Pühapäev, 10. jaanuar 1999

Järgmisel hommikul pärast hommikusööki läks Harry kohe Diagoni põiktänavasse. Ron ja George olid poodi avamas ja Harryl õnnestus Ron kõrvale tõmmata ja talle juhtunust rääkida.

„Snape on pudelis?" Ron praktiliselt hüüatas läbi Harry kirjelduse. „Täitsa õudne!"

Harry sisistas ta vaikima. „Sa ei taha ju, et terve tänav saaks teada. Pealegi pole ma kindel, et ta on ikka päris tema ise."

„Ta pole kunagi täie aruga olnud," itsitas Ron.

„Tead küll, mida ma mõtlen. Ta ei mäleta asju, neid asju, mida ta pole jiljuti üle vaadanud. Ta teab asju, nagu loitse ja värki, aga tal pole peas neist mälestuspilte. Arvatavasti sellepärast, et need hõljuvad tema ümber ringi selle asemel et tema see olla. Ta meenutab – käib mälestusest mälestusse."

„Päris aeglase taipamisega siis," leidis Ron. „Tal on need mälestused olnud tervelt kaheksa kuud."

„Ma ei tea…" oli Harry tõsise näoga. „Ma leidsin talle uue pudeli eelmisel nädalal. Mitte keegi ei tahtnud puudutada pudelitäit mälestusi, välja arvatud üks apteeker Knockturni alleel. See oli nelikümmend kaheksa tundi tema käes, nii et võib-olla tegi tema midagi, et Snape üles äratada. Kui ta andis reedel mulle selle uue pudeli, siis ta teadis, kellega on tegu, kelle mälestused need on."

„Võib-olla me saaks tema käest mingit infot."

„Ma pole kindel, et ma tahaks sinna tagasi minna."

Ron leppis Hermionega kokku lõunakohtumise Diagoni tänaval ja tegeles siis ülejäänud hommiku kiire pühapäevase müügiga – Weasley WõluriWilede edukamad müügipäevad olid just nädalavahetuseti. Kui Hermione kohale jõudis, viis Harry oma sõbrad mugurestorani Lekkiva Katla läheduses, kus oli vähem karta pealtkuulamist kellegi poolt, kes võiks aru saada, millest jutt käib.

„Kas ma sain õigesti aru," küsis Hermione, kui Harry oli oma eelmise õhtu kogemusest jutustanud."Selles pudelis on keegi, kellega on võimalik rääkida, kes suudab sinuga suhelda ja kes näib olevat professor Snape, välja arvatud tema mälestused."

„Umbes nii jah," ütles Harry. „Mida me peaks sellega ette võtma?"

„Kõigepealt," seletas Hermione, „tuleb meil mingil moel kindlaks teha, et see ikka üldse on professor Snape. See võib vabalt mingi teisik olla, või kurja kaksiku versioon temast. Kes see apteeker oli, kes need mälestused üle kandis?"

„Poe nimi oli 'Lõpused ja Valmistooted'," vastas talle Harry. „Aga ta, Snape see tähendab, ei tundunud otseselt kuri. Ainult tema tavaliselt vastik olek."

„Kurjad teod ei õnnestu sellepärast et nende tegijad paistavad kurjad välja vaid just sellepärast et nad oskavad head nägu teha. Aga kui ta oma tavalisel moel vastik on, siis on see hea märk. Asi oleks kahtlasem kui ta kenasti käituks."

„Ma ei saa ikka aru, kuidas Snape saab pudelis olla," ütles Ron. „Ja miks ta ei teadnud, et ta on surnud."

„Sellest on lihtne aru saada, kui oletada, et tegu on tõepoolest Snape'iga," ütles Harmione. Ainus asi seal pudelis on tema mälestused, mis ta Huilgavas Hurtsikus Harryle andis. Aga ta andis need mälestused kui ta oli ise veel elus. See tähendab, ta ei surnud ju mälestuste andmise käigus, eksole? Nii et viimane mälestus – kõige lõppemisest – seda pole lihtsalt teiste mälestuste hulgas. Võib-olla leiab ta sealt mälestuse Nagini hammustusest, aga see lõpeb mälestuste äraandmisega mitte surmaga."

Harry raputas pead. „See teeb kõik palju keerulisemaks," ütles ta. „See tähendab, et meil on tegemist elusisikuga."

„Ma ei tea, kas kedagi ilma kehata saab ikka isikuks nimetada," juhtis Ron tähelepanu.

„Aga mis me muud oleme kui oma kogemuste summa?" küsis Hermione. „Ja kuidas muidu me kanname neid kogemusi endaga kui mitte mälestustena?" Ta pöördus Harry poole. „Kas sa mitte ei öelnud, et ta ise isegi ei teadnud, et ta pole… et tal pole enam keha?"

„Praktiliselt esimene asi mis ta ütles oli küsimus, et misasja ma tema ajus teen. Nagu ma oleks läbi viinud mingit erilist legilimency-uuringut või midagi taolist."

„See pole muidugi terve aju," jätkas Hermione. „Need osad, mis panevad südame põksuma või kopsud hingama on puudu. Aga mälestused on alles ja tal tundub olevat iseloom ja mõtlemisvõime. Kui see on Snape, kas see on siis tegelikult Snape või ainult tema vari… nagu vaataks filmi?"

„Misasi see on?"

„No ausalt, Ron. Nii, see tekitab meie jaoks tähtsama küsimuse. Kui see seal on päriselt ka professor Snape – oma mälestuste, terve oma isiksusega, ratsionaalse mõtlemisvõimega – sel juhul pudeli ja selle sisu hävitamine oleks sisuliselt mõrva rooritamine."

„Kas me saaks ta kehasse tagasi panna?" küsis Ron. „Siis oleks ta uuesti terviklik inimene."

„Nüüd ma tean, kes see naine oli!" hüüatas Harry äkki. Kui ülejäänud kaks talle otsa jõllitasid, ta seletas. „See esimene mälestus, mida ma vaatasin, siis kui ta oli viieaastane, seal oli üks naine, kes paistis olevat perekonnasõber. Ta oli palju noorem ja ma ei tundnud teda ära, aga ma arvan, et ta oli ta matustel kohal. Siis kui teda maeti."

„Ja see oli kaheksa kuud tagasi," ütles Hermione. „Me ei hakka siin detailselt seletama, mis juhtub laibaga kaheksa kuu jooksul. Kehasse tagasipanemine pole tõsiseltvõetav variant."

Harry hakkas kahvlisabaga lauale nähtamatuid mustreid sirgeldama. „Ta ise aevab, et ta on elus. Cogito, ergo sum, nõnda ta mulle ütles."

„Ma mõtlen, järelikult olen olemas," ohkas Hermione. „Ma ei tea, kas seda ütlust on kunagi kasutatud õigusliku tõestusena kehata aju eksistentsist. Igatahes ei tegele me siin lihtsalt pudelitäie mälestustega. Meil on mälestused ja lisaks sellele eraldiseisev teadvus, mis on enesest teadlik ja millel on isiksus. Meil on vaja välja uurida, millega täpselt on siin tegu ja kuidas see pudelisse sai. Harry, sa ikkagi peaksid selle Knockturni allee apteekriga rääkima."

„Mida ma peaks talle ütlema?"

Hermione ei osanud vastata ja oli vait.

Ron ei olnud vait. „Ära ütle talle midagi. Süüdista teda. Süüdista teda mälestuste rikkumises, nende varastamises. Pane ta kaitsepositsioonile. Astu sinna sisse karjudes ja lubadusega ministeerium talle kaela saata…mmm… ajaloolise arhiivi kahjustamie… või millegi sarnase eest."

Harry hakkas naerma. „Pole paha mõte. Tahad turvaks kaasa tulla?"

„Parem oleks kui George läheks. Tema suudab tõsist nägu hoida sellise mängu juures. Mina ei suuda."

„See tähendaks, et me peaks George'ile seletama, milles asi," ütles Harry. „Kui me liiga paljudele räägime, siis pole see varsti enam saladus."

„Kas see olekski nii paha asi?" küsis Hermione. „Sest et kui see tõesti on professor Snape, mis õigust on meil siis teda ainultendale hoida, nagu ta oleks mingi lemmikloom või mänguasi?"

Sellele küsimusele polnud hetkel keegi neist võimeline vastama. Hermione läks koju tagasi õppima ja Harry läks koos Roniga Weasley pilapoodi.

Umbes tunni aja pärast astusid Harry ja George Weasley Knockturni alleele ja seadsid sammud 'Lõpuste ja Valmistoodete' apteegi suunas. George'il oli tavalisest mõnevõrra ametlikum riietus seljas, just nii nagu sobis rollile, mida ta kohe mängima valmistus. Nii tema jässakas kehaehitus kui fakt, et ta oli lahingus kõrva kaotanud, andis talle võitleva ilme ja inimesed tänaval astusid talle teed andes kõrvale.

Apteegis oli kaks klienti kui Harry ja George sisenesid. Mõlemad maksid kiiresti ja väljusid. Apteeker naeratas süngelt. „Õhtust, Weasley. Kas ostate või…" ta vaatas Harry poole,"kas teil on mingi mure?"

„Õhtust, Grindstone," ütles George, näperdades näiduskaalasid. Apteeker tuli leti tagant välja, et see tal käest ära võtta ja riiulile tagasi panna.

„Mida te soovite, Weasley?"

„Ma olen täna siin juhtumisi oma isa esindajana," ütles George. „Te ju tunnete mu isa. Ministeerium? Esemete väärkasutus? Mõned haarangud siin-seal?"

„Jah. Küll ma teda tean. Mul pole siin midagi mugupäritoluga."

„Nojah," jätkas George ükskõikse näoga. „Sel juhul ei lähe teile mitte sugugi korda, et mu isa käib väga tihti lõunal Mafalda Hopkirki ja Johnson Pilliwickle'iga. Te ju tunnete neid samuti, eks ole. Võukunsti Kohatu Kasutamise Kontor. Võluvahendite Kontrolli Büroo…"

„Ma pole midagi kohatut teinud."

„Täpne tsitaat on, kui ma ei eksi, lõik 37, paragrahv 9, mis viitab kliendi omanduse rikkumisele või vargusele, mis on õiguspäraseks teeninduseks teie kätte toodud…"

„On teil ikka jultumust minu poodi niimoodi sisse tulla, Weasley. Ma pole mitte iial…"

„Mulle kohe meeldib, kui te muutute mul nõnda pahuraks, Grindstone. See teeb minu ülesande kohe palju lõbusamaks."

Apteeker jäi vait ja osutas siis peaga Harry suunas. „Ma andsin talle tema omanduse tagasi. Kas ta üldse ütles teile, mis see oli? Surnud mehe mälestused sorteerimiseks. Kõik mälestused. Küsige temalt, miks tal midagi niisugust üldse on."

„Kas te loete Päevaprohvetit? Ma olen kindel, et loete. Te teadsite, kelle mälestused need olid, ja te teate väga hästi, et sellel noormehel pole tema surmaga midagi tegemist."

„Miks ta nad siis minu kätte tõi? Siia? Miks te neid ministeeriumis ei sorteeri?"

George naeratas võidukalt. „Selleks on erilisi kogemusi tarvis. Ta oli teie klient, kas pole? Mitteametlikult muidugi. Pikka aega. Te vaatasite teda üles kasvamas, on ju nii? Noor õpilane, maomürki ostmas. Mõnevõrra vanem võlur ostmas surmakuulutaja verd. Täiskasvanud õpetaja harpüia südamekeeli üle vaatamas… Kui palju on neid võlureid, kes suudaks sorteerida terviklikku mälumahutit ja kes oleks teemaga piisavalt kursis, et need mälestused joonde seada?"

„Ma ei rikkunud neid kuidagi!"

„Aga muidugi rikkusite," ütles George. „See, mis sai kliendile tagastatud, oli oluliselt erinev sellest, mis teile parandamiseks anti. Minu ainus probleem on otsustada kas see tegevus oli ebaseaduslik või mitte."

Teine klient, jässakas vanem nõid harali juustega ja hiiglasliku tüükaga ninal, hakkas sel hetkel poodi sisse astuma. Grindstone kupatas ta rutu tagasi välja öeldes, „Tule tunni aja pärast tagasi," ja tõmbas akendele puuluugid ette, nii et pood muutus hämaraks.

„See ei olnud ebaseaduslik," sisistas ta George'ile. „Seal oli midagi rohkem kui mälestused. Kõik see värk oli üleni lõhki kärisenud, nagu oleks see puruks kistud ja hooletult hunnikusse visatud. See miski segas ja liigutas kõike – me nimetame seda õhutamiseks – nii et ma ei suutnud seda korralikult maha jahutada. Mul kulus terve neljapäev selle peale ja mul oli valda, kas tööst hoopis loobuda või see substants eraldada. Teadmata, millega on tegu, proovisin ma katalüsaatorit. See oli reede hommikul. Pärastlõunaks olid mälestused maha rahunenud nii et neid sai korrastada ja üle kanda. Ma panin kõik uude pudelisse. Mitte midagi ei hoidnud endale."

„Missugust katalüsaatorit te kasutasite?" küsis George.

„Kas teil on volitus?" vastas Grindstone , nüüd endas kindlamalt ja võitlusvalmilt.

George teadis, millal elegantselt tagasi tõmbuda. „Nonii," ütles ta Harry poole pöördudes. „See on sinu omandus ja sina otsustad, kas süüdistust esitada. Kas sa usud seda tegelast, et kõik mis ta tegi, oli juppide kokkusulatamine, või arvad, et ta tegi midagi kriminaalsemat mis su omandust kahjustas?"

Harry mõtles hetke. „Kui ma teda praegu usaldan, aga saan hiljem teada, et midagi muud on veel valesti, kas ma saan endiselt süüdistuse esitada?"

„Aga muidugi."

„Sel juhul arvan ma, et praeguseks oleme siin lõpetanud."

„Oli tore teiega juttu ajada, Grindstone," ütles George, kui nad Harryga uksest välja astusid. „Ma kirjutan neutraalse raporti. Kui nad tahavad edasi uurida, küllap siis saadavad kellegi."

Apteeker vaatas neid minemas ja ei öelnud midagi ning oli raske öelda, kumb oli suurem, kas tema ärritus või kergendustunne.

Harry oli nõus kuni õhtuni ootama enne kui uuesti mõttesõela sukelduda, nii et Ron, Hermione ja George saaks koos temaga tulla. Ta läks tagasi pansionaati ja ootas – see oli piinav ootus.

See on vist midagi niisugust nagu narkosõltuvus, mõtles ta. Igal nädalal on mul pühapäeviti midagi teha. Täna ei tule midagi muud pähe, ma ei taha midagi muud teha… Ma lähen hulluks mõeldes selle peale, mida selles paganama mõttesõelas veel näha on. Isegi väljas Hyde pargis jalutamas käik ei aidanud. Mis homme saab, kui ma pean tööle minema?

Umbes pool tundi enne seda kui teised jõudsid, ütles Harry proua Purdyle, et ta sööb täna oma korteris koos sõpradega ja läks välja mugutoitu tooma. Rikka segaverelise võlurina Mayfairis läks ta Selfridge'i toidupoodi ja valis välja suure hulga kõike, mis nägi välja või kõlas maitsvalt, siis ilmus tagasi oma korterisse viis minutit enne seda kui teised kohale jõudsid.

„Täitsa kena pidusöök, Harry" ütles George rõõmsalt kohe laua juurde astudes. „Ise küpsetasid?"

„Mugu värk," vastas Harry. „Täitsa tavaline mugu kraam."

„Ma ikka peaks muude toidule rohkem tähelepanu pöörama." See lause polnud küll päriselt mõistetav, sest George rääkis suure tüki karjusekoogi tagant. „Pole paha."

Nad kõik võtsid taldrikud ja tõstsid need esimeseks käiguks täis. Kui suurem nälg oli kustutatud, ütles Hermione. „Mida me seekord küsime?"

„Midagi," ütles Harry. „Me leppisime kokku, et mis iganes mälestuses ta parajasti on, ta püüab selle kõige peal hoida. Kui asi toimib samamoodi nagu eile, on teda lihtne leida."

George röhitses kergelt ja patsutas oma kõhtu. „Tundub olevat hea plaan. Mina olen valmis. Kuidas teie ülejäänutega on?"

Nad olid kõik valmis. Harry seletas George'ile mida teha, siis avas rohelise kirstu („Vinge", õhkas George, kui ta silmad sest üle libisesid) ja õngitses sealt mõttelõnga välja. Selle asemel, et seda otse mõttesõela panna, jäi ta seda uurima. „Apteeker ütles, et need killud olid mälestustest erinevad," ütles ta teistele. „Mul tekkis lootus, et äkki paistab silma, mis erinevus neil on." Siis pani ta mälestusriba mõttesõela ja sukeldus sisse…

Oli talv Sigatüükas. Õpetajad Snape ja McGonagall seisid ühe esimese korruse akna juures ja vaatasid välja lumesadu. Gilderoy Lockhart läks mööda ja sai pihta nõiutud lumepalliga. Kaks õpetajat vahetasid tõsises imetluses märkusi lumepalliviskajate osavuse kohta.

„See meeldis neile?" kires George. „Ma kartsin, et kui professor McGonagall teada saab, määrab ta meile karistuse!"

„Mis on täpselt see koht, kus sa oleks pidanud olemagi suurema osa oma Sigatüüka karjäärist. Ainuüksi see fakt, et sa kuni tänapäevani ei kanna mitmesuguseid karistusi on tõendiks sinu juhendajate suurest kannatlikkusest."

Kvartett pöördus ja polnud üllatunud nähes professor Snape'i klassiruumi uksel seismas.

„Mis siin toimub, Potter? Kogunemine?" jätkas Snape. „Nagu sellest poleks veel küllalt, et ma sind pean välja kannatama, nüüd pead sa pool Gryffindori maja endaga kaasa tirima?"

Harry naeris laialt. Ja kui te minu vastu kena olete, härra, siis toon ma ehk järgmine kord Gryffindori majaülema. Kuidas see teile meeldiks?"

Snape rahunes natuke ja muutus vähem nurgeliseks. „Ma võtaks seda kui mingil moel rahupakkumist," vastas ta. „Nüüd seleta, mida need huligaanid siin teevad." Sõnad olid ülbed, aga toon päriselt sinnamaale ei ulatunud.

„Me – kuidas see ütlus ongi? – püüame päeva. On pühapäeva õhtu. Homme läheme tagasi tööle. Ärge muretsege. Esmaspäevast reedeni on teil palju segamatut aega."

„On midagi mida oodata," ütles Snape. „Aga miks kõik korraga?" Ta noogutas George'i poole. „Õnneks on neid ainult üks. Vaevalt ma oleks suutnud mõlemat…"

Ta ei lõpetanud lauset, sest ähvardaval ilmel lähenes George rusikas kätega. „Võta oma sõnad tagasi, sa tige kärbund-näoga tõbras!" möirgas ta, Ron tema sabas samavõrra vihasena.

Mõlemad Harry ja Hermione viskasid end Weasley vendade ette. „Ta ei mõelnud seda niiviisi!" hüüdis Harry. „Ta ei tea ju! Ta suri enne kui teada sai!"

George jäi raskelt hingeldades seisma. Ka Ron peatus, kuigi ta hüples ringi nagu kergekaallane maadlusringis. „Mida teada sai?" nähvas George.

„Mida sain teada?" kajas Snape kaasa, Harryt põrnitsedes. „Mida ma teada ei saanud?"

„Professor…" alustas Hermione õrnalt, aga Harry trügis temast mööda.

„Fred Weasley on surnud, härra. Ta suri samal ööl kui teiegi, Sigatüüka lahingus."

Pärast seda oli väga pikk paus. „Mul on kahju," ütles siis Snape. „Ma ei teadnud."

Uus paus ja, „Pole midagi. Aga te ikka tegite mulle ära küll," ütles George.

„Kuidas palun?"

„Minu kõrv. Te võtsite selle maha."

„Ah, see. Ma sihtisin surmasööjat, kes sind tappa püüdis. Mööda läks."

George vaatas Snape'i kavalalt. „Teil on see meeles?"

„Ma lihtsalt tean seda. Ma ei näe seda pildina. Lihtsalt tean."

„Seletage mulle," ütles George vaikselt, „mis vahet on teadmisel ja mäletamisel. Mul on mõnevõrra raskusi sellest aru saamisega."

Järgneva järjekordse pika pausi ajal vaatas Harry pigem oma sõprade kui Snape'i poole. Teda häiris justkui ebamäärane jahtimise õhkkond, nad oleks nagu oodanud, et mõttesõela Snape mõne vea teeks.

Snape köhatas kurgu puhtaks. „Kujutame ette, et sa kõnnid mööda tänavat ja näed äkki preili Grangerit. Kas sa hakkad siis meenutama igat korda, millal sa temaga juttu oled ajanud või mida te teineteisele olete öelnud, või on nõnda, et mingi osa su mõistusest ütleb sulle lihtsalt, 'seda tüdrukut ma tunnen, see on Hermione'?"

George vaatas ringi teiste poole, siis naeratas. „Arusaadav. Lihtsalt tean, et see on Hermione. Kui vaja, siis tuletan meelde, mida ma talle viimati ütlesin. Kui pole tarvis, siis lihtsalt tean, kes see on. Kas teie teate, mis te talle ütlesite?"

„Veel mitte," ütles Snape. „Ma olen alles 'ma tean kes see on' faasis. Edaspidi võin jõuda ka 'miks ma tean, kes see on' faasi. Tunnen kaasa sulle su venna pärast." Ta pöördus Harry poole. „Kes veel said surma?"

Harry vaatas temast mööda, tahtmata ta tumedaid silmi kohata. „Ma ei arva, et teil oleks tarvis seda praegu veel teada," ütles ta.

„Mina arvan, et on tarvis," vastas Snape. „Kes veel said surma?"

„Professor Lupin," ütles Hermione. „Ja Nymphadora Tonks, tema naine."

„Minu õpilane," ütles Snape. Ta vaatas ringi, aga seal polnud kohta, kuhu maha istuda. Ta proovis ühe klassiruumi ust avada, aga üks kahest, kas ukse käepide või tema sõrmed polnud piisavalt tahked, et nendega ümber käia. Korraga oli ta läinud.

„Professor!" hüüdis Harry. „Oodake!"

Nende selja taga lõpetasid Mälu- McGonagall ja Snape oma vestluse ja läksid lahku, esimene oma kabinetti ja teine trepist alla. Mälestus sai otsa ja neli õpilast olid tagasi Harry elutoas.

„Ma lähen tagasi," ütles Harry teistele. „Jääge teie siia." Ta kukkus uuesti mälestusse, kus kaks õpetajat jäävadki Weasley kaksikute vempe arutama, aga selles mälestuses polnud isiksust, ei mingit eraldi ja iseseisvat olemust. Ohates ühines Harry oma sõpradega.

„Tead, see on võimatu," teadustas Hermione, kui nad kõik võtsid lisa oma söömaaja teisest käigust. Ta vehkis rõhutamiseks kanakoivaga. „Mõttesõelas on ainult üks mälestus. Ta ei saa sellest lahkuda, sest tal pole kuhugi mujale minna. Kuskohas ta ometi on?"

„Mina tahaks teada, miks ta ei saanud seda ust lahti teha," arutles Ron samuti tükikest kana töödeldes. „See on seal ju tema maailm, eksole?"

„Ei," ütles Harry. „Ei ole. Inimesed ei ela mõttesõelades, nad ainult käivad seal. Ta on samasugune nagu meiegi. Ta saab mälestust vaadata, aga ta pole selle osa." See oli masendav mõte. Harry pani isu kaotanult oma kahvli lauale tagasi. „Kui ta on seal samamoodi kui meie, siis ei saa ta isegi mälestuse piiridest välja minna. Näiteks selle viimase puhul poleks ta saanud mööda Sigatüügast ringi kõndima minna. Ta pidi jääma sinnasamasse esimesele korrusele, kus professor ja McGonagall ja tema enda mälu-isik olid. See on nagu vangla."

George tõusis püsti ja hakkas mõttesõela uurima. „Ta tuleb tagasi," ütles ta enesekindlalt. „Kui me oleme ainukesed, kellega ta saab rääkida, siis tuleb ta tagasi. Huvitav, kelle pärast ta kõige rohkem endast väljas on, kas Fred, Lupin või Tonks."

„Ma kujutan ette, et Lupin," ütles Hermione temaga ühinedes. „Lupin oli osa tema minevikust, tema koolipäevadest. Lily, Sirius, Harry isa, Lupin… Huvitav kas ta teab, et Vänderjas on samuti surnud."

„Ma kujutan ette milline lõbus jutuajamine meil temaga järgmine kord saab olema," ütles George. „Misasi see on?"

„Misasi on mis?" küsis Harry. Ta oli aknast välja pimedasse talvetaevasse vaatama läinud.

„See väike hall plekk mõttesõela põhjas."

Harry läks lähemale vaatama kuhu George osutas. See polnud mingi plekk. See oli pisike pärlhall udu, tihedasse rõngasse keeratud, peaaegu säravama halli mälestuse all peidus.

Harry võttis oma võlukepi välja. Selleks et mälestust vaadata, pole tingimata vaja sinna siseneda," seletas ta. „Ainult sel juhul kui tahad põhjalikult vaadata. Seda saab väljastpoolt ka vaadata." Ta upitas oma võlukepi nõusse ja hõbedase udu alla, et seda hallikat puudutada. "Ostendo," ütles ta.

Udu keerdus lahti ja ajas end sirgu ning mõttesõela kohal seisis pisike Snape. Ta vaatas hämmastunult ringi ja keskendus siis Harryle. Üle ta näo levis raev. „Mida sa enda arvates teed, Potter!" nõudis ta. „Pane mind tagasi!"

„Ma tahan teiega rääkida," ütles Harry.

„Ja mina ei taha sinuga rääkida! Pane mind tagasi!"

„Ma ei pea teie käskusid täitma, härra. Võim on minu käes."

„Harry!" ehmatas Hermione, aga Harry hoidis oma kätt üleval, et teda vaikima sundida.

„Ei, Potter," ütles Snape tigedalt. „Võim on sinu käes. Võim pole autoriteet. Ma pole sinu mänguasi ja ma pole sinu ori. Sul pole mingit õigust…"

„Olgu, ma siis ei räägi teiega, vaid pigem räägin teile. Te peate mind kuulama, sest ma ei taha, et te uuesti ära sureksite."

„Kuidas palun?"

„Te olite mälestusest väljaspool, aga te olite ikkagi alles mõttesõelas. Ma ei saa teid turvaliselt kõigi mälestustega pudelisse tagasi panna enne kui te uuesti mälestuse sisse lähete. Nii et kui te ei taha minuga rääkida, tuleb teil tagasi mälestuse sisse minna, nii et ma saaks teid tagasi pudelisse panna."

Snape uuris Harry nägu, siis keeras ennast tasapisi mõttesõela pinnal ringi. „Mis pudelisse?" küsis ta. „Kus see on? Missuguses vanglas sa mind hoiad?" Ta silmad lõid smaragdrohelise kirstu peale särama. "Silas Grindstone," ütles ta vaikselt. "Sa viisid mind Silas Grindstone'i juurde."

„Viisin," tunnistas Harry. „Kas selles pudelis on midagi erilist? Peale silmnähtava muidugi?"

„Esimesest hetkest kui ma tema poodi astusin, ihkasin ma seda pudelit. See oli liiga kallis, ja sellest sai meievaheline nali. Sul tuli kopsakas hunnik galeoone välja käia, et seda saada."

„Mitte eriti," ütles Harry. „Mitte enam kui iga teise… Te tahate öelda, et see polegi klaas?"

„Kroom diopsiid," vastas Snape. „Iseenesest mitte eriti kallis kalliskivi, aga seda leidub looduses ainult väikeste kividena. Selleks et nõnda suurt saada on tarvis mingit erilist jõudu selle tekkimise ajal. Ma ei saanudki kunagi teada, kuidas midagi niisugust kellegi Grindstone'i taolise kätte sattus." Ta pöördus tagasi Harry poole. „Antiikrahvad uskusid, et diopsiidis elutsesid elushinged. Ma kujutan ette, et Grindstone sai sellega hea suutäie naerda. Sa peaks talle minu poolt aitäh ütlema."

„Ma ütlen," lubas Harry. „Kas te tahate tagasi sisse minna või eelistate siia jääda ja rääkida?"

Snape pööras end kitsal uduteljel ümber. „Kas sa siin nüüd eladki? Ma oleks arvanud, et valid midagi kuninglikumat. Ja pidusöök. Või vähemalt jäänused. Kui tore."

„Kas teil on kõht tühi, professor?" küsis Ron. „Siin on süüa küllalt."

„Nälg eeldab füüsilist kõhtu, Weasley. Ma olen kindel, et sa oled seda märganud. Tuleb tunnistada, et sellegipoolest on mõnevõrra ärritav seista iseenda taga söögisaalis võimetuna toitu maitsta."

„Aga kui me hoiaks toitu käes sel ajal kui me mõttesõela sukeldume, võib-olla te siis saaksite seda süüa," pakkus Ron. „See toit oleks siis ju samasugusel kujul nagu te ise, eksole?"

„Huvitav mõte. Ärme seda siiski nüüd otsekohe katseta." Taas Harry poole vaadates ütles Snape. „Ma olen kurnatud, Potter. Ma tahaks nüüd ära minna. Aga ma oleks tänulik, kui saaks teada, kes veel lahingus surma said. Arvatavasti on parem kõige hullemast ühekorraga teada saada, selle asemel, et see suvalistel hetkedel jutu seest üllatusena välja kooruks."

Nad käisid nimekirja läbi: Lupin, Tonks ja Fred; Colin Creevey, Vincent Crabbe; nimi nime järel kõik need viiskümmend, kes said lahingus surma, need keda nad mäletasid, mõned, kes nende jaoks polnud enamat kui nimed, aga Snape'i jaoks kõik kas õpilased või kaasvõitlejad mõlemalt rindepoolelt. Kui nad viimaks lõpuni jõudsid, tegi Harry pausi ja lisas vaikselt "ja Bella Lestrange."

Snape'i nägu oli täiesti ilmetu. „Ma tahaks nüüd ära minna," sosistas ta.

„Olgu," vastas Harry. Ta puudutas väikest keha võlukepiga ning see muutus auruvineks, mis näis haihtuvat alloleva hõbedase pilve sekka. Kui need kaks segunesid ja muutusid teineteisest eristamatuks, korkis ta pudeli lahti, tõstis lõnga võlukepi otsa ja pani selle teiste hulka tagasi.

Nad neljakesi olid nukrad. „See on talle kindlasti raske," ütles George. „Tal pole kellegagi rääkida, ta ei saa kedagi puudutada, mälestusest välja minna, ei saa süüa… Kes valiks üldse niisuguse eksistentsi?"

„Ta ei valinud seda," ütles Harry. „Ta ei tahtnud midagi muud kui sõnumit edasi anda."

Hermione ja Weasley vennad läksid ööseks tagasi oma kodudesse ning Harry kraamis laua ja tõstis toiduülejäägid külmkappi. Siis sättis ta end magamaminekuks valmis. Ta poroovis mõttesõela peale mitte mõelda ja oli küllalt väsinud, et üsna ruttu magama jääda.

Archimedes tõi esmaspäevahommikused Prohvetid hommikusöögi ajal söögituppa – neli pansionaadi elanikest tellisid seda. Suurem osa uudiseid olid igavad ja Harry jäi mõtlema paradoksist, et uudistetoimetuse jaoks on rahu ja õnne aeg just kõige õnnetum. Siis tuli tal meelde Roni eelmise õhtu mõte, nii et ta haaras saiakese, kallas tassi natuke kohvi ja jooksis üles tuppa.

Ma pean proovima temaga rääkida, mõtles Harry mõttesõela vahtides. Mis siis, kui tema tahab minuga rääkida? Tal pole mingit võimalust sellest märku anda. Ma pean iga päev igaks juhuks vaatama. Kui ta ei taha, siis saab ta pindmistest mälestustest eemale hoida. Ja kui ta tahab, saan ma tema jaoks olemas olla.

Nõnda lihtsalt eetilise probleemi lahendanud, tõstis Harry mälestuse mõttesõela, siis võttis saiakese, kohvi ja ajalehe kätte ja sukeldus ettevaatlikult koos nendega Snape'i maailma.

Ta leidis end kõigist võimalikest kohtadest lendluudpalli väljakul. Täpsemalt, lendluudpalli väljaku küljel vaatamas, kuis üsna nooruke proua Hooch viskas pomma õhku. Rahva hulgas polnud ühtki tuttavat õpilast, kuigi enamik õpetajaid tundusid tuttavad. Miks just siin? imestas ta.

„See on väga pikk mäng," kostis Snape'i hääl Harry kõrval. "Ravenclaw Hufflepuffi vastu, detsember 1985. Otsijad põrkavad mängu viieteistkümnendal minutil kokku ja löövad teineteist oimetuks. Selle aja peale kui nad on võimelised mängu jätkama, on kell juba pärastlõunal 4:37 ja mängu seis on Ravenclaw 310 ja Hufflepuff 270. Kui vaatad hoolega Gryffindori poolele, siis võid näha väga noori Bill ja Charlie Weasleyt. Nymphadora Tonks on kaheteistaastane, istub Hufflepuffi kohtadel kollaste ja mustade juustega."

Harry vaatas hoolega ja leidis oma kolm sõpra üles. Imelik oli mõelda Tonksist elusa ja nõnda noorena. „Ma tõin teile midagi," ütles ta Snape'ile ja ulatas toidu tema poole.

„Sa näid olevat unustanud," ütles Snape kibedalt „et kehatud ei söö. Nad on vabastatud vajadusest toidu järele."

„Inimesed ei söö ainult toitumisvajadusest," vaidles Harry vastu. „Nad söövad seltskonna pärast, toidu maitse pärast. Te ei saa süüa mälestuses olevat toitu ja te ei saa süüa väljas, aga kui ma koos toiduga siia tulen, muutun ma samasuguseks nagu teie, ja võib-olla see toit, mille ma kaasa toon, muutub samuti. Mõelge sellest kui eksperimendist."

Kui Snape kohvitassi järele käe sirutas ja lonksu võttis, oli ta näol uuriv skeptiline ilme.

„Noh?" küsis Harry.

„Sa oleks võinud natuke suhkrut sisse panna," vastas Snape. Ta võttis uue lonksu. „Aga muidu on korralik prantsuse röst." Ta võttis ka pakutud saiakese vastu, uuris suhkruglasuuri, vanillikastet ja kirsse, murdis tükikese ja pani suhu. „Täitsa hea. Kas tahad ka suutäit, Potter. Sina olid ju see, kes seltskonnast juttu tegi."

Harry jagas Snape'iga poolt küpsetist, aga laskis professoril kohvi üksi ära juua. „See oli sinust väga hoolitsev, Potter," ütles Snape kui nad olid lõpetanud. „Aitäh."

„Pole tänu väärt, härra," vastas Harry ja võttis välja ajalehe. „Kas tahaksite Prohvetit vaadata niikaua kuni mina valmistun tööleminekuks? Ma ilmselt ei tohiks asju siia jätta, nii et ma tulen natukese aja pärast tagasi sellele järele."

Oma korteris pesi Harry hambad, proovis juukseid kammida, tegi voodi ära, pani keebi selga ja läks siis tagasi mõttesõela. Snape luges ikka veel ajalehte. Nähtavasti ei lugenud ta mitte ainult iga artikli igat sõna, vaid ka kõiki reklaame ja keelepeksuveergu. Harryl polnud südant seda temalt ära võtta.

„Mida te arvaks minuga koos tööle tulekust?"

Snape vaatas ajalehelt üles. „Võukunsti ministeeriumisse?" küsis ta. „Ma sureks seal igavuse kätte." Natuke aega oli vaikust ja Harry suu tõmbles ja siis lisas Snape,"seda muidugi juhul, kui ma juba poleks surnud."

Harry juhtis tema tähelepanu: „Teie jaoks poleks vahet, kas te olete seal või siin. Ja võib-olla oleks teil seal mõnevõrra paremgi. Ma võtaks kaasa nii pudeli kui mõttesõela, nii et te saaks soovi korral mälestustes ringi hõljuda, või te saaks välja tulla ja juttu ajada, kui tahate. Seal oleks teil vähemalt valikuvõimalus."

„Ja keskkonnamuutus," ütles Snape. „Olgu peale, härra Potter. Olen nõus Võlukunsti ministeeriumisse kaasa tulema. Millal me lahkume?"

„Nüüd kohe," vastas Harry. Ta võttis ajalehe, väljus mõttesõelast, pani mälestuslõnga tagasi pudelisse ja pakkis pudeli ja mõttesõela oma portfelli. Siis kandis ta portfelli, pudeli, mõttesõela ja professor Snape'i alla aeda proua Purdy leti taga ja ilmus tänavale Võukunsti Ministeeriumi ette.

Harryl oli tunne nagu ta smugeldaks narkootikume või lõhkeaineid ministeeriumisse. Talle tundus, et igaüks, kes talle tere hommikust ütles, vaatas kahtlustavalt tema portfelli. Ta ootas, et iga hetk tiritakse ta ülekuulamisruumidesse õiguskaitseosakonnas ja grillitakse teda ebaseaduslike mõtete omamise teemal. Mõningase kergendusega jõudis ta oma boksi kontorinurgas ja lükkas portfelli laua alla.

Sulgesid, tinti, pärgamenti, konfiskeerimisvorme, tunnistusvorme, avaldus- ja volitusvorme lauasahtlist välja ladudes tervitas Harry oma kaastöötajaid. Kõik nad olid esmaspäevahommikuselt unised, igaüks neist õige pea töösse sukeldunud, nii et keegi ei pööranud talle enam tähelepanu.

Harry võttis välja pudeli ja mõttesõela ning õngitses ühe lõime välja. Oma boksi ümbruses ringi vaadanud ja veendunud, et õhk on puhas, sukeldus ta mälestusse, märgates, et oli taas Sigatüüka vestibüülis, ning otsis pilguga Snape'i. Snape istus marmortrepil.

„Mul pole praegu aega või keegi satub mulle peale," ütles Harry. „Kui tahad välja tulla ja rääkida, pead mälestusest lahkuma, nii et ma näeks sind eraldi niidina. Kui ei taha, siis jää lihtsalt siia." Ta lahkus otsekohe vastust ootamata.

Keegi polnud teda märganud. Harry hingas sügavalt välja, vaatas oma postkasti läbi ning asus oma formularide kallal tööle. Ei läinud viit minutitki kui tuttav hääl tema kõrval kõneles.

„Ah siin siis Imepoiss töötabki. Ja missugused maailma-raputavad ettevõtmised on sul nüüd parajasti plaanis, oo Väljavalitu?"

„Ole vait!" sisistas Harry. „Siit on kõik kuulda!"

„Ja see oleks halb asi täpselt millepärast?" ärgitas Snape, kuid tasandas oma häält.

„Sinu informatsiooniks," vastas Harry miniatuursele kujutisele, "ma kavatsen septembris ennast kirja panna aurorite välitreeningukursustele. Vahepeal tuleb mul aru saama õppida, mis lava taga toimub."

„Ja miks sa ennast eelmises septembris alanud kursustele kirja ei pannud?" küsis Snape irvitades. „Vanust oli sul ju küllalt."

„Mul olid lõpueksamid tegemata. Ma andsin avalduse sisse, aga neil kulus kuus kuud, et seda töödelda."

„Väga usutav lugu," ütles Snape, aga jäi järsku kuulatades vait. „Hiljem," sosistas ta ja oli kadunud.

Mark Savage pistis pea boksiseina tagant sisse. „Potter, ma…" Ta jäi segaduses näoga vait. „Mulle tundus, et ma kuulsin hääli," ütles ta. „Sa ei räägi ometi iseendaga, või räägid? See peaks juhtuma alles pärast viit aastat välitöid mitte enne koolituse alustamist." Ta uuris pabereid Harry laual. „Hea, et sa sellega tegeled. Meil just neid ongi tunni aja pärast tarvis. Vaata, et nad selleks ajaks Õigusjärelvalve osakonnas oleks. Tundub, et sul läheb siin libedalt." Ta lahkus sama ruttu kui oli tulnudki.

Snape'i kuju ilmus mõttesõela kohale. „Tundub, et sul läheb siin libedalt," imiteeris ta, aga palju vaiksema häälega. „Siristaja. Tema pole ometi su ülemus, ega ju?"

„Ta on mu juhendaja," pomises Harry kannatamatult, „ja ta kirjutab minu kohta aurorikursuste jaoks iseloomustust ja kui sa selle vussi keerad…"

„Väljavalitut hinnatakse! Vaiki, mu pekslev süda…"

„OLE VAIT!" nähvas Harry. „Mul on vaja tööd teha ja mitte eriti palju aega sellega ühele poole saamiseks. Ma luban, et kui sa mul siin asjad vussi keerad, ma… ma lasen su vetsupotist veega alla!"

Snape'i silmad läksid ehmatusest suureks ja siis ta korraga kadus. Harry tundis end natuke süüdi oma suuruse ja võimu ärakasutamise pärast, aga vähemalt oli tal nüüd võimalik rahus tööd teha. Ta lõpetas märkmete ülekandmise tunnistusformularile ja viis selle Õigusjärelvalvesse piisava ajavaruga enne ülekuulamist. Ta läks tagasi oma boksi ja mõttesõela juurde ning kõnetas hõbedase udu all kössis olevat väikest halli pilvekest.

„Sa võid seal istuda ja mossitada kasvõi päev otsa, aga sa tead, et mul oli õigus ja sinul mitte. Mul oli vaja tööd teha ja sina püüdsid kogu mu tähelepanu endale krahmata. Niiviisi ei saa. Ma annan endast parima, et sinu vajadusi rahuldada, aga sul tuleb minu omadega ka arvestada. Ja palun vabandust vetsupoti märkuse teemal. Ma ei laseks sind kunagi veega alla."

Peaaegu otsekohe oli Snape tagasi. „See oli," nähvas ta, „väga vastik märkus. Hea, et sa seda vähemalt tunnistad." Ta vaatas laual ringi. „Ma hakkan kahtlema, et siiatulek oli hea mõte. Mõnede meelest võib see ju inspireeriv olla. Mina isiklikult…"

„Ega ma ei tahtnudki sulle oma töökohta näidata," ohkas Harry. „Ma panen su nüüd ülejäänud mälestuste juurde pudelisse tagasi. Ma mõtlesin rohkem sellest, kuhu lõunapausiks minna. Kas sul on mõni hea idee?"

„Me võiks minna Colorado valgetele vetele parvetama," pakkus Snape. „Ei, parem juba lähme Dalai Lamale külla!" Ta jäi Harry sünget nägu vaadates vait. „Mõni parem mõte? Ma tean, et on vale aastaaeg ja puha, aga mida sa Coventi aiast arvad?"

„Olgu Coventi aed," vastas Harry naeratades. „Aga ma ootan su väljavõtmisega kuni me seal oleme."

Harry läks lõunale mõni minut enne aega, et leiaks Lääne-Pitsas väljas istumise koha ja jõuaks selle niisuguseks võluda, et keegi tema kohta ära ei võtaks, kuni ta toidu järele läheb. Isegi jaanuaris oli Coventi aed piisavalt rahvast täis, et sellist ettevaatusabinõud võiks tarvis minna ja et tänavamuusikuid ja muid esinejaid ligi meelitada.

Oma toidu ja joogiga maha istunud, asetas Harry mõttesõela lauale, varjates seda klaasi, limpsipudeli ja pakiga, aga igaks juhuks ka kerge varjamisloitsuga, et teised inimesed söögikohas ei märkaks teda rääkimas väikese inimolendiga kausis. Mälestuse väljavõtmiseks hoidis ta pudelit laua all. Mõne minuti pärast seisis Snape mõttesõelas ja vaatas, kuidas kondiväänaja ennast võimatult väiksesse kasti pressib.

„Ta on täitsa osav," kommenteeris Harry. „Raske uskuda, et ta pole nõid."

„Ta peab osav olema. Muidu ei pääseks ta siia esinema," vastas Snape.

„Sa mõtled, et keegi lihtsalt ei maksas talle?"

„Selleks et siin esineda, on litsentsi vaja. Tuleb prooviesinemiselt läbi käia ja kui oled piisavalt hea, siis saad esinemisaja. See pole mingi umbropsu ettevõtmine.l"

„Seda ma ei teadnudki," ütles Harry.

„Mina ka sinuvanusena ei teadnud. Keegi ei tea kaheksateistkümneselt sama palju kui neljakümneselt."

„Sa pole veel nelikümmend."

„Ja kunagi ei saa ka," ütles Snape. „Saad aru, et kui sina oled seitsekümmend viis, olen mina ikka veel nelikümmend? Milline kohutav mõte."

„Kas sa ei tahagi igavesti elada?"

„Ülehinnatud idee. Mida sa sööd?"

„Ei midagi erilist. Praetud kala friikartulitega. Seda oli lihtne kaasa võtta. Mis sul viga on?" Harry vaatas Snape'i hämmeldunult, sest kuju oli kõrvale pöördunud ja justkui natuke kokku kuivanud. „Kas sinuga on kõik korras?"

„Ma igatsen praetud kala friikartulitega," ütles Snape vaikselt. „Me sõime seda alati reedeti kui ma laps olin. Tol ajal mässiti see veel ajalehe sisse."

„Kas se polnud, mmm, ebasanitaarne?"

„Tegelikult mitte." Snape'i hääl oli jälle normaalne. „Ajalehti trükiti suurtes trükikodades ja kui nad trükist välja tulid, olid nad kuumad. Füüsiliselt kuumad. Ega ilmaasjata öeldud värskete uudiste kohta 'trükisoe'. Sama päeva ajalehe sisemises küljed olid täiesti steriilsed. Vahel võis trükivärv laiali minna, aga see oli ka kõik."

Harry vaatas kala ja kartuleid väikses karbis. „Ma jätan natuke sulle ka," ütles ta.

„Suurepärane, külmaks läinud kala friikartulitega," ütles Snape. Ta oli natuke aega vait ja küsis siis, „Mille kallal sa täna hommikul töötasid, mis Õigusjärelvalvesse läks?"

„Kriminaalasja tunnistus. Üks surmasööja läheb eluks ajaks Azkabani."

„Tõesti? Kes?"

„Ma vist ei tohi seda sulle öelda." Harry jäi natukeseks ajaks mõttesse. „Aga tegelikult ei saa sa selle teadmisega midagi peale hakata, millest ma teada ei saaks. Tema nimi on Reginald Musgrave."

„See äbarik? Tema ei suudaks ennast maisihelbepakist kah välja nõiduda. Keegi meist ei saanud aru, miks ta üldse surmasööjaks hakkas. Ma arvaks, et sõbrannale muljet avaldada, kui ta poleks selleks liiga häbelik olnud, et sõbrannat omada."

„Sa arvad, et ta on süütu?"

„Mitte keegi pole enam vanemana kui poolteist päeva süütu. Õiguspärane ütlus on 'pole süüdi' ja see viitab alati spetsiifilisele süüdistusele. Milles teda süüdistatakse?"

„Biggerstaffi perekonna vastu toime pandud rünnaku juhtimises. Maja hävitatud, üks surnud võlur, ülejäänud pere St. Mungos, mugupood põlema pandud. Kas sa arvad, et ta võis Imperiuse needuse all olla?"

„Ainult sel juhul kui ta IQ on kõvasti tõusnud. Isegi sellel needusel on piirid." Snape jäi hetkeks mõttesse. „Millal see rünnak olevat toimunud?"

„Aprilli esimesel poolel '97. Ma leian täpse kuupäeva ka kui tahad. Kas sa mäletad selle kohta midagi?"

Snape kergitas oma kulmud taevani. „Maa kutsub Potterit," ütles ta. „Mälestused…. pudel…. surnud professorid… Ei, ma ei mäleta midagi, ma lihtsalt tunnen Musgrave'i. Aga teisest küljest, midagi tema kohta on seal pudelis kindlasti. Ma võin järgi vaadata."

„Kas arvad, et see võtab palju aega?"

„Pole aimugi. Ma pole ikka veel sotti saanud, kui palju neid seal on. Päris kindlasti pole ma kõiki läbi vaadanud. Ma teen mis suudan."

Harry sulges karbi oma söögiülejäägiga ja nad pöördusid ministeeriumisse tagasi.

Harry ei näinud Snape'i enne kui samal õhtul oma korteris, kui ta soojendas kala ja kartuleid ja sisenes mälestusse. Ta leidis end kohvikust. Snape istus nurgalauas räpasele töölisklassi tänavale avaneva akna ääres. Harry vaatas ringi ja leidis, et kohvik asub ümberehitatud ridamajas, arvatavasti 19. sajandi omas. Teine Snape, esimesele peaaegu identne, istus teises lauas ja luges raamatut. Kõik lauad olid kinni, mõni üksiku inimese ja teised inimeste rühmade poolt hõivatud.

Esimene Snape kutsus Harry enda kõrvale. Selles lauas ei istu kunagi keegi. See oli Bella lemmikkoht ja isegi kui ta oli linnast väljas, ei julgenud keegi ennast siia sättida. Kas tõid?"

Harry andis talle kala ja kartulid ja Snape hakkas sööma naudinguga, mida Harry poleks võimalikuks pidanud. „Sul pole aimugi," ütles Snape suutäite vahel, „kui masenduses ma olin arvates, et ma ei saa seda enam kunagi teha. Me ei tea kunagi asjade väärtust enne kui oleme nad kaotanud."

„Kas see on surmasööjate peakorter?" küsis Harry.

„Jah, on. Me oleme…" Snape pani silmad kinni ja keskendus, „Birminghamis. Nii." Ta avas oma silmad. „Kas see tähendab nüüd, et saladusehoidja on surnud – mida ta muidugi on, sest see oli Must Isand – või et mõttesõela topitud inimesed pole Fideliuse loitsust seotud?"

„Kas sa ei tea seda?" küsis Harry.

„Keegi ei tea. Loitsu leiutaja ilmselt kah ei teadnud. Fideliuse loits on üks kõige vähem mõistetavaid, kõige vähem ettearvatavaid loitse võlurite arsenalis. Teoreetiliselt kestab see igavesti. Saladusehoidja surm lihtsalt peatab olukorra niisugusel kujul nagu oli tema surma hetkel – need kes teavad, teavad ja need kes ei tea, ei tea. Erandid näivad olevat rohkem reegel kui reegel ise. See juhtus 1376. aastal Chester Bracegirdle'iga. Vaene mees. See oli tema oma maja ja ta oli saladusehoidja. Ta oli nii ära harjunud teadmisega, et keegi tema maja ei näe, et ta oli harjunud eestoas vannis käima, sest seal oli soojem. Ta ei saanud aru, et loits oli välja lülitunud, aga naabrid märkasid otsekohe ja kogunesid tänavale vaatama ja tema füüsilisi atribuute kommenteerima…"

Harry purskas naerma. „Sa mõtlesid selle välja!"

„Ei… nojah… võib-olla natuke. Vaata seljataha. Seinaäärne keskmine laud. See leebe olekuga tegelane on Reginald Musgrave ja täna on reede, 11. aprill 1997. Sel aastal oli mul reedeti Sigatüükast vaba õhtu ja ma olin ära kuni laupäeva pärastlõunani, kuigi see siin on parajasti lihavõttevaheaeg. Lihtsalt vaata."

Kohvik oli viis minutit rahulik, laudade äärest kostis vaikset kõnekõminat, siis löödi uks lahti pauguga, mille peale kõik kohalolijad ehmatusest hüppasid, ja kolm surmasööjat sisenesid ruumi. Üks neist oli Fenrir Greyback. Ülejäänut kahte polnud Harry kunagi näinud.

Kaks tundmatut uustulnukat läksid toidusappa õhtusööki taldrikule tõstma kuni Greyback uuris ruumi ja otsis istumiskohta. Ta märkas Musgrave'i istumas laua taga, mis oli piisavalt suur kuue inimese jaoks ja pöördus tema poole.

„Tõmba koomale Reggie ja tee pärisvõitlejatele ruumi!" kamandas Greyback. „Ära tõuse püsti. Me tähistame tuliviskiga ja sina teed välja!"

Musgrave tegi nagu kästud ja peaaegu litsus end vastu seina lamedaks, et Greybackile ikka piisavalt ruumi teha. Ülejäänud kaks tulid toiduga ja Greyback nipsutas Musgrave'i inina all sõrmi talle meelde tuletades, et tema maksab jookide eest. Musgrave ulatas ühele meestest mitu seeklit ja too tuli tüki aja pärast tuliviski klaasidega tagasi.

Kolm uustulnukat muutusid ruttu lärmakaks ja vaene Musgrave tegi neile ring ringi järel jooke välja. Ta ise jäi ka üsna purju ja õige varsti oli Greybacki käsivars väikse mehe ümber ja kõneles kui väärtuslik ta olevat operatsiooni toetajana ja kuis ta poleks mingil juhul õhtut ilma Reggie'ta üle elanud. Harry sai kogu vestlust kuulates aru, et jutt käis alkoholist, aga mõistis varsti, et kui lauad tühjenesid ja uued surmasööjad tulid eelmiste asemele, võis see neile, kes polnud algusest peale kohal olnud, segaseks jääda.

„Ja see tüdruk, kes tagauksest välja jooksis?" kires Greyback. „Lasin tal peaaegu väravani jõuda. Ta vist arvas juba, et pääses minema ja siis NÄTAKI! Otse selga!"

„Ja see vanadaam, kes ülemise korruse aknast välja hüppas kui tuli liiga kuumaks läks?" irvitas üks tema kambajõmmidest. „Kuidas tal seelik lehvis kintsude ümber, ma mõtsin, et sure ära! Ja see krigin kui ta vastu maad lendas… Elu parim õhtu." Ta kummardus ette ja lõi klaasi joobnud Musgrave'iga kokku. „Vana hea Reggie. Kus me oleks täna ilma Reggie'ta? Teeme veel üks ring?"

Sel hetkel sulges Mälu-Snape oma raamatu ja tõusis lauast. Greybackile või teistele pilkugi heitmata lahkus ta vaikselt kohvikust. Harry ja Snape kiirustasid talle järgnema, aga mälestus hakkas lõppema ja neil polnud enam palju aega järel.

„Ta polnudki üldse seal, eksole?" ahmis Harry õhku kui nad Snape'i teisikule koridori mööda järgnesid. „Aga paljud inimesed, kes seda vestlust kuulsid arvasid arvatavasti, et ta oli. Nad arvavad tõesti, et ta on süüdi, isegi kui tegelikult pole."

Just enne seda kui Harry mälestusest kadus, ütls Snape, „Ja mida sa selles suhtes ette võtad, Potter?"