Lift peatus sujuvalt ja sellest välja astudes nägin igal pool ringi sagivaid kitlites mehi ja naisi. Madina juhatas mu kiirelt nende vahelt läbi. Ühtegi laborile omast katsevahendit näha polnud, vaid lauad, mille peal olid kaustad ja inimesed kiirustasid erinevate paberitega siia-sinna. Ruumi vastasseinas oli kaks ust. Parempoolne oli avatud ja sealt käisid inimesed sisse-välja. Vasakpoolse juures oli seinas mikrofon, kuhu Madina ütles:
„Me oleme siin."
Mu süda peksis tohutult. Ma ei osanud aimata ka, mis mind teisel pool ootab. Ukse peale tuli vastu umbes 50-aastane naine.
„Tule edasi, Katarina, võta istet," kutsus ta lahkelt.
Astusin tuppa ja nägin, et see oli sisustatud mugavalt – suured punased tugitoolid, laual küpsisetaldrik. Seinu katsid laeni ulatuvad raamaturiiulid, mis olid täis surutud vanu raamatuid. Istusin võõra osutatud tugitooli ja teised kaks võtsid samuti istet. Tugitool oli veel pehmem kui ta välja paistis.
„Mina olen Irma," tutvustas võõras naine end. „Ma selgitan sulle veidi, miks sa siin oled, aga palun mõista, et saan sulle rääkida vaid väikese osa."
Noogutasin. Ehk saan kasvõi natukenegi selgust sellesse, mida ma siin teen ja miks ma midagi ei mäleta.
„Kõigepealt, vaata seda kalendrit ja ütle mulle, mida sa näed," ütles Irma ja ulatas mulle väikese lauakalendri. Vaatasin seda tähelepanelikult. Punane ristkülik oli peal. Kuuplaani juures oli ilus pilt spiraalgalaktikast. Kui kalendri pealmise kaardi ette keerasin, sain aru, mida Irma mõtles. See oli 2427. aasta kalender. Oli see mingi viga?
„Näen, et leidsid, mida palusin sul otsida," lausus Irma ja sirutas käe kalendri järele.
Ulatasin selle talle, olles ise väga suures segaduses.
„Jah, praegu on aasta 2427, mitte 2027," kinnitas Madina, kui segaduses tema poole piilusin.
„Kuidas see võimalik on?" küsisin ma. „Kas kalendris tehti mingeid muudatusi? Või…"
„Ei, praegu ONGI aasta 2427," katkestas Irma mind.
Ma arvan, et olin näost kriitvalge. Selline tunne oli nagu oleks kõik mu sees tardunud. Ma ei suutnud sellist uudist uskuda. Äkki nad tegid minuga nalja? Nii Madina kui Irma olid täiesti tõsiste nägudega.
„Tule, ma näitan sulle midagi, mis võib-olla aitab sind veenda," lausus Irma ja tõusis püsti.