Preminger sisenes tuppa, kus Kuninganna oli. Genevieve lamas voodis.

Preminger kõndis tema juurde ning Genevieve avas oma silmad.

"Tere, kallis," ütles Preminger.

"Preminger?" Genevieve kõlas väga nõrgalt. "Mida sa tegid?"

"Oh, lisasin vaid midagi sinu joogile," vastas Preminger ja võttis välja pudelikese mürki.

"Mis see on?" päris Kuninganna hirmunult.

"Kõigest mürk," lausus Preminger muigega. "Kahjuks ei saanud sa seda piisavalt, et surra."

Ta avas pudeli.

"Aga nüüd saad sa piisavalt."

"Ei, Preminger," palus Genevieve. "Palun, ära tee seda."

Aga Preminger ei kuulanud teda. Ühe käega hoidis ta Kuningannat kinni ning teisega kallas ta mürgi Genevieve'ile suhu.

Kuninganna püüdis eemale hoiduda, aga Preminger hoidis teda paigal.

Genevieve neelatas ja mürk oli läinud.

"Tubli tüdruk." Preminger lasi ta lahti.

"Sa ei pääse sellega iial," ütles Kuninganna.

"Oh, olen juba pääsenud," sõnas Preminger. "Head aega, mu kallis. Kohtume sinu matustel."

Ta lahkus rahulolevalt toast.


Erika nägi Premingeri Kuninganna toast lahkumas. Ta kiirustas sinna sisse, et Kuningannat näha.

"Teie Kõrgus!" Erika nägi Kuningannat voodil lebamas ning jooksis tema juurde.

"Olete te terve?"

"Erika?" Genevieve'i hääl oli nii vaikne, et Erika vaevu kuulis seda.

"See oli Preminger," sosistas Kuninganna.

"Mis?"

"Ta mürgitas mind..." Genevieve'i silmad vajusid kinni.