Kui Preminger järgmisel hommikul üles ärkas, oli ta väga heas tujus.
Ta seisis peegli ees ja ütles, "Kujutle vaid. Vaid mõne päeva pärast saab minust selle kuningriigi ainuke valitseja."
Uksel kõlas koputus ning teener astus sisse.
"Teie Majesteet, tulin teile ütlema, et Kuninganna on tervenemas," ütles ta. "Ta ärkab peagi."
"Mis?" hüüatas Preminger. "See on võimatu!"
Teener vaatas talle segaduses otsa.
"Eh... See on hea uudis," ütles Preminger. "Ma tulen teda vaatama."
Teener kummardas ja lahkus toast.
"Kuidas ta ellu jäi?" mõtles Preminger vihaselt. "See mürk oleks pidanud ta tapma."
Ta võttis sahtlist väikese pudeli mürgiga ning suundus toa poole, kus oli Kuninganna.
Erika istus vangikongis, oodates Kuningannat.
"Kas te teate, kus Kuninganna on?" päris ta valvurilt. "Ta lubas mind täna külastada."
"Kas sa pole siis kuulnud?" küsis valvur. "Kuninganna on haige. Ta on teadvuseta."
"Mida?" oli Erika üllatunud. "Ma pean teda nägema."
"Sa ei lahku sellest kongist."
"Aga ma pean Kuningannat nägema."
"Ma ütlesin ei!" hüüdis valvur.
"Kui te mind välja ei lase, eemaldab Kuninganna teid teie ametilt," ütles Erika.
Valvur oli hirmunud. "Kaotaksin oma töö?" mõtles ta.
"Olgu siis. Aga ainult natukeseks. Ja ma jälgin sind."
Ta vabastas Erika kongist. Kohe, kui Erika välja sai, lükkas ta valvuri eemale. Ta kukkus vastu seina ning vigastas oma pead. Järgmisel hetkel oli ta juba meelemärkuseta.
Erika kiirustas vanglast välja nii kiiresti kui suutis. Ta suundus Kuninganna toa poole.