ESIMENE LUGU: Bundimunidest ja tohlatrullidest - 2. osa
Londonis Harry ja Sally-Anne Perks juba mõtlesid Weetsmoori peale, põhiliselt seetõttu, et Sally-Anne hoidis Harry nina all järjekordset memolehte. "See on seesama küla kui eilegi, aga maagiline allkiri on midagi niisugust, mida ma pole kunagi enne näinud. Kõigepealt tuleb sealt mingi mäluloits ning natukese aja pärast on neli väikest piiksu, umbes nagu keegi luksuks maagiat välja. Pisikesed asjad, mida ma ei suuda välja lugeda."
Harry vaatas raportit. "Kuna Hopkirki osakond ei pidanud seda tähtsaks või murettekitavaks, siis ma ei arva, et meie ka peaks seda tähele panema. Arhiveeri ära lihtsalt."
Sally-Anne oli rabatud. "Kas sa pole mitte sugugi uudishimulik?"
"Eip," vastas Harry. "Mul on liiga palju tööd siin laual, et uudishimu tunda. See pole midagi tähtsat. Kui sa oled siin mõne kuu töötanud, oled sa nõnda palju selle sarnaseid asju näinud, et saad aru, et see on täielik rutiin. Pista kausta."
Osakondade vaheline lennuk sööstis uksest sisse ning maandus täpse arvestusega Harry laual. "See on Robardsi käest," ütles ta Sally-Annele pärast sisule pilgu heitmist. "Ma võin tükiks ajaks läinud olla. Pagan! Ja just siis kui ma arvasin, et mul jätkub aega see jama siin ära koristada!" Ta võttis oma jaki ning suundus Robardsi kabineti poole, kus Hagrid ees ootas. Koos ilmusid nad Weetsmoori.
Esimene asi, mida Harry nägi, kui ta Ridleyde laoruumi sisse astus oli murelik ilme nelja mugu nägudel. Vanemat prouat ta ei tundnud, aga ta oletas, et tegemist on Ridley naisega. Siis vaatas ta Snape'i poole ja ehmatas. Noor nägu oli kahvatu, aga vahase läkega, just nagu olid välja näinud värskelt surnud pärast Sigatüüka lahingut. Snape'i silmad olid poolenisti kinni ning ta korises igal hingetõmbel. Keha oli liikumatu, käed lõdvalt külgedel.
"Ta uuris seina taga bundimune," seletas Hagrid ruttu. "Ma sain ta mõttesõela ning siis hüppas ta püsti ja kõndis omapead ringi. Ta vaatas terve poe läbi."
Harryl tuli kohe meelde Snape'i järk-järguline areng Avery Place'il, kuidas see oli mitu faasi võtnud, et võimeline olla Harry magamistuppa ilmuma. Tal polnud meeles, kas too Snape oli eales eemal olnud...
"Roheline kirst," ütles Harry Hagridile. "Ütle, et sul oli aru peas hingekivi kaasa võtta."
"Siinsamas see on," hüüdis Hagrid, pudelit kotist välja võttes. "Kas sellest on kasu? See oli ju katki ja sai ära parandatud, nagu sa tead."
"Peaks olema," ütles Harry. "Toime on pigem materjalis kui kujus ja see pole muutunud." Harry põlvitas Snape'i juurde. "Võta ennast kokku. Ma panen su tagasi rohelisse pudelisse. Ma arvan et sinu probleem on selles, et sa oled liiga kaua sellest eemal olnud. See tegi sind enne tugevamaks; see peaks suutma su uuesti tugevaks teha."
Snape pani silmad lõpuni kinni ning noogutas nõrgalt. Harry eemaldas õrnalt mõttelõnga Snape'i peast ning tõstis selle hingekivist kirstu. Siis pani ta punni peale ning toetas kandadele.
"Mida me nüüd teeme?" küsis Hugh.
"Ootame," ütles Harry.
Ootamine võttis kolm tundi aega. Nad tõstsid pudeli ja mõttesõela lauale ning istusid vaikselt juttu ajades toolidel, millest osa oli maja teisest otsast kohale toodud. Hagrid istus põrandal, tahtmata toolidele tugevdusloitsu panemisega riskida pärast seda kui Harry oli talle Sally-Anne raportist rääkinud. Kliendid hakkasid töölt tuleku ja õhtusöögi valmistamise vahelisel ajal poodi tulema. Ridley ja tema naine teenindasid neid vaheldumisi. Hugh oli juba lahkunud, et oma tavapärast ringkäiku teha. Gillian jäi Harry ja Hagridi juurde.
Kolmveerand kuue ajal liikus pudeli punn pudeli kaela müüda üles ning potsatas lauale. Tuttav hõbedane lõim valgus pudelist välja ja mõttesõela ning pisike Snape seisis sirgelt taas nende ees. Ta ei näinud sugugi rõõmus välja.
"Miks sa mu siia pistsid?" nõudis ta Harrylt.
"Imelikul kombel püüdsin ma järjekordselt su nahka päästa," vastas Harry kerge naeratusega. "Näe! Õnnestus!"
"Ja sul ei tulnud hetkekski pähe, et ma ei taha siin olla."
"Sa elasid seal vahepeal!"
"Aga enam mitte! See oli... ebameeldiv." Polnud kahtlustki, et Snape oli ärritunud. Ta näperdas võlukeppi ning keeldus kellelegi otsa vaatamast.
"Miks?" küsis Harry. "Mis seal... Oh, õigus. Sa panid osa mälestusi sinna. Ja ilmselt need, mida sa näha ei tahtnud. Palun vabandust. Aga meil polnud aega midagi muud ette võtta."
"Järgmine kord mõtle, mida sa teed. Ja pane mind nüüd selle asja sisse tagasi," viipas Snape võlukepiga oma keha poole.
"Otsekohe, professor," naeratas Harry. "Ja muide, pole tänu väärt."
"Mhh," ütles Snape end uduks muutes. Kui keha ja isiksus olid taas ühendatud, aitasid Harry ja Ridley ta taas jalule. Ta paistis päris kindlalt püsti püsivat ning välja arvatud paha tuju pudelis kogetu pärast tundis ta end täiesti normaalselt. Normaalne oli muidugi suhteline sõna. Ta pöördus Ridley poole. "Kuidas tundub, kas meil õnnestus?"
"Austalt öeldes tundub küll nõnda," vastas Ridley. "Suurem osa koppelõhnast on kadunud. Ma ei tahtnud sulle peale käia, aga kuna sa näed nüüd parem välja, siis mida me naisega peaks tegema?"
"Rohkem bundimune ega mingit märki muud sorti seentest pole. Ma soovitaks midagi pika käepidemega kasutada ning see ala, kus nad olid, tavalise seebiveega üle pesta kui just Hagrid mingit paremat vahendit ei tea. Sellest peaks küllalt olema."
Hagrid ei teadnud paremat vahendit ning nõnda lahkusid Harry, Snape ja Hagrid kolmekesi Gillianist ja Ridleydest ning kõndisid kitsast teed mööda Snape'i maja poole tagasi, kaasas kaks kotti ning kast bundimunidega. Ühes kotis oli pudel ja mõttesõel. Teises valmistoit, mille proua Ridley oli neile kaasa pakkinud, et Snape'i õhtusöögi valmistamise vaeva kergendada. Keegi kolmest ei rääkinud eriti midagi. Tee oli tühi nagu ennegi, enamik matkajaid ning kohalikke kodus õhtusöögiks valmistumas.
Siiski leidus kaks asukat, kes ei olnud koju õhtusöögile läinud, kuigi oleks pidanud. Jack Morley ja Wally Hacett popsasid põõsastest välja natuke enne seda kui nad Snape'i maja juurde jõudsid. Nende näolt paistsid segased emotsioonid - osalt ärritus, et see oli nii kaua aega võtnud, osalt kergendus, et nende saak oli viimaks välja ilmunud.
"Me oleme kohal," teatas Jack mõnevõrra ebavajalikult. "Kes tema on?" näitas ta näpuga Harry poole.
"Ta on üks mu tuttav," vastas Snape võlukeppi välja võttes. "Tema nimi on Potter."
"Kas tema... on ka sinusugune?"
"Jah, on küll. Aga ärge kellelegi öelge, sest talle meeldib mõelda, et see on saladus. Kelle ma esimesena ära nõiun?"
"Tema." näitas Jack oma noorema kaaslase poole. Siis, et end süüdistuste eest kaitsta, lisas ta häbelikult, "Tema küsis esimesena."
Sõnagi vastamata viibutas Snape võlukeppi ning Wally kõrvad hakkasid kasvama samuti kui Jacki silmadki. Wally küünitas ettevaatlikult oma paisutatud kõrvalestasid katsuma ning ütles siis, "Nüüd on tema kord," ning Snape oli nõus. Pärast seda kulus mõni hetk uurimuslikuks kõrvustkiskumiseks ning seejärel muudeti kõrvad tavaliseks tagasi ning saadeti Jack ja Wally koju õhtust sööma.
Koju jõudnult läks Harry kööki ja pani proua Ridley poolt valmis pandud söögi lauale. Mõne hetke pärast tuli Hagrid Harryle järele. "Meil võib probleem olla," ütles ta.
Harry läks eestuppa ning leidis Snape'i oma peast mälulõnga eemaldamas ning pudelisse poetamas. Ilmselt oli ta seda juba teinud neist suure hulgaga. Snape vaatas etteheitva näoga Harry poole. "Ma ei taha neist mõelda," ütles ta ning möödus Harryst trepist üles magamistuppa minnes.
Hagrid läks talle üles järele. Harry jäi korraks hääli kuulama.
"Ma panin su bundimunid kasvuhoonesse. Neile paistis seal meeldivat. Praktiliselt lõid nurru."
"Tore. Nüüd võid sa minema minna ja mind rahule jätta."
"Kas sa ei taha proovida, mida head proua Ridley meile kaasa pakkis? Lõhna järgi otsustades on päris ehtne söök. Ja sa pole mitte midagi söönud sellest peale kui..."
"Kao minema ja jäta mind rahule!"
"Eip. Kuhugi ma ei lähe. Ma lihtsalt istun siin ja olen natuke aega vait, aga sul oli täna kehv päev ja ma ei jäta sind üksi."
"Tore. Mägi lapsehoidjaks."
Harry lahkus trepijalamilt ning läks eestuppa. Seal seisis kaminasimsil oma meelitavas ilus smaragdne pudel mälestustega, mida Snape näha ei tahtnud. Laual seisis kutsuvalt mõttesõel. Tegemist oli eetilise tasakaalu küsimusega, Snape'i eraelu Harry uudishimu vastu. Öeldes endale, et temast on rohkem kasu Snape'i abistamisel, kui ta teab, milles probleem on, võttis Harry pudeli ja mõttesõela ning läks aeda. Majast eemal puude varjus leidis ta vana maalilise kännu, mis oli sile ning lõigatud parajasti niisuguselt kõrguselt, et kui ta kännu kõrval põlvitas, sai ta näo mõttesõela pista. Ta kaevas rohelisest kirstust mitu mälestust korraga välja ning sisenes neist ühte...
... See oli mälestus, mida ta oli kord juba varem näinud, kuigi tollal oli tal liiga kiire olnud, et seda uurida. Seekord nägi ta algusest peale, kuna enne oli näinud ainult katkendit. Oli öö ning noor Severus ronis Sigatüükas trepist üles, närviliselt ringi vahtides, millest oli selge, et kellaaeg oli pärast komandanditundi. Selleks ajaks kui ta seitsmendale korrusele jõudis, värises ta üleni. Üksi ja vaenlase territooriumile nõnda lähedal nii varsti pärast rünnakut. Oli ikka söakust tarvis, et see teekond ette võtta, mõtles Harry.
Kui Severus lähenes Paksule Naisele, kuulsid nad mõlemad Harryga väikest häält paremal ning Severus lipsas raudrüü varju. Kuuldud hääl oli Mary Macdonald eraldamas oma nägu ühe Ravenclaw poisi omast. Nad sosistasid 'head ööd' ning hiilisid kumbki omaenda magalasse tagasi. Enne kui Mary Paksu Naiseni jõudis, sosistas Severus 'MacDonald' nõnda vaikselt, et keegi peale tema ei saanud seda kuulda. Ta pöördus ning ta näole ilmus väike irvitus.
Või on see väike naeratus? arutles Harry. Raske öelda kumb, kas sunnitud naeratus või irvitus. Tal polnud kahtlustki, mida Severus nägi; isegi Harry esimene mulje oli olnud irvitus.
"Päris lõbus vaatemäng oli see tänaõhtune," ütles Mary. "Kas tulid kordusetendusele? Ma võin kohe Jamesi ja Siriuse kutsuda."
Severuse nägu sulgus ning muutus külmaks ja ilmetuks. "Mul on tarvis Lilyga rääkida," ütles ta varjust välja astudes. "Ma tahan talle midagi seletada."
"Selge see," ütles Mary, "aga ma ei usu, et Lily sinuga rääkida tahab."
"Ütle talle, et ma jään siia kuni ta välja tuleb. Kui tarvis siis kogu ööks."
"Ma lähen nüüd sisse," ütles talle Mary. "Võib-olla ütlen talle, võib-olla mitte. Võib-olla ütlen selle asemel Siriusele. Mis sa selle peale ütled?"
"Siis saan ma jälle peksa. Ma võtan selle riski. Palun, ütle Lilyle, et ma olen siin."
Portreeava sulgus Mary selja taga ning Severus ootas, ebamugavustundest jalalt jalale tammudes ning oma pikki sõrmi väänutades. Pika aja pärast portreeava avanes ning Lily tuli välja,magamaminekuks valmis või juba voodist tõusnud, seljas pidžaama peale visatud hommikumantel.
"Ma tulin ainult sellepärast välja, et Mary ütles, et sa ähvardasid siin magada."
"Ma... kavatsesingi. Ma... olekski teinud. Ma ei tahtnud kunagi sind... sopavereliseks kutsuda, see lihtsalt -"
Ta ei lasknud tal tääkida. Ta keeldus ta seletust kuulamast. Kange näo ja külma häälega lisas Lily Severuse lausele omaenda lõpu. "Lipsas välja?"
Seekord vaatas Harry Severust. Ta näost oli näha, et see polnud see, mida ta oli öelda kavatsenud, aga ta ei suutnud Lilyt peatada. Severus kokutas ning Lily oli kiirem ja osavam kõnelema. "Liiga hilja. Ma olen juba aastaid sulle vabandusi otsinud. Keegi mu sõpradest ei saa aru, miks ma üleüldse sinuga räägin. Sina ja sinu väiksed armsad surmasööjatest sõbrad -"
Severus avas suu, et vastata, aga Lily oli kiirem. "- näed, sa isegi ei eita seda! Sa isegi ei eita, et just täpselt selleks te tahate kõik saada! Ei jõua ära oodata, et saaks Tead-Küll-Kellega liituda, eksole?"
Jahmunud nägu Severuse näol ütles Harryle, et see süüdistus tuli talle täieliku üllatusena. Ta avas uuesti suu, siis pani selle kinni, teadmata mida öelda.
Lily kündis edasi huvi tundmata millegi muu kui omaenda seisukoha vastu. "ma ei saa rohkem teeselda. Sa oled oma tee valinud. Ja mina enda oma."
Süüdistus, et ta on oma tuleviku juba otsustanud, ärgitas Severust vaidlema ning ta hüüdis "Ei! Kuula mind! Ma ei mõelnud - "
See, mida Severus mõtles või ei mõelnud, jäigi teadmata, sest Lily segas uuesti teravalt tema jutule vahele, asendades selle, mida iganes Severus oli öelda tahtnud, omaenda tõeversiooniga. " - mind sopavereliseks nimetada?" Severus raputas pead, aga Lily ignoreeris teda. "Aga sa nimetad kõiki minusuguseid sopaverelisteks, Severus. Miks mina peaks siis teistsugune olema?"
See oli uus süüdistus, mis teda ootamatult tabas, aga isegi nende sekundite jooksul, kui ta püüdis mingit vastust leida, pööras Lily selja ja läks minema. Severus seisis tuima näoga portreed vahtides. Igasugune seletus jäi andmata, sest tal polnud selleks võimalust.
Severus tagurdas Paksust Naisest eemale, näol peegeldumas raev, mida ta kontrollida üritas. Ma olen seda enne näinud, sai Harry aru. Ta oli samasugune kui ta tolle mälestuse hävitas!
"Nõid!" karjus Severus, võlukepp käes mitmevärvilisi loitsusid saates, mis seintelt põrkusid. "Vanasti me rääkisime! Sa lasksid mul rääkida!" Õhk tema ümber väreles, pildid laperdasid vastu kiviseina, loosungid laperdasid tormituules. "Millal sa oled kuulnud mind kedagi sopavereliseks nimetamas? Millal on keegi kuulnud...? Nad valetavad sulle minu kohta ja sina usud neid! Kuula siis mind samuti! Kuule mind!" Raudrüüd lendasid tema läheduses ümber, lipud rebenesid ribadeks, kujud põgenesid hirmuga portreedelt, kui keeristorm ringi ratsutas. Isegi Harry põgenes jõudu koguva tormi eest...
Siis korraga tungis vaikne hääl vägivaldsest marust läbi. "Severus? Härra Snape, kas sinuga on kõik korras?" Severus pöördus järsku ümber, võlukepp otse Dumbledore'i näkku suunatud. Dumbledore ei paistnud seda tähele panevat. "Ma tuvastasin siinkandis mõnevõrra segadust. Sa oled endast väljas. See ei üllata mind, tänaõhtuste sündmustega arvestades. Ma kujutan ette, et preili Evans on samuti pahane ning vajab aega, et tema parem mina saaks taas pinnale kerkida."
Torm rahunes tasapisi maha, jättes Severuse raskelt hingeldama ning Dumbledore'ile otsa vahtima, kes jätkas rääkimist, nagu oleks kõik rahulik ja korras. "Ma pean tunnistama, et tavaliselt ma ei ootaks sind sel kellaajal sinu maja magalast nõnda kaugel leida. Huvitav, kas kell on juba pärast komandanditundi? ma arvan, et küllap on. Sinu puhul on pisut ebaharilik reegleid rikkuda. Aga me ei peaks siin enam kauem seisma. Kas ma tohiks sind oma kabinetti kutsuda? Sa oled nüüd kuusteist ja pool aastat vana, kas pole? Võibolla väike klaasike haldjaveini, loomulikult tervislikel põhjustel?"
"Direktor," ütles Severus viimaks võlukeppi alla lastes.
"Jah?" vastas Dumbledore ning ootas, et Severus jätkaks.
"Kas ma olen halb inimene?"
Dumbledore kallutas pea küljele ning vastas südamliku ja kaastundliku näo ja häälega "Muidugi mitte. Vahel ehk segaduses, aga mitte halb."
"Aga miks nemad siis niiviisi arvavad? Miks Lily arvab, et ma olen halb?"
"Me elame halval ajal. Sel on kalduvus inimeste arusaamad mustvalgeks muuta. Meie ja nemad. Ei mingit halli ega kõrvaltvaatamist. Tule, joome klaasi veini - või kui eelistad, siis võiõlut. Pärast saadan ma su tagasi Slytherini magalasse, et prefektid teaks, et sa pole mingeid reegleid rikkunud. Bungy?"
Ilmus majahaldjas ja kummardas.
"Bungy, kas sa hoolitseks selle eest, et kõik see segadus saaks siin korda tehtud?" Samal ajal kui majahaldjas koristas, juhtis Dumbledore Severust oma kabineti suunas ning Harry lahkus mõttesõelast.
See on minu ema. Ta ei taha minu ema meenutada ja see ei üllata mind sugugi, sest ta ei kohelnud teda just hästi. Ta ei lasknud tal seletada. Ta ei lasknud tal sõnagi vahele öelda. See polnud üldse aus. Loomulikult oli ta vihane selle sõna pärast. Aga kas Severusel polnud rohkem õigust vihane olla selle pärast, mida nad talle tegid? Ta ei öelnud mitte ühtegi sõna selle kohta, mis temaga tehti, vaid mõtles ainult iseenda peale. Päris isekas. Kui meelde tuletada, siis kui mu isa Severuse õhku tõstis, siis proovis ta naeru tagasi hoida. Kas Dumbledore'il oli õigus ja ta rahunes tüki aja pärast maha? Neil oli veel kaks aastat koos koolis käia. Nad olid kõrgema astme nõiajookides ühes klassis kuuendal aastal! Kui ma Slughornile seda besoaari näitasin, siis tuletas see talle minu ema meelde, kes tegi ilmselt samamoodi! Aga see oli Snape, kes oma raamatusse kirjutas - Lihtsalt lükka neil besoaar kõrist alla. Ta andis mu emale nõu seda teha! Nad said pärast veel omavahel läbi! Kuni mu isa seitsmendal aastal välja ilmus...
Harry ei tundnud, et ta oleks oma emast veel rohkem mälestusi vaadata tahtnud. ta sai päris hästi aru, miks need Snape'ile veel suuremat depressiooni tekitavad. Ta ohkas, võttis pudeli ja mõttesõela kätte ning kõndis tagasi majja, kus Hagrid üritas endiselt Snape'i alla tulema ja sööma saada.
Aeglaselt, vastumeelselt kõndis Harry trepist üles. "Mine sina alla," ütles ta Hagridile. "Alusta õhtusöögiga. Mul on vaja temaga rääkida ja kui ta lõpuks ei söö, siis vähemalt mina söön küll."
Hagrid noogutas ja lahkus magamistoast. Harry kutsus accioga tooli ning istus voodi kõrvale, kus Snape jälle näoga seina poole pikutas. "Ta ei meeldinud sulle, eksole?" ütles ta rahulikult. "Või vähemalt mõnikord."
Voodil lebava kangestunud kuju poolt kostis vastuseks täielik vaikus. Harry laskis sellel kesta, kuni Snape lõpuks ütles, "Kellest sa räägid?"
"Minu emast. Lily Evansist. Aga sa teadsid seda niigi. Sellepärast sa panid mälestused temast pudelisse."
"Sul pole mingit õigust vaadata, mis seal pudelis on. See on isiklik."
"Mitte päris. See on minu pudel. Mina selle ostsin ja kõik mis seal sees on, on minu oma."
"Sa andsid selle mulle."
"Millal ma seda tegin?" Harry toeatas vastu tooli seljatuge ning tõstis parema jala üle vasaku põlve.
"Pärast seda kui see ära sai parandatud. Sa tõid nad mõlemad siia ja andsid mulle. Nad pole sinu omad, nad on minu omad. Sul pole mingit õigust neid vaadata."
"Aga ma vaatasin. Mis nüüd saab?"
"Unusta ära mida sa nägid. Need on minu mälestused mitte sinu omad."
"Aga see on minu ema. Sa ei saa tahta, et ma oma ema unustaksin. Kas sina suudaks oma ema unustada?"
"Ma ei taha oma ema unustada vaid sinu oma."
"Sa ütlesid Dumbledore'ile, et sa armastasid teda."
"Kes sulle seda ütles?"
"Sina ütlesid. See oli mälestustes, mis sa mulle andsid kui sa suremas olid."
Snape paistis voodil kahanevat, õlad tõmbusid kaela ümber küüru. "Ma ei mäleta seda," ütles ta.
"Muidugi sa ei mäleta," ütles Harry. "Sa panid selle pudelisse koos kõigi teistega, mida sa meenutada ei taha, aga sa tead, et see on tõsi."
"On tõsi, et ma ütlesin Dumbledore'ile. See, mida ma Dumbledore'ile ütlesin, ei olnud tõsi."
"Ma ei suuda uskuda, et kusagil sisimas sügaval sinu sees sa teda ei armastanud. Kuidas sa muidu oleks suutnud teha, mida sa..."
Snape pööras ümber ja vaatas Harry poole, nägu emotsioonidest väändunud, aga kas oli see raev või ängistus, oli võimatu öelda. "Kas sa ei saa aru, mida ma tegin?" sülgas ta Harry poole. "Kas sa ei saa aru või? Ma lukustasin kõik temasse puutuva uste taha kinni ja petsin ennast peaaegu kaks aastakümmet. Potter, sinu ema oli kuri manipuleeriv nõid! Ta kasutas mind ära omaenda eesmärkide saavutamiseks, mängis minuga nagu mingit ennasttähtsustavat mängu ning heitis mu huntidele kui ma enam tema ego ei suutnud rahuldada. Potter! Vaata mulle otsa! Kuula ja jäta meelde! Ma vihkan sinu ema!"
Hetkeks plahvatas Harrys tõeline Gryffindori viha ning ta tahtis rusikate abil Snape'i näo ümber korraldada. Ta saavutas siiski selle üle kontrolli, öeldes endale, et ta ei tea kõike, ta polnud kõike näinud. Kui ta rääkima hakkas, oli ta hääl rahulik. "Olgu. Sa vihkasid teda. Ta nõudis sinult võimatuid asju ja ta ei toetanud sind, kui sa teda vajasid. Ilmselt on sul õigus teda vihata."
Snape'i silmad läksid pilukile. "Kas sa ei kavatse minuga selle üle vaielda? Kas sa ei hakkagi teda kaitsma? Ta oli ikkagi sinu ema."
"Milleks?" ütles Harry vastu. "niipalju kui ma aru saan, on sul õigus. Ta tõepoolest kohtles sind halvasti. Seda oli kummaline vaadata."
"Ta kasutas mind algusest peale ära. Ta kasutas mind selleks, et Petunia suhtes üleolekut tunda."
"Selle koha pealt ma sinuga ei vaidle. See oli üsna ilmselge."
Jalgu voodilt maha visates istus Snape üles. "Mul on siis õigus? Mul on õigus tunda nii nagu ma tunnen?"
"Ma ei saa sulle selles suhtes vastu vaielda," tunnistas Harry. "Ma nägin mälestusi, mõningaid neist vähemalt. Igat asja saab mitme külje pealt vaadata."
"Hagrid!" hüüdis Snape püsti tõustes ja ukse poole liikudes. "Kuhu see õhtusöök jääb? Kas sa kavatsed meil kõigil nälgida lasta?"
Õhtusööki võis vaevu edukaks pidada, kuna toit oli suurepärane, aga seltskond polnud seda mitte. Harry tahtis rääkida pudelis olevatest mälestustest, Hagrid tahtis ohutute teemade juures püsida ning Snape ei tahtnud üleüldse rääkida. Karjusepirukas, sparglipuding, värskekapsasalat ning maasikatarretis söödi kõik ära suhtelises vaikuses ning siis tõusis Snape äkitselt püsti ning suundus tagaukse poole.
"Kuhu sa lähed?" nõudis Hagrid.
"Bundimunid," vastas Snape silmist kadudes.
Hagrid jäi kööki kraamima ning Harry järgnes Snape'ile aeda. Pappkast bundimunidega oli asetatud ühele kasvuhoone riiulitest. Snape avas ukse ning seisis lävel sisse vaadates.
"Ega nad jalga lasknud ole?" küsis Harry tema tagant lähemale kõndides.
Snape vastas pilkava norsatusega. "Nad on madalama astme organismid, Potter. Seened. Samblikud. Oled sa kunagi jooksvat seent näinud? Või roomavat? Vonklevat? Millimeetri võrragi mistahes suunas liikumas?"
"Aga neil on silmad."
"Nojah. Ja sina muidugi kasutad saja meetri sprindiks oma silmamunasid. Silmad ei ole motoorsete võimetega liikmed. Sa ilmselt kasutad mõtlemiseks oma Y kromosoomi."
"Misasi see on?" küsis Harry.
"See, mille sa oma isalt said. James oli samuti nõrk maagiliste olendite alal."
"Ega sa mitte herboloogiat ei mõtle?"
"Kummalisel kombel, Potter, on see lehkav laik sinuga lähemalt sugulane kui samblaga. On mõningad asjad, mis pole ei loomad ega taimed. Roheline osa on muidugi taimne. Vetikad. See on sümbiootiline suhe. Sellepärast on see tegelikult samblik. Seen pluss vetikad."
Snape hoidis kasti kaant nõnda, et ainult natuke valgust pääses sisse. Harry seisis varbaotstel, et üle tema õla piiluda. "ma arvasin, et see on lihtsalt roheline seen," märkis ta.
"Mis looduses tema värvi roheliseks teeb?" küsis Snape. "Klorofüll. Seda leidub ainult taimedes. Rohelisi seeni pole olemas. Ainult võlur suudab midagi rohelist vaadata ning seda seeneks nimetada."
"Miks professor Sprout seda meile kunagi ei seletanud?"
"Samal põhjusel, miks sa sulega pärgamendile kirjutad ja miks ükski su sõpradest ei oska telefoni kasutada. Need pole üksnes mugud, keda Saladuse Statuut teadmatuses hoiab; sestsaadik kui statuut kehtestati, oleme me 1689. aastasse pidama jäänud. Ainus anaomaalia on auruveduri olemasolu." Snape pilutas silmi. "Ma vean kihla, et selle puhul on tegu Dumbledore'i sahkerdamisega - ilmselt ütles ta kooli hoolekogule, et Sir Isaac Newton on selle leiutajaks. Nood ei saaks vahest niikuinii aru."
Samal ajal kui ta rääkis, uuris Snape kasti sisemust ja põhjaalust. Bundimunid olid juba natuke oma sekreeti poorilisele materjalile eritanud ning tumedad nired kulgesid mööda papist põhja. "Mine küsi Hagridilt, et ta annaks sulle köögist kõige suurema klaasist küpsetusvormi," ütles Snape Harryle. "See kraam on väärtusetu, kui see millegi muuga seguneb."
Selleks ajaks kui Harry kandilise klaasnõuga tagasi jõudis, oli Snape võtnud tüki traatvõrku ning kastipõhja sellega asendanud ning võtnud viis väikest puhast lillepotti. Ta asetas potid klaasnõusse - neli nurkadesse ja üks keskele - selle peale asetas ta traatvõrgu ning paigutas bundimunid ja nende ehitusprügi võrgule ning kattis selle kõik pappkastiga kinni.
"Nõnda," ütles ta rahulolevalt kui oli sellega ühele poole saanud, "sekreet peaks nüüd alla klaasnõusse tilkuma, kust ma selle kerge vaevaga kokku saan korjata. Ma lasen Hagridil selle homme üle vaadata. See sobib kindlasti ajutiseks elukohaks ja võibolla tüütab isegi püsivalt."
"Mille jaoks sa seda kasutad?" küsis Harry. Kuigi talle tundus bundimunide ainitine pilk mõnevõrra kõhedusttekitav, oli kogu operatsioon oma geniaalsuses tema tähelepanu haaranud.
"Puhastusvahenditeks," vastas Snape. "Eriti kasulikud on need vana kogunenud mustuse vastu. Parim osa on see, et sul ei pea nende kasutamiseks võluvõimeid olema. Pole mürgine, pole söövitav ning on suurepärane seenetapja - irooniline, et poolseen eritab seenitapvat sekreeti..."
"Kas nüüd on kõik valmis?"
"Tänaseks küll."
"Tore, sest ma tahaks natuke juttu ajada." Harry valmistus plahvatuseks, mis tõenäoliselt sellele ettepanekule järgneb.
Snape tõmbus natuke eemale, silmad pilukil, pead just nõnda palju tahapoole kallutades, et selle kalle andis talle üleoleva põlglikkuse ilme. "Vaevalt ma sul rääkimist saan takistada," ütles ta. "Aga seda ära küll looda, et ma sind kuulan."
See oli Harry jaoks ilmutus. Kui tema vanemad olid viimati Snape'i näinud, oli just niisugune see nägu, mida nemad nägid - noor, kahvatu, valvel ja kaitseasendis, kibestunud ja solvunud, juba seda libedat teed mööda allapoole kulgemas, mis ta lõpuks Voldemorti siseringi jüngrite hulka viis, valmis Dumbledore'i kõige hävitavamaks relvaks vormimiseks - peen mõrtsukalik pistoda, palgamõrvari teras, mis leiab vastase südame enne kui see arugi saab, et teda on rünnatud.
"Tegelikult," ütles Harry rahulikult, "lootsin mina peamiselt just kuulata."
"No siis tuleb küll vaikne õhtu," pures Snape vastu, pööras siis kannal ringi ning kõndis läbi aia majja tagasi.
Hagridil oli tee valmis. "Räägi mulle Dumbledore'ist," küsis Harry temalt, köögilaua taga olevasse tooli libisedes samal ajal kui Snape läks eesruumi, kust ta, nagu Harry suurepäraselt teadis, võis pealt kuulata, ilma et ta seda silmnähtavalt teeks.
"Ega mul põle suur miskit rääkida, mida sa juba ei tea," ütles Hagrid tassi teed kallates, millele Harry lisas piima ja suhkrut. "Tahad kah tassikest?" hüüdis Hagrid Snape'ile, saades vastuseks ebamäärase heli, mida ta 'jah'ina tõlgendas. Ta viis teise tassi eesruumi ja tuli tagasi. "Mina ei tundnud professorit enne kui ma ise õpilane olin, nii et ma ei saa tema kohta midagi selle eelse aja kohta öelda. Ta oli minu vastu alati kena ja õiglane."
"Seda sellepärast, et sa oled Gryffindor!" hüüdis Snape eestoast.
"Sina ei osale selles jutuajamises!" hüüdis Hagrid vastu. "Ise loobusid!"
"See on minu maja! Ma teen mida tahan!"
Hagrid pilgutas Harryle silma. "Ma rohkem karjuma ei hakka!" vastas ta Snape'ile. "Kui sa tahad pealt kuulata, siis pead lähemale tulema!" Siis tasandas ta oma hääle peaaegu sosistamiseks. "Slytherinid näevad alati kõige taga tüssamist. Kui sa minu arvamust teada tahad, siis on nad üks igavene punt viripille."
"Oh, jah!" Snape toetus vastu köögi uksepiita. "Küsi Flitwicki käest! Isegi sinul tuleb tunnistada, et Richard Turpin oli palju parem valik koolivanemaks kui Pompöösne Percy. Charlie'l oli vähemalt nõnda palju aru peas, et sellest loobuda, aga ma vannun, et Dumbledore oleks isegi Fredi ja George'i koolivanemaks teinud teiste inimestega vähimalgi määral arveatamata, kui ta oleks neid teineteisest eristada osanud. See poleks olnud esimene kord, kui vanemhuligaan isegi prefektidest üle hüpates koolivanemaks saab. Ja kas sul on natukenegi aimu, kui kaua minul ja Flitwickil kulus, et McGonagall selle Ronaldi asja suhtes maha rahustada? Dumbledore oli täielik õudus personalitöö koha pealt!"
"mis Ronaldi asjas?" purskas Harry välja, korraga hoopis teisel tasemel vägagi huvitatud.
"Weasley," seletas Snape. "Temast sai teie viiendal aastal Gryffindori prefekt. Ma olen kindel, et sa panid seda tähele."
"Panin küll." nppgutas Harry tusaselt. "Dumbledore arvas, et minul on liiga palju muid probleeme, et mulle seda ülesannet veel kõigele lisaks kaela laduda." Ta vahtis mornilt oma kiiresti jahtuvasse teekruusi.
"Ha!" sülitas Snape pahatahtliku irvitusega välja. "Sellal kui sina direktoriga neid salajutte vahetasid, kas ta juhtus sulle mainima, et see ei olnud üldse tema asi seda otsust teha?"
Harry pea hüppas püsti. "Millest sa räägid? Ma arvasin et..."
"Prefektid valitakse majavanemate poolt. Selleks tööks on tarvis kedagi, kes on parasjagu intelligentne, saab reeglitest aru ning on üleüldiselt meeldiv ning terve maja poolt respekteeritud, mitte ainult nende oma õppeaasta piires. Just nõnda oli Malfoy Zabinist üle, kes on väike ülbe siti..."
"Sa tahad öelda, et professor McGonagall ei tahtnud Roni?" Kuigi pitsitus Roni eelistamise pärast oli ammu järele andnud, oli sellest küllalt järel, et Harry sellest uudisest heameelt tunneks. Ta hakkas isegi naeratama.
"Muidugi mitte! Mis sa arvad, mis sorti majavanem McGonagall on?" Snape oli selleks ajaks kööki astunud ning kallas endale uut tassitäit teed. "Ta tahtis Dean Thomast."
Järgnenud vaikuses, tundis Harry Hagridi lainetena kiirgavat sümpaatiat, samas kui Snape'i enesega rahulolu lausa noris parajat lõuahaaki. Oma ego hetkeks kõrvale jättes suutis Harry küsimuse esitada. "Miks?"
"Miks? Sest Longbottom oli autoriteedipositsioonil ettekujutamatu ning Finnigan on kloun. Ja mis sinusse puutub, siis oskad sa mulle nimetada kasvõi pool tosinat sinust nooremat õpilast peale Weasley tüdruku?"
Pärast meeleheitlikku katset viie nimega välja tulles raputas Harry kurvalt pead.
"Kahju," ütles Snape. "Samas tunneb Malfoy igat viimast kui SLytherini maja õpilast."
"Kas sa tahad öelda," ütles Harry pärast seda kui oli selge, et Hagrid ei kavatse lünka täita, "et professor Dumbledore sundis professor McGonagalli Roni prefektiks tegema?" Ta võttis Snape'i kergitatud kulme ning peakallutust jaatava vastusena. "Miks?" Tal oli tunne, et ta saab seda küsimust sageli esitama.
"Fööniksi ordu," vastas Snape lihtsalt. "Weasley ja Granger mõlemad teadsid sellest; Thomas ei teadnud. Pea meeles, proua Weasley vennad olid esialgse ordu liikmed, nii et tema oli sellest juba aastaid teadnud ning härra Weasley töötas ministeeriumis Dumbledore'i lavataguse jõuna juba enne seda kui Must Isand esimest korda langes. Dumbledore uskus alati, et ta tuleb tagasi ning tahtis, et inimesed oleks strateegilistel kohtadel isegi nõnda madalal tasandil kui kooli prefektid. Weasley pesakond oli suurepärane, välja arvatud Charlie, kes ei tahtnud seda tööd ning Fred ja George, kes tegid end jultunult sobimatuks. Minul vedas, et Malfoy oli selle töö jaoks kõige sobilikum õpilane Slytherinis, sest Dumbledore oleks mind sundinud niikuinii teda määrama, et mind Musta Isanda juures heas kirjas hoida - vähemalt niikaua kui Malfoyd polnud soosingut kaotanud. Dumbledore'i jaoks oli kõik strateegia, taktika ja poliitika. Kool oli teisejärguline."
See oli uus viis asjadele vaadata, kasutada kooli sõjas Voldemortiga. "Kas sellepärast tegigi professor Dumbledore minu isa koolivanemaks?" küsis Harry. "Remus ütles, et tema oli olnud nende aasta Gryffindori prefekt. Ma natuke imestasin selle üle."
"Ma ei tea," ütles Snape trotslikult. "Ma ei mäleta." Ta rüüpas teed ning asetas siis tassi ja alustassi lauale.
Harry istus edasi ning pidi üles vaatama, et Snape'i nägu näha. "Ma hakkan sellest vanadusest natuke ära väsima," ütles ta püsti tõustes. Nad olid ühepikkused.
"Suurepärane. Lõpeta küsimuste esitamine ja mina lõpetan vabandamise."
Vastupandamatu jõud põrnitses kõigutamatut objekti ning proovis uuesti. "Ütle, miks sa minu emaga lahku läksid."
"Ma arvasin, et seda sa nägid. Mul on meeles, et ma viskasin su oma kabinetist välja."
Nüüd oli Harry juba kindlamal pinnal. "Ma nägin, mida Sirius ja minu isa sulle tegid pärast mustade jõudude eksamit ning ma nägin sinu jutuajamist minu emaga hiljem samal õhtul, aga see polnud siis, kui te lahku läksite. Ma tean, et te olite kuuendal aastal endiselt koos."
Snape'i silmis välkus ebakindlus. "Kust sa sellise idee said?"
"Sinu edasijõudnute nõiajookide õpik oli peaaegu aasta otsa minu käes kui sa mäletad? Kui me töötasime Golpalotti kolmanda seaduse kallal, ei suutnud ma segatud mürki analüüsida, aga sa olid raamatusse kirjutanud Lükka neile lihtsalt besoaar kurku! Kui ma Slughornile besoaari näitasin, ütles ta, et ma olen samasugune nagu mu ema. Ma tean, et sinul endal poleks Golpalottiga mingeid raskusi olnud, järelikult pidid sa selle märkuse kirjutama selleks et teda aidata. Kuuendal aastal olite te veel endiselt sõbrad."
Snape uuris hetkeks Harry nägu. "Sa oled natuke nutikam kui ma arvasin," ütles ta. "Me lõpetasime teineteisega läbikäimise ning suuremas osas isegi teineteisega rääkimise seitsmenda aasta alguse paiku."
"Kui ta hakkas mu isaga käima."
"Ei, lahkuminek tuli kõigepealt. Siis hakkas ta Jamesiga käima."
Seda polnud Harry oodanud. "mis siis juhtus?"
Köögi seinte ja lae suunas ringi vahtides Snape ohkas. "See juhtus," ütles ta. "See muutis kõik."
Tükid sobitusid kokku, mõistatusest järjekordset tükki paljastades. "Sinu vanaema. See oli see aeg, kui ta suri. Mugud ründasid nõida, keda nad olid eluaeg tundnud..."
"ma tahtsin kõiki maha tappa," ütles Snape kummalise osavõtmatusega, mis iseloomustab teadmist, kui mälestus puudub, "ning Musta Isanda jüngrid Slytherini majas kasutasid seda enda huvides ära. Iroonia on selles, et Sirius Black vihkas mind selle eest, et tema arvates püüdsin ma tema venda surmasööjate hulka värvata, kui samal ajal tema vend oli juba surmasööja ning püüdis mind värvata. Kaks minu magala toakaaslastest olid selles rühmas kes külaelanikke Imperiuse alla panemas käisid. Regulus võis ka seal hulgas olla. Sa rääkisid mulle, et Regulus suri Mustale Isandale vastu hakates, aga Wilkesi ja Rosieri sain mina kätte."
"Nad surid aasta enne Voldemorti langust," ütles Harry, meenutades oma esimest kogemust mõttesõela mälestusega.
"Jah," ütles Snape, näol kerge jäine naeratus, "Ma arvan, et Dumbledore sai aru, kui ta selle vihje sai, et see oli... väga isiklik. Mind polnud kohal nende lõppu tunnistamas. Kättemaks on parim külmroana serveeritult."
"Kas sa võiks seda mulle näidata?" küsis Harry.
"Miks ma seda peaks tegema?" küsis Snape.
"Sest mitte keegi ei mõista mida sa tegid. See tähendab, ma tean, et sa töötasid Dumbledore'i heaks ja et sa pakkusid infot, aga keegi ei tea, mille kohta see käis, mida sa tegema pidid või mida sa meile andsid. Dumbledore teadis, aga... Noh, tema on nüüd portree ja see paistab teda piiravat."
"Siis küll mitte, kui mina direktor olin," turtsatas Snape. "Seesama kamandav tõbras nagu alati."
Harry oleks hea meelega seda mõtet edasi arendanud, aga ta tegeles juba järgmise teemaga. "Ja siis oli meil Sirius..." Teisel pool lauda tõmbas Hagrid hinge, aga ei öelnud midagi.
"Mis siis Siriusest?"
Ettevaatust... mõtles Harry. Ta on konksu otsas... ära lase tal minema pääseda... "Ta oli kindel, et sa liialdasid oma ordu heaks töötamise raskusega. Polsterdasid oma positsiooni kui nii võib öelda. Ta ei uskunud, et sa kunagi tegelikult ohtlikus olukorras olid."
"Sirius Black," kuulutas Snape autoritaarse hoiakuga, "oli võimetu märkama igasugust panust, mis polnud tehtud tema enda või tema sõprade poolt. Või õigemini ainsuses - sõbra. Rohkem sõpru tal tegelikult kunagi ei olnudki. Kui Regulus poleks mängus olnud, oleks Sirius võinud olla minu parim liitlane sinu tulevast ema ja isa lahus hoidma. Selleks et Regulust päästa püüdis ta mind hävitada ning tasandas sellega Jamesi/Lily suhtele teed. Niisugused on emotsionaalselt tasakaalutute vaimsed mahhinatsioonid."
"Nii et sinu töö oli tõepoolest ohtlik?" Siriuse teemal lällamine võis oodata.
"Potter, Musta Isanda teenimine oli ohtlik. Tema järel spioneerimine oli suitsiidne." Snape paistis korraga otsusele jõudvat. "Kas lähme eestuppa? See ülearu tahke liha vajab pikaliheitmise kohta ja mõttesõel on samuti seal..."
Ei Harry ega Hagrid vajanud edasist veenmist. Vähem kui minuti pärast olid nad koos diivanil pikutava Snape'iga eestoas. Harry eemaldas mõttesõela Snape'i sisaldava mälestuse ning tema ja Hagrid kummardusid mõttesõelda kohale, et udusse astuda...
Kolm vaatlejat vaatasid, kuidas noor Snape, kusagil kloonitud keha ja mõttesõela Snape'i vanuse vahepeal - ilmselt umbes üheksateistkümnene - astus Londoni lääneosas asuvasse hoonesse. Ta kirjutas ennast igivana uksehoidja silma all registreerimisraamatusse sisse ning pööras parempoolsesse koridori. Ümberringi oli ka teisi inimesi, kes kõik suutsid talle otsa vaatamast hoiduda. Koridorist sai laskuv kaldtee, mis viis noore Snape'i tänavapinnast madalamale musta ukse juurde. Seal ta peatus. Tema nägu oli kahvatum kui tavaliselt, tema silmad hirmuärevusest avali, hingamine lühike ja terav ning käsi, mis uksenupu poole sirutus, värises. Sügava hingetõmbega pööras ta uksenuppu ning astus sisse.
Ruumis sees oli kõik peale kitsa valgussõõri ruumi keskel musta värvi. Snape'i mälestus astus valgusringi ning põlvitas, nüüd silmad kinni oodates.
Voldemort oli kohal. Ta mitte ei astunud sisse, vaid valgussõõr avardus vaevumärgatavalt ning hõlmas nüüd ka troonitaolist tooli, kus ta juba kohal istus. See oli helitu, mõistatuslik ning seatud noortel ja naiivsetel mõistust peast ära ehmatama. Justkui eikusagilt kõneles kõrge külm hääl. "Sa naasid varakult. Sa ei too häid uudiseid."
Põlvitav Snape ei tõstnud kordagi silmi. Tema hääl värises hirmust ning ta vastas, "Ei, isand. Ma olen läbi kukkunud."
Ruum pulseeris pikas vaikuses. Armutus ringis hoituna väänas Snape oma saledaid käsi. Temast pääses valla hirmuohe, kuid ta silmad jäid põrandale liimituks. Harryle meenutas see liblikakoguja kogusse nõelaga torgatud koiliblikat.
"Sa ei tule vabandustega," pomises Voldemort kurjakuulutava paitusega hääles. "Sinu karistus on seetõttu kergem."
Needus oli mitteverbaalne. Äkiline valu tabas mälestuse Snape'i sepahaamri jõuga ning ta kukkus ettepoole, põrandal vääneldes ja agoonias karjudes. Valu tabas tema pead, kõhtu, selga - sest ta haaras meelekohtadest, kõhust ning seljast sellal kui see tema keha tabas - ning korraga oli see läbi. Ta lebas intervjuerimisruumi põrandal oiates ja õhku ahmides.
"Nüüd kõnele, missuguseid vigu sa tegid." Harry üllatuseks kõlas Voldemorti hääl rahuliku ja asjalikuna.
Noor Snape nuuksus. Valu polnud selgelt koos needusega lõppenud. "Ma järgnesin talle liiga lähedal. Ma kuulasin pealt vestlust teise kandidaadiga ja mind avastati."
See oli stseen, mida Harry oli ammu igatsenud näha. Ta astus lähemale, ignoreerides mõttesõela Snape'i, kes jälgis toimuvat halvastivarjatud halvakspanuga.
"Missugune see teine kandidaat oli?" küsis Voldemort.
"Nägija. Ta läks transsi..." Kummalisel kombel ei paistnud Snape olevat veel taibanud, et tema pääsemine on sessamas kohtumises.
"Sa kuulsid ettekuulutust. Kes see nägija oli?"
Teismeline Snape liigutas oma keha nõnda, et ta oli taas põlvili. "Ta väitis, et on Cassandra Trelawney tütre-tütretütar. Paistis, et Dumbledore polonud temast huvitatud kuni ta transsi läks ning hakkas ette kuulutama."
"See ei olnud mingi trikk."
"Ma ei usu." See polnud õige vastus, sest mälestuse Snape karjatas ning haaras õuduses taas kätega kõhust. "Tema hääl muutus," nuuksus ta, "kriipivaks ja madalaks. Ma ei usu, et ta oleks suutnud seda teeselda."
"Mida ta ütles?"
Vaikimine oleks surma tähendanud. Mälestuse Snape valis elu. "See, kellel on võim Mustast Isandast võitu saada, läheneb... Sündinud neile, kes on kolm korda talle vastu astunud, sündinud kui seitsmes kuu hääbub... Siis mind segati ja ma ei kuulnud lõppu."
Heldelt võeti ta tunnistust tõesena. "Kas Dumbledore küsitles sind?" küsis Voldemort, põhjustades uuriva valutorkega oma teenri uue valukarje.
"Natuke. Baarman kinnitas, et ta segas mu pealtkuulamist ning et ma ei kuulnud midagi. Ma arvan, et Dumbledore ei tule selle pealegi, et ma üldse midagi ettekuulutusest kuulsin."
Voldemort toetas selja vastu seljatuge, rahulolev naeratus huulil. "See on huvitav. Suurepärase juhuse tõttu oled sa oma eksimuse heastanud ning toonud mõnevõrra kasuliku kingituse. Sellel põhjusel jääd edasise karistuseta. Pöördu nüüd tagasi oma kohustuste juurde."
"Jah, Isand. Suur tänu, Isand." Mälestuse Snape tõusis, kummardas ning lahkus ruumist. Mälestus oli läbi.
Harry pöördus mõttesõela Snape'i poole, kes vaatas teda kalkuleeriva ilmega. "Kas see oligi kõik?" nõudis Harry. "Mis edasi sai?"
"Midagi," vastas omaenda mälupiltideta isiksus. "Mina läksin tagasi oma töö juurde. Kui aus olla, olin ma tänulik, et hullemini ei läinud. Must isand oli mõistev ja helde. Mina olin teda alt vedanud ning olin suurema karistuse ära teeninud, aga ta nägi minu kavatsusi ning võttis vastu, mida ma suutsin pakkuda. Sel hetkel oleks ma valmis olnud tema eest surema."
"See on haiglane," kinnitas Harry.
"Miks nii? Ma ootasin surma ja mind säästeti. Ma olin tänulik. Mis selles haiglast on?"
"Ta oli kuri. Kurjus ise. Ja sa reetsid talle minu ema!"
Mõttesõela Snape pani käed rinnale risti. "Ja kuidas ma seda sinu meelest tegin? Kas tead, mis kuupäev see oli? See oli 31. oktoober 1979. See oli täpselt üheksa kuud enne sinu sündi. Keegi ei teadnud, et su ema on rase. Pagan võtaks, su ema ilmselt ise ka ei teadnud, et ta on rase. Nõnda palju kui mina kuulsin, võis see osa vabalt juba toimunud sünnile viidata. Sõna 'läheneb' tavaliselt ei tähenda 'hakkab sündima'. Dumbledore on samuti juulis sündinud, et sa teaksid. See oleks vabalt võinud hoopis teda tähendada."
"Dumbledore'i vanemad polnud kolm korda Voldemortile vastu astunud!"
"Sinu vanemad polnud seda samuti. Järgneva üheksa kuu jooksul oli neil veel üksjagu vastuastumist teha. Selleks ajaks kui sina sündisid, tegi see kokku kolm korda, aga mitte veel tolle Halloweeni ajal."
"Aga sa ikkagi reetsid kellegi lapse!"
"Mitte tingimata; ma juba ütlesin sulle seda. 'Läheneb' ei tähenda tavaliselt, et 'hakkab sündima'. Fraas 'sündinud kui seitsmes kuu hääbub' ei ole ajaspetsiifiline - see võis tähendada nii minevikku kui tulevikku - ning kõne all olev proua nägija oli ilmselge nõdrameelne. See oli Must Isand, kes otsustas, et see viitab lähitulevikule ning astus samme, et elimineerida ettekuulutatud ajal sündinud laps. Kulus kuid, enne kui selgus, et sinu ema rasedus võib õigesse ajavahemikku juhtuda."
"Mistahes laps?" küsis Harry, kellele see seletuse osa oli kõige sügavama mulje jätnud.
"Muidugi. Sina polnud ainuke, keda ta sel õhtul rünnata kavatses. Longbottom oli samuti nimekirjas."
Seda oli Dumbledore talle juba öelnud. "Seda ma tean," ütles Harry. "Neville sündis päev enne mind. Aga Voldemort valis minu."
"Kes sulle seda ütles?" küsis Snape, kuigi oli selge, et tal oli vastus juba teada.
"Kas ta siis sellepärast ei tulnudki tol Halloweeni ööl minu pärast ning märkis mind kogemata kombel ära kui endaga võrdse? Sellepärast, et ta otsustas, et mina olen tema jaoks ohtlik."
Mõttesõela Snape'i nägu väändus kergelt otsekui mõnitavat kommentaari tagasi hoides. "Ma jätan selle mälestuse siia," teatas ta. "See ei kuulu mu lemmikute hulka. Ma olen kindel, et sa tahad seda mõned korrad veel vaadata, eriti algust."
Harry hakkas ütlema, "Ma ei nautinud seda!" aga Snape oli juba läinud. Harry vaatas Hagridi poole, kelle kohaloleku oli ta peaaegu unustanud. Poolhiiglase nägu oli peidetud hiiglasliku taskurätiku taha. "Kas sinuga on kõik korras, Hagrid?" küsis Harry lähemale minnes ja kätt Hagridi käele asetades.
"Ma ei teadnud," nuuksus Hagrid. "Kui ta sel päeval minu juurde tuli, nii väsinud ja omadega läbi, et Dumbledore'i Voldemorti plaanidest hoiatada, ma ei teadnud, et see on see, mille juurde ta võib tagasi minna. Ma ei usu, et ta seda kunagi Dumbledore'ilegi rääkis."
"Mina ka ei usu," ütles Harry, "kuigi ma kujutan ette, et Dumbledore oskas arvata. Lähme. Ta tahab, et ma ta kehasse tagasi paneksin."
Kui nad kahekesi mõttesõelast lahkusid, said nad aru, et Snape'i tema kehasse tagasi panna polegi tarvis. Ei Snape'i ega keha polnud kusagil majas. Väljas oli hiline suvepäike mägede taha libisenud ning viimane punase ja oranži vine kuhtus halliks. Snape oli aias ning vaatas üles Weetsi mäe harja poole. Harry ja Hagrid ühinesid temaga.
Pärast vaikushetke ütles Snape vaikselt, "Nanal oli öökull. Ta oli üpris vana ja ta nimi oli Nelson. Mul ei tulnud kunagi pähe pärast tema surma lindu otsima minna."
"Kas sa arvad, et ta on ikka veel kusagil seal?" küsis Harry.
"Öökullid ei ela nõnda kaua. See võib kohutav olla kui kogu su elu nõnda hetkega puruneb. Ma loodan, et ta leidis mingi koha kuhu minna. Ta hakkas jahi pidamiseks juba liiga vanaks jääma."
Nad kolmekesi seisid vaikselt üha tihenevas hämaruses ning Harry leinas omaenda öökulli Hedwigit, kes oli vähemasti kiiresti surnud. Ta oli aru saanud, et on hullemaid asju kui kiire surm.
Snape pööras järsku ümber ning kõndis tagasi köögiukse juurde. "Ma lähen voodisse," teatas ta üle terve aia. "Kui sa tingimata pead oma külaskäiku ebaviisakalt pikendama, Potter, siis eesmises magamistoas on voodi." Ta jõudis ukseni ja kadus sisse.
"See on samm õiges suunas," kommenteeris Hagrid hetke pärast. "Sa said küllakutse."
"Nalja teed või?" ütles Harry. "Ta just praegu ütles, et ma pole teretulnud."
"Mina sinu asemel laseks oma kõrvu kontrollida," oli kõik mis Hagrid vastas. "Hääd ööd, Harry." Tema läks samuti majja, et eestoas magama minna. Hetke pärast järgnes Harry talle allaandva õlakehitusega ning läks trepist üles teisele korrusele ja vaatas ringi.
See oli esimene kord kui Harry Snape'i majale korralikult pilgu peale heitis. Köök oli kuidagi teistsugune tundunud, ülejäänuga seostamata, nagu oleks see olnud seal palju kauem. Ülemine korrus oli kummaline, korsten tõusis otse läbi maja keskkoha, nii et toad tuli selle ümber sättida. Taga oli väike magamistuba, mida Snape ise kasutas, mis võiski vanasti tema tuba olla, kui ta vanaemal külas käis. Oli olemas ka väike vannituba. Huvitav, kas see on maagiline, mõtles Harry või on siin mingi septiline süsteem olemas? Snape'i puhul oli võimatu öelda.
Ta läks suuremasse magamistuppa, mis oli ilmselt olnud Snape'i vanaema magamistuba. Siin polnud mitte mingisugust kujundust. Seinad olid värvimata krohvist ning aknaid ei katnud kardinaribagi. Kogu mööbel, mis seal üldse oli, oli ühte nurka lükatud. Harry tõstis kaks puutooli kitsalt metallraamiga voodilt maha ning proovis madratsit. See oli magamise koht ja ei midagi enamat. Väikese kummuti sahtlites olid kulunud voodilinad.
Harry tegi voodi ära, käis kiires pesus vannitoas ning sättis end magama. Talle tundus otsatult kurb, et Snape ei tahtnud mingeid mälestusesemeid vanaemast siia majja. Ta jäi magama proovides ette kujutada, mismoodi see oli enne tulekahju välja näinud.
Järgmisel hommikul vara tuli Gillian jalgrattaga külla.
xxxxxxxxxxxxxxxxxxx
Kolmapäev, 7. juuli 1999
"Ma astusin läbi vaatama, kas kõik on korras," teatas Gillian nõnda pea kui Hagrid ukse avas, sest Snape oli köögis hilist hommikusööki valmistamas.
"See tähendab, sa astusid läbi vaatama, ega ma uuesti ära pole minestanud!" hüüdis Snape pliidi juurest, kus ta pannkooke ümber pööras. "Ega ma laps pole, kas tead!"
"Selles ei tuleks küll kellelgi pähe sind süüdistada," ütles Gillian kui ta nendega tassi kohvi juures ühines, "isegi siis mitte kui sa oled ainult..."
"Meil pole meeldetuletusi tarvis. Kas sa oled juba söönud?" Snape tõstis pannkoogid soojendatud taldrikule. "Sa võid meiega koos süüa."
"Ei, aitäh. Aitab kohvist. Ma mõtlesin, et mis sul tänaseks päevaks plaanis on, sest ma arvan, et võin jälle Fredi masinat saada. Meil oli juttu sellisest väiksest asjast nagu jalgratas."
See märkus jättis nii Harry kui Hagridi suuresilmseks ja sõnatuks. Snape käitus aga, nagu oleks see kõige tavapärasem asi, mida võlurid hommikusöögilaua juures arutavad. "Suurepärane mõte. Kas sul on aimu, kust seda osta?"
"Colne'is on üks kena pood. Ma arvasin, et võiks seal proovida."
Pärast hommikusööki, mille käigus Snape pumpas Gillianilt jalgrattaid ning erinevate käikudega ratta omamise eeliseid puudutavat infot, viisid nad Gilliani aeda, et talle bundimnune ja nende uut kodu näidata. Klaaskausi põhjas oli umbes kaks teelusikatäit sekreeti, mille Snape kokku kraapis ning pudelisse pani, et limane vedelik ära ei kuivaks.
"Sellest, uskuge seda või mitte," ütles Snape neile kõigile, "saab maailma parim puhastusvahend."
Gillian naeris. "Seda pean ma nägema," ütles ta. "Kui see töötab, mis sa arvad, kas võiksid mind ka seda valmistama õpetada?"
"Ei," ütles Snape. Ta asetas pudeli riiulile ning märkas siis tema näol olevat vaikset ilmet. "Kas ma kõlasin liiga järsult?" küsis ta. "Kui, siis mitte meelega. Asi on lihtsalt selles, et mugud ei saa maagilisi aineid valmistada. Kui sa saaks, siis võiks ma sulle õpetada. Kuna sa ei saa, siis ei saa ma ka õpetada."
"Aga professor," segas Harry vahele. "Me ei kasuta ju maagiat nõiajookide tegemiseks. Miks ei peaks ta olema võimeline seda tegema?"
"Las ma vaatan... See oleks siis võlurite bioloogia 101... Oh! Kui rumal minust! Sigatüükas seda ju ei õpetata!" Snape vaatas end ümbritsevaid inimesi, keegi neist ei paistnud eriti lõbustatud. "Olgu," seletas ta viimaks. "Maagia," ütles ta Gillianile, "ei peitu võlukeppides või loitsudes, see on meie sees. Me oleme sellisena sündinud. Väiksed võlurilapsed suudavad spontaanselt võluda ja seda nad teevadki. Võlukepid üksnes fokusseerivad ja võimendavad maagiat. Sina võiksid mu võlukepiga ringi vehkida nõnda palju kui tahad, aga sinu käes oleks see ainult üks peen toigas. Mina seevastu võiks sinu üles tõsta ja kahekümne sammu kaugusele vastu seina visata, käed selja taha kinni seotud, kui mul oleks tugev veendumus, et sa mind ähvardad. Me ei kasuta loitse, kui me nõiajooke valmistame, sest sedasorti maagia mõjud kipuvad olema ajutise toimega, aga meie sisemine maagia on sellegipoolest osa nõiajoogi valmistamise protsessist."
Ilmselgelt polnud see vastus, mida Gillian oleks soovinud, aga ta suutis oma pettumust varjata. "Noh," ohkas ta, "kas läheme siis linna jalgrattajahile?"
Hagrid jäi majja, kuigi ta tunnistas, et käib arvatavasti vahepeal korra Sigatüükas paari asja üle vaatamas, nagu näiteks Kihv ja testralid. Autosse poleks ta niikuinii mahtunud ning Colne'i linna elanikud saavad ilmselt ilma teda nägemata ka suurepäraselt hakkama. Ülejäänud kolm seadsid sammud küla poole.
Snape kasutas võimalust uuendada oma lühikest tutvust jalgratastega samal ajal kui Harry vaatas halvastivarjatud kadedusega pealt. "Sa võiks ka vahepeal natuke sõita," pakkus Gillian tüki aja pärast.
"Ah, pole midagi," vastas Harry. "Las ta lõbutseb."
"Ma vean kihla," segas Snape aeglustades ja nende kahe ees seisma jäädes vahele, "et Potter ei oska jalgrattaga sõita."
"Paar päeva tagasi ei osanud sina ka," tuletas Gillian talle meelde. "Lase käia, Harry. Proovi ratast."
Pärast kobavat ajlgust ja kukjkumist ("Polegi nii lihtne nagu luud, eksole?" kommenteeris Snape salvavalt), sai Harry asjale pihta ning sõitis varsti mäest üles ja alla. Sealt peale toimus kahe noormehe vahel lahing, kumb suudab pikemaks ajaks ratta oma valdusse haarata, ning austusest Gilliani vastu ei kasutanud nad sellest võistluses võlukunsti. Ühel hetkel unustas Harry täiesti, et tema rivaal jalgratta võlude suhtes oli kunagi tema nõiajookide õpetaja ning isegi selle, et ta on paar aastakümmet vanem. Paistis, et Snape oli samuti unustanud.
Weetsmoori jõudnult istusid nad Alsopi autosse ning liikusid Colne'i poole.
Colne'is kulus natuke aega ringisõitmiseks, enne kui Gillian rattapoe üles leidis. Enne kui see aga juhtuda sai, palus Snape korraga auto peatada. Niipea kui ta seda tegi, hüppas Snape autost välja. Harry järgnes talle ning vaatas ringi. Nad olid rongijaama ees.
"Mis on?" küsis ta Snape'i kõrvale astudes, kuna Gillian jäi autosse.
"Ma tulin siia igal aastal, et Londonisse Sigatüüka ekspressile jõuda," ütles Snape. "Ja koju tulles. Alates teisest aastast käisin ma juba üksi. Ükskord tuli mul siit jalgsi koju minna, sest isa polnud saanud autoga vastu tulla. See võttis mitu tundi aega. Õnneks oli suvi ja veel piisavalt valge. Siin läheb öösiti väga pimedaks." Ta jäi vait. "Siin on muutunud," lisas ta ning pööras siis auto poole tagasi.
Jalgrattapoes viitsid nad päris palju aega ning pidasid aru maastiku üle, kus jalgratast kasutama hakatakse, selleks et õiget marki, värvi ja kõrgust välja valida. Selle arutelu poole peal otsustas Harry, et tema tahab samuti jalgratast ning lahkus korraks, et Gringottsis raha järel käia.
Ostudega ühele poole saanud, oli Harry valmis oma jalgratast auto peale tõstma, kui Snape teatas, et ta tahab oma ratast katsetada ning käib natukeseks ajaks ära. "Saame uuesti kokku minu pool," ütles ta neile.
"Kas sa tead, kuidas siit sinna sõita?" küsis Gillian. "Kas sa panid nii hästi teed tähele?"
Vaikus kinnitas tema kahtlusi. "Tead, mis teeme," pakkus Gillian. "Harry ja mina sööme lõunat, ma näitan talle linna ja ümbrust ja me saame siinsamas uuesti kokku... mis kella ajal?"
"Kell kolm. Ei, parem kell neli," ütles Snape. Ta istus ratta selga ja oligi läinud.
"Kas sa tead, kuhu ta läheb?" küsis Gillian Harry käest.
"Jah," ütles Harry. "Koju."
Nad kõndisid Gillianiga linnas ringi, siis istusid autosse ja sõitsid natuke aega ning peatusid viimaks ühe väikse lõunasöögikoha juures.
"Missugune ta õpetajana on?" küsis Gillian.
"Ma vihkasin teda," tunnistas Harry. "Sellest hetkest peale kui ma tema tundi sisse astusin, noris ta mu kallal, solvas mind, proovis mind ennast lollina tundma panna. Ma polnud ainuke. Neville'it kohtles ta veel hullemini."
"Ainult teid kahte?"
"Ei, kõiki. Ta... Üks mu parimaid sõpru on tõeliselt tark, suurepärane õpilane. Ta nimetas teda talumatuks kõigeteadjaks."
"Võiks arvata, et tal on hea meel õpilase üle, kes nõnda palju tööd teeb."
"Ta ütles talle..." Harry peatus hetkeks mustade jõudude tunnist toimunut meenutades. "Ei. Ta püüdis meid hoiatada ja minu sõber takistas teda selle juures."
"Mille suhtes hoiatada?"
"Teise õpetaja suhtes." Harry kortsutas kulme. Ta tuletas meelde ühte esimestest Snape'i mälestustest, mida ta oli pärast hingekivist kirstu saamist vaadanud, mälestust Snape'ist Dumbledore'ile seletamas, miks ta uskus, et Lupin aitas Harry kolmandal aastal Siriusel lossi pääseda. Miks ta oli kindel, et Lupin püüab Harryt tappa. Ja kuidas Dumbledore keeldus teda kuulamast.
"Tolle aasta Halloweeni ajal," ütles Harry enam iseendale kui Gillianile, "pääses Sirius lossi. Snape proovis Dumbledore'ile üleda, et Lupin on sellega seotud, Dumbledore ei võtnud teda kuulda ning järgmisel päeval... Kas see oli järgmine päev? Järgmisel võimalusel mustade jõudude tunnist kui Lupinit polnud kohal... proovis ta meile öelda, et Lupin on libahunt, et me ettevaatlikud oleksime. Ta hoiatas meid ja Hermione muudkui katkestas teda. See oli see, mis ta nii vihale ajas. Mitte sellepärast et Hermione oma teadmistega kekutas, vaid sellepärast, et tal oli tarvis meile midagi tähtsat öelda."
"Libahunt?" küsis Gillian.
"Jah," ütles Harry, "aga hea libahunt. Ja pärast seda kui nad selle spetsiaalse nõiajoogi leiutasid, oli ta ohutu isegi pärast muundumist." Hea oli sellest kellegagi rääkida ning Harry jutustas lõpuks Gillianile kogu Siriuse Azkabanist pääsemise aasta loo. Ta rääkis nõnda kaua, et nad jäid mõne minuti Snape'iga kohtumisele hiljaks. Sellest polnud lugu. Snape jäi samuti hiljaks.
"Kuidas sul läks?" küsis Harry Snape'ilt kui nad rattaid auto peale tõstsid ning ise autosse istusid.
"Ma pean ettevaatlikum olema seitsmekümnendates aastates daamide üllatamisega," vastas Snape.
"Ma mõtlesingi, et ehk lähed proua Hansonit vaatama," ütles Harry kui nad Weetsmoori poole teele asusid.
"Kust sina proua Hansonit tead?" hüüatas Snape. "Sa oled igavene nuhk."
"Ja sina oled rohkem oma mälestusi sinna pudelisse toppinud kui sa meil arvata oled lasknud kui sa ise sellele küsimusele vastata ei oska. Kõigepealt kohtasin ma proua Hansonit sinu matustel."
"Ma ei..."
"Loomulikult sa ei mäleta seda. Sa olid surnud sel ajal." Harry peast käis läbi, et see on natuke ebatavaline jutuajamine, aga ta läks sellegipoolest edasi. "Hagrid ja professor McGonagall käisid tema pool ja rääkisid talle, et sa said surma..."
"Kust nemad proua Hansonit teadsid? Kas ilmas enam mingisugust privaatsust pole..."
"Oh, rahune maha. Dumbledore teadis ja Robards teab. Paistab et te käisite temaga koos mingis küsimuses proua Hansoni juures kui sa noorem olid..."
"Toiduallergiad," vastas Snape toda intsidenti meelde tuletades. "Austrid. Olgu, järelikult keegi teadis proua Hansonist."
"Tõepoolest. Ta aitas otsustada, kuhu sind matta..."
"Kuhu ma maetud olen?"
"Pendle'i mäe jalamile. Ma korra juba ütlesin sulle seda. Päris mitu inimest olid matustel. Räägi parem oma külaskäigust."
Kummalisel kombel Snape tegigi seda. "Ma jätsin jalgratta värava juurde ja koputasin tema uksele, aga kedagi polnud kodus," ütles ta, "niisiis hakkasin ma tagasi minema. Ma olin just sillale jõudnud kui nägin teda turult tulemas, niisiis hüppasin rattalt maha ja kõndisin tema poole." Ta tegi pausi ning tema suu väändus korraks. "Kui ta mind nägi, ta karjatas ja poetas oma kotid käest. Ma kartsin juba, et ta minestab ja seal polnud mingit kohta kuhu maha istuda, niisiis võtsin ma tal käest kinni ja ütlesin, 'Kõik on korras, proua Hanson' ning ta vaatas mulle uuesti otsa ja ütles, "Sa ei olegi vaim.' Ma kinnitasin talle, et ei ole ning siis muutus ta väga kurvaks ja ütles, 'Siis pole sa Russ samuti mitte.'"
Rääkides omandas Snape'i hääl rohkem ja rohkem oma lapsepõlveaegseid kõlavärve ning Harry kuulis temas üha enam seda poissi, keda ta oli kohanud esimeses rohelisest pudelit tõmmatud mälestuses. See oli kohutavalt liigutav. "Mida sa talle ütlesid?" küsis Harry.
"Valetasin. Ma ei saanud talle ministeeriumi lugu rääkida, sest tema teab, et mul pole mingeid onusid tädisid või nende lapsi. Niisiis ütlesin ma talle, et ma olen omaenda isa."
Auto kõikus kergelt teel, aga Gillian sai ruttu selle üle kontrolli tagasi. "Mida sa ütlesid?" purskus ta naerma.
"Noh, ma ei saanud ju kuidagi sugulust salata, eksole? Igatahes mitte omaenda näoga. Niisiis ütlesin ma talle, et 'Russ' oli minu isa ja et ma tahaks tema minevikust rohkem teada saada. Ta muutus väga sentimentaalseks ja kutsus mu enda poole teed jooma. Ma tõstsin ta kotid ratta otsa ja tema ütles, et ma olen täpselt samasugune nagu mu isa. Meil oli mõnus jutuajamine, aga mul oli väga raske meeles pidada, et mina pole mina. Ma lubasin mõnikord uuesti talle külla minna."
"Kas lähed?" küsis Gillian.
"Ma arvan küll. See oli väga meeldiv ja ta paistis seda samuti nautivat. See, et mul on jalgratas, tähendab seda, et ma saan minna millal soovin. Palju mõnusam kui kõndimine, kas tead."
Selleks ajaks olid nad Weetsmoori tagasi jõudnud ning soovisid Gillianile head õhtut. Enne külast lahkumist astus Snape Ridley juurde sisse üle kontrollimata, et seal uusi seeni pole tekkinud - pood lõhnas värskelt ja puhtalt ning seenevabalt. Snape küsis üle, millal see tervishoiuameti töötaja kohale jõuab ning küsis, kas neil poleks midagi selle vastu, kui ta kohal oleks, kui ta lubab mitte vahele segada. Siis sõitsid Snape ja Harry kodu poole tagasi.
Nad sõitsid terve tee võidu ning kumbki ei kohkunud tagasi katsete eest teist teel välja tõrjuda, oli ime, et mõlemad jalgrattad veel ühes tükis olid, kui nad koju ja Hagridi juurde jõudsid. Hagrid juba ootas neid ja nägi neid teed mööda tulemas ning tõmbas maha finišijoone ning kasutas oma suurt käelaba lipuna. Harryt ajas lõpmatult närvi, et Snape võitis.
"See tuleb sellest, et ma olen noorem kui sina ja mul on paremad refleksid," narris teda Snape.
Sel õhtul hiljem, kui Snape süüa tegi, küsis Harry, "Kas sa lähed homme tõesti Ridley juurde? Sest kui sa lähed, peaksid sa mõttesõela ja pudeli kaasa võtma. Sul võib neid vaja minna."
"Mulle ei meeldi seal pudelis olla. Sa tead ju seda."
"Eks võta siis teine pudel. Seal pole mälestusi sees."
Snape raputas pead. "Must Isand oli aastaid seal sees," ütles ta. "Kes teab, kuidas see pudelile on mõjunud?"
"See on endiselt hingekivi," tuletas Harry meelde. "Kui palju mõju saaks Voldemortil selle peale olla? Kas sina mõjutasid kuidagi seda, mille sees sina olid?"
"Ja kust ma seda peaks teadma?" Snape hakkas vihaseks minema ning valas selle välja kartulite peale, mida ta parajasti pudruks tampis. "Pealegi olin mina seal ainult mõne nädala. Tema oli aastakümneid."
"Seal on suur vahe!" hüüdis Harry. "Rohelises pudelis oli terve sinu isiksus. Punases oli ainult tema oma vari."
"Pudelid olid mõeldud elavate asjade hoidmiseks. Pärast nii pikka tühjalt seismist võisid nad paljugi sellest endasse imeda, mida neis hoiti." Nüüdseks ohust eemale pääsenud kartulid jäeti laagerduma.
"Need olid katki ja parandati ära."
"Jäta nüüd, Harry," liitus Hagrid vestlusega, "tead küll, et see ei tähenda midgi. Asi on materjalis mitte selle vormis."
"Hagridil on õigus," lisas Snape. "Kui temast midagi kivisse imbus, siis on see endiselt seal."
"Kas me saame selle kuidagi järele uurida?" küsis Harry.
"Ja kuidas me seda teha saaks?"
"Mälestusega. Kui see suutis mõjutada sinu... Kuidas ma peaks sind üldse nimetama, kui sa oled kehast eraldatud?"
"'Härra' oleks viisakas." Harry grimassi peale mõtles Snape ümber. "See - see kõlab nii kummaliselt kui ma iseendast nagu objektist räägin - see on ilmselt isiksus."
Õhtusöök läks taldrikutele ning nad istusid kolmekesi sööma. Pärast mitut minutit vaikselt söömist võttis Harry mõtte uuesti üles. "Kui see suutis mõjutada sinu isiksust, siis peaks see ka mõnda su mälestust mõjutada suutma. Me võiks seda mälestuse peal testida."
"Ja missugune mälestus see olema peaks? Mulle tegelikult meeldivad minu mälestused."
"Nii kangesti meeldivad," pomises Harry suutäie sealiha tagant, "et muudkui topid neid ära pudelisse, et sa neid nägema ei peaks."
"Olgu!" haaras Harry võimaluse topelteesmärgist. "Valime mõne nende hulgast, mida sa näha ei taha. Niiviisi pole suurt midagi kaotatud, kui see kuidagi kahjustada saab. Võibolla mõne minu isast või Siriusest."
"See ei lähe mitte," ütles Snape tigedalt. "Isegi kui Must Isand neid mõjutaks, paistaks sealt nii vähe erinevust välja, et seda oleks võimatu eristada."
"Minu isa ei olnud selline nagu Voldemort!"
"Kust sina tead? Sa ei tundnud oma isa."
"Minu isa oli hea inimene. Igaüks kes teda tundis, on seda öelnud!" Harry tundis kuidas tal kael kuumeneb. Ta teadis, et see, mida ta just oli öelnud polnud päris tõsi, aga ta ei suutnud siiski taluda, et Snape tema isast niiviisi räägib. Eriti nüüd, kus enam kedagi polnud, kes talle vastu vaielda saaks välja arvatud... "Hagrid tundis teda. Minu isa oli hea inimene, eksole, Hagrid?"
Hagrid kangestus, ta suu kadus ta habeme taha ning silmad vilklesid Harry ja Snape'i vahet. Snape pööras aeglaselt Hagridile spekuleeriva pilgu, talle vaikset väljakutset esitades lagedale tulla vastusega, mis oleks ühteaegu nii neutraalne kui tõene.
„James Potter," ütles Hagrid viimaks, „ta oli elav poiss, kes nautis aeg-ajalt head nalja…"
„Tõlge," ütles Snape, „ta oli agressiivne kiusaja. Las ma jagan sinuga midagi, Potter. Sestsaadik kui ma teada sain, et Pettigrew oli sinu vanemate saladusehoidja Blacki asemel, olen ma mõtisklenud väikse Peetri motivatsiooni üle. See ei saanud ilmselt kellegi temasuguse jaoks kuigi lõbus olla seitse aastat Jamesi ja Siriusega ühes toas veeta ning nende 'naljade' ja kiusamise objektiks olla. Vean kihla, et ta vihkas neid hingepõhjast. Ta võis ju inimestele öelda, et ta reetis su vanemad hirmust Musta Isanda ees – aga mina ütlen, et ta tegi seda kättemaksuks. Pealegi see kättemaks õnnestus. James surnud, Sirius Azkabanis."
„See pole tõsi! Hüüdis Harry lauast tõustes suutmata end kauem vaos hoida. „Sa oled valetaja!"
„Olen või? Võib-olla mul siiski on mõni mälestus, mille me Musta Isanda pudelisse saame pista. Tahad proovida?"
Harry kõhkles. Snape'i tundes, pole see ilmselt ei tema isa ega Siriuse suhtes kuigi meelitav mälestus, aga arvestades mõttesõela tööpõhimõttega ei saa see midagi muud olla kui tõde. Ta neelatas, tõmbas sügavalt hinge ning ütles, „Näita mulle."
„Mitte enne kui ma olen oma õhtusöögi lõpetanud," vastas Snape. „Elus on ikka mingid prioriteedid ka ning ausaltöeldes tuleb sinu isa ikka tükk maad pärast korralikku söömaaega."
„Oleks sa siis ometi alati niiviisi arvanud," ütles Hagrid. „ See oleks minu elu palju lihtsamaks teinud, seda ma sulle ütlen."
„Ah, ole vait!" nähvas Snape talle vastu.
Pärast õhtusööki läksid nad kolmekesi eestuppa, kus Snape heitis pikali, et lasta kõigepealt mälestus ning seejärel 'isiksus' välja tõmmata. Nagu ennegi ühinesid Harry ja Hagrid temaga mõttesõelas…
Nad leidsid end vangikoobaste alumiselt tasandilt, otse selle seina eest, mis Slytherini veealust puhketuba varjas. Sein avanes ning ärevil Severus Snape piilus välja, nii seinu kui lage hoolega üle vaadates, enne kui välja astus. Ta nägi välja väga sarnane sellega kui tolles mälestuses, mis Harry oklumentia tunnid lõpetas – umbes viieteist-kuueteistaastane.
„Me pidime alati väga hoolikad olema," ütles Snape oma ettevaatlikku käitumist seletades. „Mistahes võis meid seal oodata ja lõksu püüda. Me veetsime tohutul hulgal aega ja energiat proovides välja mõelda, miks neil meid nõnda lihtne rünnata ning komandanditundi rikkuda oli. Lõpuks sain ma muidugi keebist ka kaardist teada, aga see juhtus palju hiljem."
„Kas sellepärast sa ütlesidki professor Lupinile, et sinu arvates sain ma kaardi otse selle tootjatelt?" Harryle hakkas tunduma, et iga päevaga hakkas lahenema üha rohkem saladusi.
„Muidugi. Ja ta sai minust ka suurepäraselt aru. See tema süütu olek… Remus oli alati osav valetaja."
Mälestuse Severus kiirustas nüüd trepist üles ning nad kolmekesi järgnesid talle läbi vestibüüli suurde saali, kus hommikusöök oli just alanud. Ainult mõned üksikud uniste nägudega õpilased olid juba kohale jõudnud ning nad ei pööranud Snape'ile mingit tähelepanu. Ta haaras kähku kaks viilu röstsaia, pistis nende vahele natuke peekonit ning kiirustas uuesti välja.
„See pole miski korralik hommikusöök," ütles Hagrid. „ja mina veel üritasin sind paksuks sööta."
„Siin olid kangemad jõud mängus kui sina," ütles Snape talle.
Severus libises läbi vestibüüli välisuste juurde ning tõmbas ühe neist lahti ainult selleks, et järsku pettunult seisma jääda. Väljas, kus ta oli ilmselgelt kavatsenud rahus oma kehva hommikusööki süüa, kallas vihma. Vastumeelselt pöördus ta suurde saali tagasi, et Slytherini laua tagumises otsas istet võtta. Seal sõi ta vähemasti mõnevõrra toekama hommikusöögi.
Saal täitus eri majadest kohale jõudvate õpilastega. Harry tundis ära oma ema koos tüdrukuga, kes pidi olema Mary Macdonald. Tema isa ja Sirius astusid uhkeldava hoiakuga sisse (Jah, isegi Harry pidi tunnistama, et see hoiak oli tõepoolest uhkeldav) nagu valitsevad kangelased, Remus ja Peeter neil sabas. Slytherini lauda tuli noorem õpilane, kes oli Siriusega nõnda sarnane, et see pidi Regulus olema ning ta ajas juttu Severuse vanuse tumedapäise tüdrukuga.
„See on Regulus Black," ütles Snape Harryle, „ja tema kõrval olev tüdruk on Maladicta Trimble. Ta oli minu klassis. Tema isa oli mustade jõudude kohta käiva raamatu autor, nii et Reggie ja mina pöördusime selleteemaliste küsimustega tihti tema poole ning kui ta ise vastata ei osanud, kirjutas ta oma isale. Suurepärane teadmiste allikas."
Teisel pool saali tõstis Lily laisalt pea ning vaatas Slytherini laua poole. Severus kergitas kulmu ning puudutas märkamatult oma vasakut kätt parema käe kahe sõrmega. Lily ei andnud millegagi mõista, et ta seda liigutust näinud oli ning pööras pea ära. See oli kõik, aga James oli liigutust näinud ning põrnitses. Harry kõndis lähemale, et oma isa juttu kuulata.
„Ma sulle ütlen, Sirius, nad leppisid just praegu kohtumise kokku! Ma ei saa seda limaklompi tema ligidale lasta."
„Ma ei saa ikka veel aru, mida sa preili Upsakas näed," vaimutses Sirius vastu ning tema hääletoon oli üpris kõnekas tema enda suhtumise kohta Lily Evansisse. „Ja pealegi, justkui nad poleks juba iidamast aadamast ajast teineteist tundnud. Ma pean välja uurima, mida Trimble Reggiest tahab. Vaata!"
James ja Harry mõlemad vaatasid. Maladicta oli Reguluse juurest laua teise otsa läinud aru pidama kahe õpilasega, kelles Harry Bella Blacki ja Rodolphus Lestrange'i nooremad versioonid ära tundis. Slytherini lauda uurides sai ta aru, et Reguluse kõrval istuv blond õpilane pidi olema Barty Crouch. Liikumine temast paremal tõmbas ta tähelepanu endale. Tema ema koos sõbrannaga lahkusid Gryffindori lauast. Saali teises otsas ei teinud Snape seda märkamagi.
„Anna mulle kaart, Päntajalg," sisistas James. „Ma tahan teada, kuhu ta läheb."
Sirius raputas pead. „Kõigepealt hoolitseme Reggie eest," ütles ta. „Tüdrukutega on aega."
„Las ma vaatan, „ ütles mõttesõela Snape Harry kõrval, „kuidas me seda tänapäeval nimetakski? Kaart on selgelt iga Sigatüüka inimese eraellu tungimine. James Ja Sirius olid küllalt lapsikud, et vaadata, kes tualetis käis. Või kas McGonagall käis õpetajate vannitoas duši all või milline tüdruk missuguse poisi toas külas käis. Suurepärane piilurite tööriist."
„Minu isa ei olnud piilur!"
„Ei olnud või? Miks ta siis sellise kaardi tegi? See on loodud selleks, et igaühe järel luurata. Ma garanteerin sulle – kui Sirius mõne oma tüdruksõbra seltskonda nautis, siis James vaatas pealt. Huvitav, kas nad kedagi selle teadmisega kunagi ähvardasid ka. Ja mis sinu emasse puutub, siis nimetaks kaasaegne maailm seda jälitamiseks. Su isa jälitas su ema, luuras oma sõprade järel ning ajas nende kohtumisi laiali. Ta oli jälitaja, Potter. Sellepärast ta selle kaardi tegigi. Jälitajate…"
„Jää vait!" karjus Harry talle. Saali teisest otsast vaatas Hagrid neid murelike silmadega.
„Tõde teeb haiget, eksole," ütles Snape irvitades.
Lõpuks polnud see sugugi nõnda hull mälestus nagu oleks võnud olla. Sirius võitis, nii et nad Jamesiga järgnesid Regulusele ja Maladictale, samal ajal kui Harry oli sunnitud koos Severusega seitsmendale korrusele astronoomiatrorni sissepääsu juurde minema, kus mistahes kohtumise, mis tal Lilyga kokku lepitud oli, katkestas see, kui Regulus kaks korrust allpool tema nime hüüdis. Regulus oli koos Maladictaga raamatukokku läinud ning seal olid neid Jamesi keebi varjus jälitanud Gryffindorid tüdruku pihta Levicorpuse loitsu saatnud, nii et kõik kohalolijad tema pitsilist musta aluspesu nägid. Regulus oli raamatukogust välja jooksnud Severust otsima, kes kohale jõudes vaese tüdruku piinlikust olukorrast päästis. Mälestus lõppes tagasi vangikoobaste poole suunduva väikse Slytherini seltskonnaga, kellele Snape lubas äsjanähtud loitsu õpetada.
Tagasi Snape'i maja eesruumis vaatas Harry Snape'i pisikesele mõttesõela kohal hõljuvale kujule otsa. „Kas see oli kõige hullem asi, mida sa mulle näidata suudaks?" esitas ta väljakutse.
„Ei," ütles Snape. „Õigupoolest ei olnud. Nagu ma ennist täheldasin, tahtsin ma midagi niisugust, kus erinevusel Musta Isanda ja Jamesi vahel oleks mingitki lootust välja paista, et me aru saaks, kas midagi on muutunud. Kõigi oma mälestustega, mis mul sinu isast on, ma seda teha ei saaks. See eiin oli veel väga leebe. Muide, kuna sa oled mõningagi muid minu mälestusi näinud, see oli enam-vähem seesama, mida Al Mulciber Mary Macdonaldile tegi, mis su ema nii kangesti endast välja ajas. James tegi sedasama, ainult et pisut avalikumas kohas."
„Mis nüüd saab?" katkestas Hagrid. „Kas me paneme selle mälestuse pudelisse või mitte?"
Küsimus peatas Harry ja Snape'i vaidluse. Harry astus kitsa kaminasimsi juurde, kus kaks hingekivist kirstu kõrvuti seisid ning võttis punase. „Kas me teeme seda siinsamas," küsis ta, „või kusagil mujal?"
„Ausalt öeldes teeks ma seda pigem väljas," ütles Snape. „Ma olen selle maja suhtes erapoolik ning teadmata missuguse katastroofi võib Musta Isanda jäänuste kohtumine sinu isa ja Siriusega põhjustada, oleksin ma pigem hävitustöö suhtes valvel."
Harry võttis pudeli, Hagrid mõttesõela ning kõik kolm astusid välja tihenevasse suveöö ehavalgusse. Seal tõstis Harry ettevaatlikult mälestuse mõttesõelast välja ning pistis selle hingekivisse. Nad ootasid mitu minutit, aga midagi ei juhtunud.
„Hästi," ütles Snape lõpuks. „ma arvan, et võime ta sisse tagasi viia."
Punane pudel kuni hommikuni tagasi kaminasimsile pandud ning neid nüüdseks ümbritsevas pimedas öös sisenes Snape'i isiksus taas teismelisse kehasse ning nad soovisid üksteisele vastastikku head ööd. Nad kavatsesid vara tõusta, kuna neil oli nüüd homseks õige mitu asja plaanis.
Harryl võttis magamajäämine tükk aega, sest Snape'i kommentaarid piilurite ja jälitajate kohta häirisid teda rohkem kui ta tunnistada tahtis. Miks ma seda varem tähele ei pannud? Imestas ta. Kuidas mina ise reageeriks, kui ma teada saaks, et keegi kuude kaupa minu liikumisi jälitab? Kas mu ema sai kunagi kelmikaardist teada? Kui sai, siis kuidas ta reageeris? Mis siis kui ma saaks korraga teada, et Ron mind jälitab? Ma oleks tulivihane! Kas Fred ja George jälitasid mind kunagi? Või Roni?
Viimaks vajus Harry unne ning nägi unes end kõikjal, kuhu ta iganes läks, jälitavaid silmi, bundimuni taolisi tontlikke pilkumatuid silmi. Kui Hagrid teda järgmisel hommikul alla hommikusöögile kutsus, tundis ta end väsinu ja kurnatuna.
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
