... Ja ma ütlesin, et võluritel pole psühhiaatreid." Ta võttis uuesti tassi kätte. "Mida Hagrid sulle veel rääkis?"

"Et sinu professoril polnud kunagi rohkem kui üksainus sõber ja et ta on juba pikka aega surnud. Et suur hulk inimesi tema elus on mitte üksnes surnud, vaid sõjas tapetud. Et see maja, milles ta elab, on võlukunsti abil kokku klopsitud ja on ajutine. Et ta ei pea seda võimalikuks, et ta võiks inimestele meeldida ja nüüd, kui ta pole enam kellelegi kasulik, keegi isegi ei salli teda. Et kõige kasulikum asi, mida ta võiks teha, on valmistada lihtsaid ravimeid, aga ta ei saa seda teha maja konstruktsiooni iseärasuste tõttu. Kas tahad et ma jätkaks?"

"Kust sa seda kõike tead?" Harry tõusis püsti ja võttis teise tassi kohvi. "Sa pole teda kahtekümmend nelja tundigi tundnud ja juba kõlab nõnda, et sa tead rohkem kui mina. Kust sa seda kõike tead?"

"Ma küsin selliseid küsimusi, millele mul on lootust vastust saada ja kui vastused tekitavad vimma, siis neid küsimusi ma ei küsi. Inimesed räägivad sulle päris palju, kui nad arvavad, et sa ei esita küsimusi."

Trepilt kostis samme ning Hugh ilmus sinisesse hommikumantlisse mähituna, mis oli vöö ümbert kinni teotud. Selle all oli ta alles pidžaamapükstes ning kandis varba otsas pruune tuhvleid. "Ma kuulsin hääli," ütles ta. "kus kohv on?"

Harry vaatas Gilliani poole ja see kehitas õlgu. "Muidugi ta teab. Politseil on õigus teada, kui piirkonnas on suitsiidiohtlik inimene. Ma soovitasin eile õhtul härra Hagridil..."

"Khmm," katkestas Harry köhatusega. "Talle ei meeldi, kui teda härraks kutsutakse. Ma soovitan sellest tiitlist loobuda, sest sa kõlad nagu politseiuurija. Ta on omamoodi uhke. Ja mina olen lihtsalt Harry."

"Okey. Ja mina olen Gillian ja see on Hugh, kui ta tööl pole. Igatahes, ma soovitasin Hagridile, et te võiks mingi kuuri või kasvuhoone püsti panna ja tekitada sellest nõiajookide töökoja. Niisuguse, kus pole midagi võlukunstiga tegemist. Sel moel on tal tegevust."

"kas see lahendaks tema probleemid? Midagi nii lihtsat?"

"Muidugi mitte. Aga selliste juhtumite puhul võib sümptomitest probllemi suur osa saada. Praegu tugevdab tema depressiooni kasutuse ja isoleerituse tunne. Meie esimene väike samm on talle näidata, et ta on endiselt kasulik ja muuta ta vähem isoleerituks. Kui tarvis, siis jõuga."

Harry tundis end ebamugavalt. "Jõuga? Mulle see mõte ei meeldi."

"See ei tähenda tegelikult jõudu. On väga tõenäoline, et ta nõuab, et teda rahule jäetaks. See on osaliselt sellepärast, et ta arvab, et te tegelikult ei taha temaga tegemist teha ja osaliselt selleks, et tugevdada omaenda negatiivset pilti iseendast. Kui te järele annate ja lihtsalt lahkutegi, siis on see depressiooni toetamine. Pole tarvis end tema külge aheldada, vaid vaikselt ja rahulikult olla seal, kust ta sind näeb või kust sa saad talle otsekohe vastata."

"Umbes nii nagu Hagrid teeb kogu aeg," naeris Harry.

"Just," naeratas Gillian. "Nagu Hagrid teebki."

"Ma siin mõtlesin," ütles Hugh, kes oli nüüd kohvi abil päris üles ärganud, "et me võiks korraks Manchesteris käia ja vaadata, kas me leiame äkki ühe neist valmis kasvuhoonedest, mille saab detailidest ise kokku panna. Ma olen selliseid näinud - alumiiniumraam, polükarbonaadist seinad, küllaltki lihtne püsti panna." Ta kortsutas kergelt kulmu. "Nad küll maksavad umbes paarsada naela."

Gillian hakkas sõrmedel kohti lugema. "Üks pood on Boltonis, see on päris mitmekesine. Ja üks on Oldhamis kah. Mul tuleb meelde, et Nick ütles, et nad leidsid mõnusa väikse kuuri Failsworthist..."

Harry seisis küügi kraanikausi kõrval ja pöördus aknast välja vaatama. Latimeridel oli oma aed samuti, kuigi suure osa sellest moodustas võsa ja umbrohi ning üksikud hoolitsetud taimed olid väiksed. "Ma pole kunagi üheski sellises kohas käinud," ütles ta. "Ma ei oskaks sinna ilmuda."

"ILmuda?" küsis Hugh. "Mida see tähendab?"

"See on kiire transpordiviis. Võluvärk."

"Mulle tundub," juhtis Hugh tähelepanu, " et kui need nõiajoogid, mida ta tegema hakkab, peavad võlukunstist eemal olema, siis mida vähem võlumist nende ümber, seda parem. Ma mõtlesin Fred Allsopi pikappi laenata ja linna sõita. See on päris tore sõit ja seal on suuremad poed. Sa Manchesteris on ka suurem tõenäosus, et poed on pühapäeval lahti."

"Miks te seda minu heaks teete?" küsis Harry. "Tundub olevat päris palju vaeva võõra inimese peale kulutada."

Küsimus langes vaikusesse ning Harry tunnetas, et Hugh ja Gillian vahetasid tema selja taga pilke ning välja mõelda, kuidas talle vastata. Hugh alustas. "See on väike küla ja palju tõenäolisem on, et inimesed kolivad siit minema kui et keegi siia koliks, aga me kõik oleme omavahel tuttavad, me oleme nagu perekond. Sinu sõber kuulub nüüd perekonda, seda enam, et tema juured on siin. Pealegi päris pikad juured, kui see, mida sa meile temast räägid, on tõsi. Meile ei tundunud meie pakkumine sugugi ebaharilik. Lihtsalt tavaline. Ma tean, et Fredil oleks hea meel autot laenata pärast seda, mida Snape tema Daisy päästmiseks tegi."

"Me teame ka seda," jätkas Gillian, "et te kõik olete päris rasked ajad üle elanud, mitte ainult professor. Hagrid rääkis meile, kui palju professor on kaotanud, aga see tähendab, et teie kaks olete sama palju kaotanud."

"Meiega on teine lugu," ütles Harry. "Meil on sõbrad, kellega rääkida."

"Mul on hea meel seda kuulda. Sul pole aimugi kui hea meel mul seda kuulda on. Aga siin, selles kohas te olete ainult kolmekesi ja on lihtsam kui te ei pea kogu koormat üksi kandma. Mõtle meist nagu tagavaravariandist, kui toetusgrupist." Harry noogutas ja Gillian lisas, "Ma lähen üles ja panen ennast valmis. Mul ei lähe rohkem kui paar minutit."

Kui ta läinud oli, tuli Hugh Harry kõrvale aknast välja vaatama. "Ma käisin lapsena seal majas mängimas," ütles ta. "Me kõik teadsime tulekahjust - see oli selle küla tume, hirmus saladus - ja me poistega ronisime mööda neid põlenud varemeid ja mängisime, et me oleme nõiad ja tead... Mõnikord oli seda tunda - selle koha maagiat. Siis kasvasin ma üles ja läksin kooli ja ülikooli ja arvasin, et see on lihtsalt midagi sellist, mida lapsed teevad, teesklevad midagi mida pole olemas. Nüüd kui ta siin on, tundub nagu midagi kadunut oleks üles leitud. Terve küla tunneb seda. Fredi hobune oli märk. Nad kõik tahaksid aidata, nad pole lihtsalt kindlad, kuidas seda teha. Ma helistan nüüd paarile inimesele ja lähen panen ka riidesse. Tunne ennast nagu kodus."

"See, mida mul tegelikult tarvis on, on üks vaikne koht väljas, kust mind näha pole. Mul on tarvis Londonis raha järel käia."

"Aias on päris vaikne, eriti sel ajal pühapäeva hommikul. Sa võid seda kasutada."

Harry läks aeda, mõtted peas ringi keerlemas. Ta ei mäletanud, et Little Whingingis oleks kogukond nii tihedalt üksteisega läbi käinud või nii toetav olnud. Nad olid küll üksteist tundnud, aga igal perel oli omaenda sõpruskond ning enamasti naabrusest kaugemal ning vajaduse korral pöörduti just selle väljaspoolse sõpruskonna poole. Kontrastide üle mõtiskledes ta keskendus, pööras koha peal ümber ja ilmus.

Ülemisel korrusel oli Gillian kuulnud tagaust avanevat ja sulguvat. Ta oli magamistoa akna juurde vaatama läinud ning nägi Harryt väljas seismas. Tahtmata tema järel luurata, oli ta tagasi oma tegemiste juurde pöördumas, kui märkas liikumist, kuulis popsatavat heli ning korraga oli Harry kadunud. Gillian lõpetas väga kähku riietumise ja läks Hugh'd otsima.

"Olgu, tunnista üles, kuidas sa seda tegid?" küsis Gillian vannitoa uksepiida vastu toetudes ja oma meest habet ajamas vaadates. Peale muu tegeles ta ka vaate nautimisega, sest Hugh'l polnud särki seljas. Ta oli sale, hästi vormitud lihastega ja silea nahaga ja teda oleks võinud kahekümne nelja asemel mõne aasta võrra nooremaks pidada. Tegelikult oli ta oma töökoha jaoks üpris noor, aga polnud alati just kerge leida kedagi, kes tahaks sellises väikses külas töötada ning tema noorust tasakaalustas Ridley ja Cranmeri suhteline küpsus.

"Tegin mida?" küsis Hugh, kogu tähelepanu oma vasakule lõuapoolele suunates, sest ta kasutas vanamoodsat žiletti elektrimasina asemel.

"Ta niimoodi kaduma panid - puff! - ja läinud."

"Kaduma? Ta ütles jah midagi selle kohta, et tal on kiire moodus Londonisse jõudmiseks." Nüüd lõpetanud, lpoutas Hugh näo puhtaks ja tupsutas odekolonniga. See oli peaaegu lõhnatu ja nõnda just talle endale ja Gillianile meeldiski.

Kui Hugh särgi selga tõmbas, mõtles Gillian, et kogu aja jooksul, kui ta oli Hugh'd tundnud, Glasgow ülikoolis ja nende pulmadele järgnenud kuudel, polnud Hugh kunagi teda ninapidi vedada püüdnud või isegi narrinud rohkem kui mõneks minutiks ja siis ka alati õrnalt. See, et tema ühineks sellises väljatöötatud näitemängus koos nende võõrastega, oli talle täiesti loomuvastane. Ta polnud temas ka mingeid muid kahtlustäratavaid muudatusi märganud...

"Millest sa mõtled?" Hugh kammis naerulnäoga pead.

"Midagi," vastas ta. "Kas me võtame lõunasöögi kaasa või teeme tee peal peatuse?"

"Teeme sellest väljasõidu ja lähme kuhugi välja sööma."

"Oled kindel, et tahad seda teha?"

Ta võttis naise käte vahele. "Rohkem kui midagi muud. Või noh, peaaegu. Seda on raske seletada, Gill, aga on selline tunne, nagu oleks osa minu elust, mida ma ei lootnud enam kunagi näha, tagasi tulnud. Vanematel inimestel on see tunne veel tugevam. Ütle mulle, oled sa selle aja jooksul kui sa siin oled elanud, eales näinud, et Bill Ridley silmagi pilgutamata krediiti pakuks? Või kuulnud Fred Allsopit loomaarsti tema nõuga teadagi kuhu saatmas?"

Enne kui Gillian jõudis vastata, kostus väljast uus popsatus ning tagauks avanes. "Me tuleme kohe alla, Harry," hüüdis Hugh. Ta andis naisele põsemusi ja ruttas telefonikõnesid tegema.

"See käis küll kähku," ütles Gillian Harryle kui ta Hugh järel trepist alla tuli. "Terve tee Londonisse ja tagasi."

"Ma tegin talus ka peatuse," ütles Harry "ja rääkisin Hagridile, mis meil plaanis on."

"Kuidas neil läheb?"

"Snape Kamandab Hagridit ringi, pani ta pliidipuid korjama ja raiuma. Ma ilmusin küllaltki kaugele, nii et nad ei kuulnud mind ja rääkisin Hagridiga omaette. Ta ütleb, et Snape on pahas tujus, aga aktiivne. Tal on plaanis pärast lõunasöögi tegemist aias töötada ning ta on osa hommikut veetnud eestoas mööblit ümber tõstes. Ja seda ilma võlukunstita pealegi. Päriselt ühest kohast teise lükates."

"Suurepärane!" naeris Gillian. "Parem kui päev otsa voodis pikutada."

Hugh ühines nendega. "Fred laenab hea meelega autot. Ta toob selle varsti siia. Ja ta ütles veel, et vaadaku me järgi, et mida me ka ei ostaks, et see oleks terase baasil, eriti kui see on kerge kaaluga. Pab tormile paremini vastu."

Kui auto kohale jõudis, oli see valget värvi ja küllaltki uus. Sellel oli suur kabiin lisaistmereaga esiistmete taga ning Gillian tahtis sinna istuda. Enne teeleasumist tutvustas Hugh Harryt Fredile ja need kaks surusid kätt. "Ega sina kah ei juhtu olema...?" küsis Fred pehmelt ning kui Harry tunnistas, et on küll, surus Fred ta kätt veel kõvemini. "Ja veel minu autoga. Hea meel kasulik olla. Tõesti hea meel kasulik olla."

Sõit oli meeldiv, see algas maanteelt, millelt nad varsti jõudsid peateele. Selle asemel, et suurt teed mööda Colne'i sõita, valis Hugh aeglasema tee Pendle'i metsa kaudu kiviste mägede, rabade ja põllumaadega vaheldusid puudesalud ning Pendle'i mäe imposantne kogu paremal pool teed. See oli lage, avar ja kaunis maastik ning Harry oli taas häämastuses, et Snape on niisugusest kandist pärit.

Teine asi, mis Harrys hämmastust tekitas, oli sõit ise. Viimati oli ta mugu autos olnud kaks aastat tagasi, kui onu Vernon oli talle King's Crossi jaama vastu tulnud ja 'koju' Little Whingingisse viinud pärast kuuenda aasta lõppu. Kunagi elus polnud ta eesistmel istunud (Roniga nõiutud Ford Anglias Sigatüükasse lendamine ei läinud päriselt arvesse). Vaade oli suurepärane, mõõdikud ja tuled armatuurlaual vaimustavad ning Hugh ja Gillian olid nagu ekskursioonijuhid ning juhtisid kõigele vaatamisväärsele tähelepanu.

Aiapood oli tõeline varakamber. Harry polnud varem selle peale mõelnud - neid asju oli päris palju, mille peale ta polnud enne mõelnud - aga ta oli üles kasvanud korralikus meeldivas piirkonnas, kus oli küllalt muru, lilli ja puid. Isegi tädi Petunia piinliku täpsusega pügatud hekid, hoolega lõigutud roosipõõsad, korralikud lillepeenrad ning aiapink kõnelesid kenast rahumeelsest elust, kus pöörati tähelepanu väikestele asjadele. See oli kaugel igivanade sillutiskivide täielikust vaesusest ning räpasest kruusakattega eesõuest. Nüüd, jalutades pikkade ridade ja väljapanekute vahel pottides sidrunipuudest, hortensiatest, sõnajalgadest ja rododendronitest; pikkade riiulite vahel täis pottides salveid, iisopit ja münti; istutamiseks valmis salateid ja tomateid; riiuliteviisi seemneid; sepistatud rauast lauad ja toolid, kunstipärased purskkaevud, lindude supluskohad ning väiksed armsad kujukesed flamingodest ja päkapikkudest (mugude arusaam päkapikkudest mitte võlurite oma), oli Harryl hea meel, et Snape'i vanaema aed on suur ning et Snape'il oli juba lapsena võimalus käsi mulda pista, sügavale pinnasesse, ning tunda seda peadpööritavat lõhna, kui juhtusid rosmariini puudutama.

Koos Hugh' ja Gillianiga valisid nad hoolikalt kasvuhoonet. See, mille nad valisid, oli tsinkrauast terasbaasiga, alumiiniumraamiga ning polükarbonaadi tahvlitest seintega, lisaks tuulutusavadega viilkatuses, et sisemust jahutada. See oli peaaegu üheksa jalga pikk ning kuus ja pool lai ning pidi olema võimeline tugevat tuult taluma, kui see korralikult kokku panna. See maksis alla kolmesaja naela ning Harry maksis sularahas, mis šokeeris kassiiri nõnda palju, et ta nõudis peaaegu isiku tuvastamist.

Lõunasöögiks oli ikka veel pisut vara, niisiis asutasid nad koduteele otsusega Nelsonis söögipeatus teha. "Kui kaua te olete professorit tundnud?" küsis Gillian pärast seda, kui nad Haslingdenist möödas olid.

"Sestsaati kui ma olin üksteist," ütles talle Harry. "Ta oli viis aastat mu nõiajookide õpetaja."

"Mulle jäi mulje, et teie omavaheline läbisaamine oli üpris tormiline."

Harry tegi norsatuse ja puhkimise vahepealse häälitsuse. "Ma olin kindel, et ta vihkab mind, ta oli nii vastik. Ma ei saanud enne teada kui liiga hilja, et tegelikult hoidis ta mul silma peal. Lapsed mõtlevad alati, et maailm algab koos nendega. Neil ei tule pähegi, et täiskasvanutel oli terve elu enne seda kui nemad sündisid. Mina ei saanud professor Snape'i varasemast elust enne teada kui oli juba liiga hilja. Mul on mõnes mõttes hea meel, et mul nüüd see teine võimalus on."

"Ta tundis sinu ema?" See oli pigem kinnituse otsimine ja Gillian oli kindel, et Harry ei tekita sellest küsimust. "Ta oli tema ainus sõber. Ma olen palju selle peale mõelnud, milline mu elu oleks olnud, kui mul poleks Roni ja Hermionet või Ginnyt olnud või tervet Weasley perekonda. Ma ei usu, et ma oleks kõik need aastad hakkama saanud kui mul poleks olnud kedagi kellega rääkida. Lihtsalt see teadmine, et nad on olemas, aitas mind paljustki läbi."

"Kas temal ei olnud kedagi teist? See oli ju suur kool." See oli hämar oletus, sest Gillianil polnud aimugi, kui suur see kool oli ega ka eriti palju detaile nende sõpruse kohta, aga see tundus olevat õige asi, mida öelda.

"Mitu aastat tagasi keegi ütles mulle, et tal oli, aga pärast sain ma teada, et nad lihtsalt manipuleerisid teda ja tahtsid tema andeid kasutada. Nad meelitasid nad teisele poole üle, aga siis kui ta päriselt ise pidi valiku tegema, siis valis ta minu ema. Nad polnud teineteist isegi näinud rohkem kui kaks aastat, mu ema jättis ta maha ja valis minu isa, ja tema aitamine oleks võinud talle elu maksta, aga kui tal tuli see valik teha... Ja siis jäi ta sinna, et meie poolele spiooniks olla. Kui teda poleks olnud, siis oleks pahade pool meid võitnud. Ma ei tea kõiki detaile, aga ma tean, et ta kannatas palju. Ma võiks endale peksa anda, et ma sellest enne aru ei saanud, kui ta juba surnud oli."

Seda oli rohkem infot kui Gillian oli oodanud. Ta ei pressinud rohkem peale. Mõne minuti pärast jõudsid nad Nelsonisse ja hakkasid söögikohta otsima. Ootamatult tegi Harry valiku nende eest. "Kala ja friikartilid!" hüüdis ta, kui nad ühest sellisest kohast mööda sõitsid. "See on tema lemmiksöök!"

"Olgu peale," hüüdis Hugh vastu, "aga mitte siin!" Ta sõitis, kuni nad jõudsid ühte emaliku nimega söögikohta, mille sildil seisis suurelt 'traditsiooniline'. Autot peatades küsis ta, "Kas tahate siin süüa või lihtsalt tee peale kaasa osta?"

"Mina tahan siin süüa," kuulutas Harry. "kuidas ma muidu teinekord siia kala ja kartulite järele tean tulla, kui enne järele ei proovi, et nad ikka head on?"

Hugh parkis auto ning nad astusid restorani sisse. "Kui hea ekspert sa õigupoolest kala ja kartulite alal oled?" küsis Hugh Harrylt kui nad ukse avasid.

Kõik oli suurepärane ning kala ja kartulid olid otsekui ürgse mälestuse destillatsioon. Vestlus oli neutraalne, sest Hugh ja Gillian rääkisid rohkem külast kui võluritest. Lahkudes tellisid nad Snape'i ja Hagridi portsu kaasavõtmiseks.

Varsti pärast seda peatuski valge pikapp Printsi talu värava ees.

Hagrid oli aeg-ajalt aknast välja vaadanud ning avas esiukse niipea kui auto peatus. "Kas see oled sina, Harry?" hüüdis ta.

"Jah," hüüdis Harry vastu kui ta auto kabiinist välja ronis. "Me tõime asju."

Sale tume kuju ilmus ülemise korruse akna juurde, avas selle ja kummardus välja. "Ei pargi seda lärmavat haisvat asja minu maja ette! Kasige siit minema!" Aken lajatas kinni ning Snape kadus ainult selleks, et Hagridi selja tagant uuesti välja ilmuda. "Kuulsite või?" hüüdis ta üle õue kõndides. "Siin ei ole mingi peatusplats!"

"See on avalik tee, härra," ütles Hugh leebelt. "Me poetame ainult härra Potteri maha."

Harry oli otsekohesem. "loodetavasti pole te veel söönud," ütles ta ja sirutas käe paberkotiga välja. "See on sulle ja Hagridile."

Toit oli veel soe ning kotist oli toidulõhna tunda. Snape peatus hetkeks, et seda nuusutada ning paistis siis ennast raputavat. "Hagrid!" hüüdis ta üle õla, "see on sulle!"

"oh," hüüdis Gillian, samuti autost välja astudes, "te olete juba lõunat söönud. Me lootsime õigeks ajaks jõuda."

Snape vahtis talle otsa. "Ei," ütles ta, "me pole lõunat söönud. Hagrid on arvatavasti päris näljane. Ma olen kindel, et ta on tänulik."

"Palun vabandust, et ma segan," jätkas Gillian, "aga ma mõtlesin, et kas teil ehk on siin kurgirohtu. Mul on üks kalaga sobiv jogurtikastme retsept, mida ma tahaks proovida, aga seda taime siinkandis eriti ei kasvatata."

Jälle tekkis väike paus ning Snape paistis endaga aru pidavat. "Vanasti oli," ütles ta, "aga ma pole seda kohta veel puhtaks teinud. Ma lähen ja vaatan, äkki leian sealt veel midagi." Ta pööras järsku ümber ning suundus aia tagumise otsa suunas, paberkott kala ja kartulitega endiselt näpu otsas. Gillian läks ruttu talle järele.

"Väga hea," ütles Hugh Harryle ja Hagridile, kes olid tema juurde astunud. "Tõstame selle nüüd autost maha." Ta laskis kasti tagumise otsa maha ning nad libistasid kõik metallvarvad ning seinapaneelid maha ning toetasid need hoovis avara muruplatsi peale.

Kolm meest nägid Gilliani ja Snape'i aia tagaotsas. Toidukott oli nüüd Gilliani käes ning Snape sobras umbrohus kurgirohu otsingutel, mida ta mäletas selles kohas kasvanud olevat. Kurgirohi pole mingi madala kasvuga taim ning üksnes teiste taimede rohkus varjas seda esialgu pilgu eest. Snape leidis selle kähku ning murdis paarlehte Gillianile proovimiseks. Vahepeal oli Gillian koti avanud ning nakitses friikartuli pulga kallal. Kui Snape talle lehed ulatas, pakkus ta toidukotti vastu, hoides seda asendis, et ta saaks samuti friikartuli näpu vahele võtta, mida too ka tegi. Koos taime uurides ja süües jalutasid nad tagaukse poole tagasi.

"Korras," ütles Hagrid, "konksu otsas ja välja tõmmatud. Lähme sisse. Käitume nagu oleks kõik täiesti tavaline."

Harry ja Hugh läksid tema järel majja, kus tuli välja, et Snape oli hakanud lõunaks salatit tegema aiast toodud lehtsalati ja teiste aedviljade valikuga. Hea oli, et nad Hagridile lisatoitu olid toonud, sest neid oodati koos tema ja Snape'iga sööma. Keegi ei öelnud midagi selle kohta, et nad on juba söönud.

Söömaaeg oli suhteliselt vaikne. Kõige rohkem rääkis Harry, kes kirjeldas autosõitu ning aiapoe rikkusi, millele Hagrid mõne tänuliku kommentaari vahele lisas ning Hugh ja Gillian täpsustasid detaile. Snape jäi tusaseks ja vaikivaks, aga vähemasti püsis ta seltskonnas - ja sõi toitu ja rüüpas teed. Harry hakkas aru saama, et selliseid hetki võis juba võitudeks lugeda.

"Nonii," ütles Snape lõpuks, Hagridi nina eest viimast kalatükki napsates - võistlus, millesse Hagrid oli ta kavalalt meelitanud, et panna Snape'i tükikest rohkem sööma, "eks vaatame siis seda asja, mis te ostsite."

Välja minnes jõudis Gillian vaikselt Harryle ja Hagridile sosistada, "Ärge selle suhtes liiga teadjad olge. Et see plaan töötaks, peab ta ise asja kätte võtma." Harry noogutas arusaavalt, aga ta oli kindel, et Hagridile polnud seda nõuannet tarviski.

Algul seisis Snape kõrval, kui teised hakkasid kasvuhoone tükke hoovi mööda laiali laotama. Mõne hetke pärast ütles ta, "Siia te seda ei ehita."

"Miks mitte?" küsis Hagrid, suures tõmblukuga kotis olevaid mutreid ja polte loendades.

"Ja lasta kõik mööduvate autode mürast, vibratsioonist ja heitgaasidest nässu keerata? Pole ime, et Potter nõiajookides eales 'suurepärase' hindeni ei jõudnud. Ma imestan, et ta midagi üle 'viletsa' üldse saavutas." Mis algatas diskussiooni väikse töökoja asukoha kohta. See oli esimene samm. Snape oli omaks võtnud tema territooriumile kasvuhoone paigaldamise plaani.

Peaaegu järgneva tunni aja jooksul tõestas Snape, kui kamandav ta on ning kui võimatu on talle meele järele olla. Ta tahtis, et töökoda oleks maja lähedal mugavuse pärast, aga nõnda lähedal tekitaks maagiapoolse segamise. See koht oli korralikult kuiv, aga liiga tuule käes. Too koht oli varjuline, aga selle kohal rippusid suured oksad. Harry ja Hugh tegid suurema osa tõsmise ja liigutamise töödest ning hakkasid pärastlõunases kuumuses higistama, samal ajal kui Hagrid tegeles kõige raskemate osadega ning Gillian kuulas, kommenteeris ja esitas küsimusi ning sai tasapisi Snape'i tunnistama, missugused tema vajadused ja prioriteedid on. Viimaks otsustati ühe kirdepoolse koha suhtes, mis jäi mõnevõrra maja taha, kus väikese oja suurest tõusvas joones kulgev ala natuke tasasemaks muutus - just parasjagu, et teraskonstruktsioon mugavalt paika panna. Kogu see ala oli Weetsi mäe varjus ning mõistlikult varjuline, hoolimata Snape'i varasemast protestist.

Kui mehed viimaks loodetavasti lõplikku konstruktsiooni paikapanemise tööd alustasid, kostis teelt meesterahva häält hüüdmas, "Tere õhtust, härra Snape. Ega sul seal juhtumisi Hugh Latimeri ole?" See oli Fred Allsop.

Algul arvas Harry, et Snape kamandab mehe oma valdustest minema, aga selle asemel paistis Snape'il olevat hea meel teda näha. "Härra Allsop," hüüdis ta vastu, "ta on siin jah; panin ta tööle. Tule ja vaata. See on päris lõbus." Kui Fred lähemale tuli, lisas ta, "Kuidas su märal läheb?"

"Elus ja terve, härra Snape. Elus ja terve. Ma tulin lihtsalt vaatama, kas Hugh'l läheb veel autot tarvis. Paistab, et teete juurdeehitust." Fredi kulmud kerkisid Hagridit nähes kõrgele, aga ta ei öelnud midagi. Küllap oli teda ette hoiatatud.

"Teeme, kui need härrased andekamaks osutuvad kui välja paistab," ütles Snape tigedalt. "Selle põhjal nagu praegu paistab, kulub selleks umbes kuu aega."

"Ma hankisin endale märtsikuus umbes samasuguse," ütles Fred. "See on natuke väiksem kui sinu oma, aga sama põhimõttega. Väga kasulik ja tugevam kui välja paistab."

"Seda on hea kuulda. Mis sa arvad? Kas nad saavad selle enne suurt külma püsti?" Keegi teistest ei öelnud midagi, Harry ja Hugh püüdsid terasraami kokku kruvida, Gillian luges instruktsiooni ning Hagrid tassis viimast osa raamistikust. Aga nad kuulasid juttu pealt.

"Võib-olla saavadki," ütles Fred mõtlikult lõuga sügades. "Mul oli endal ka selle raamistikuga natuke raskusi. Võttis tükk aega, et välja mõelda, kuidas teda kokku panna. Aga ma ei tahaks vahele segada. Liiga palju kokkasid..."

"Ah, lase käia," õhutas Snape. "Ütle neile, mida nad valesti teevad. Tee mulle seda rõõmu."

Tuli välja, et Harryl ja Hugh'l oli üks juppidest valepidi, tähelepanek, mis pakkus Snape'ile tohutult rõõmu ja tegi temast Frediga kindlalt ühekambamehed. Fred, tagasihoidlik ja otsekohese jutuga nagu ta oli, võttis kõigi kohalolijate kergenduseks projekti juhtimise enda peale. Gillian läks tuppa teed keetma. Veidi aja pärast läks Snape talle järele.

"Kas tee jaoks natuke liiga kuum ei ole?" küsis ta. Teekann hakkas keema.

"Neil on midagi juua tarvis," ütles Gillian, "ja kuna tegemist on veega, siis ma parema meelega keedaks selle läbi kui sa pahaks ei pane."

"Veel pole midagi häda ja arvatavasti on see joodavam kui midagi mida sa linnast ostad," vastas Snape, "aga kui see su enesetunde paremaks teeb, eks tee siis teed, lase sel maha jahtuda ja paku jääteena. Aias on münti ka kui tahad."

Gillian naeratas. "Kuidas ma seda jääga peaks pakkuma? Sul pole ju külmkappi."

"väga lihtne," ütles Snape. Ta avas ühe kappidest ning tõmbas välja vanaaegse jääkuubikuvormi. Tee tõmbas kannus, nii et Snape võttis keedukannu Gilliani käest ning kallas ülejäänud kuuma vee vormidesse. Siis libistas ta oma võlukepi varrukast välja paremasse kätte, viipas sellega ning ütles "Congelato!" Vormides olev vesi praksus kuuldavalt, kui see kohapeal ära külmus. "Valmis," ütles Snape, võlukeppi tagasi varrukasse libistades, "nüüd võid jääteed teha." Ta pööras ümber ja kõndis tagasi välja ehitust vaatama.

Gillian seisis pahvikslöödult ja vaatas jääkuubikuvormi. Arglikult, ettevatlikult sirutas ta sõrme ühe kuubiku jäätunud pinda puudutama. Polnud mingit kahtlust, et tegemist oli jääga. Ta istus köögitoolile maha. Hinga sügavalt, mõtles ta. Ära paanikasse mine. See oli see, mida Hugh oli püüdnud talle öelda sestsaadik, kui see kummaline, tumedavereline noormees oli külasse kolinud. See oli see, mis kumas Fredi näolt tol hommikul, kui ta oli enesekindlalt teatanud, et Daisy jäi ellu. See oli lootuse ja lunastuse ilme San Logani silmis, millal iganes ta teed mööda lääne poole vaatas...

Aegamisi tõusisGillian püsti ning läks aeda, et mündilehti korjata. Teiselt poolt maja oli kuulda meeste ähkimist, kui nad teraskonstruktsiooni kohale said ning alustasid seinte paigaldamist. Aed vibreeris elususest kõigis neis peidetud haljendavais taimedes, mis poleks pidanud pärast kahtkümment aastat seal enam alles olema, aga olid. Käed täis lõhnavat münti, pöördus Gillian kööki tagasi, leidis klaasid ning tegi jääteed. Kui ta kandikutäie klaasidega tagauksest välja astus, tuli talle pähe, et võlur naabruskonnas võis päris kasulik asi olla.