Järsku kuulsin koputust oma uksel.
„Jah?" küsisin ma.
Uks avanes ja nägin Christopheri sisse astuvat. Tal oli käes väike kast.
„Tere, Katarina," tervitas ta mind naeratusega.
„Tere, Christopher," vastasin viisakalt.
„Võid mind Chrisiks kutsuda. Mõtlesin, et äkki sind huvitaks see," ütles poiss ja kergitas kasti oma käes.
„Mis see on?"
Tundsin, kuidas uudishimu mu sees kasvas.
„Siin on mõned su asjad, mis sinult enne krüounne uinutamist võeti. Ja sinu fail."
„Mul on fail?"
„Kõigil on, kes krüounne pannakse."
Christopher ulatas kasti minu kätte ja ma vaatasin, mis seal oli. Leidsin sealt rahakoti. Seal vahel oli kaks plastikust pangakaarti ja pilt blondist poisist, kellest eeldasin, et ta oli mu vend Karl. Ta ei tundunud vanem kui 22-23-aastane. Kastis oli veel kaelakee kummalise sümboliga ripatsiga ja sõrmus, mis pidi vist sümboliseerima kooli, kus olin kunagi käinud.
„Mis mu failis on?" küsisin siis Christopherilt.
„Info sinu kohta. Üldised andmed ja siis täpsemad asjad – mis sulle meeldib, mis ei meeldi. Perekond, sõbrad, haridustee ja muu selline," vastas poiss ja ulatas mulle valge kausta.
Avasin selle ja märkasin esimese asjana fotot endast – blond tüdruk, pilk otse ette suunatud, ilme tõsine.
„Sul on muide väga huvitavat värvi juuksed," jätkas Chris.
„Tavalised blondid."
„Meil on siin enamus tumedate juustega, nagu sa ilmselt märganud oled."
„Panin tähele jah, et mustajuukselisi on palju. Mis teil juhtus, Maalt said põgenema ainult tumeda peaga inimesed või?"
Christopher naeris mu haleda katse üle nalja teha.