Nüüdsest peale läks kõik edasi nagu filmis. (mõnes mõttes)
Erika asus reisima, et maailmas laulda.
Anneliese ja Julian hakkasid oma pulma planeerima.
Ja Kuninganna... Noh, Kuninganna ei muutunud.
Genevieve oli oma tütre ning Erika üle väga õnnelik. Aga ta oli väga mures enda abielu pärast.
Ta soovis, et poleks sellega kunagi nõustunud.
Genevieve saatis välja mitmeid otsingusalkasid, et Premingeri leida. Aga mees oli kadunud nagu vits vette, keegi ei suutnud teda leida.
Iga mööduva päevaga muutus Kuninganna aina murelikumaks.
Ühel päeval sai Kuninganna kutse Kuningas Dominici kuningriiki.
Genevieve teadis, et pidi vabandama oma tütre pärast, sest too polnud temaga abiellunud.
"Ma tulen sinuga kaasa," ütles Printsess Anneliese. "Mina olen see, kes peab vabandama. Pealegi pole ma temaga veel isegi kohtunud."
Järgmisel hommikul alustasid Printsess ja Kuninganna oma teed Dulcineasse (Kuningas Dominici kuningriiki).
"Mis lahti on, Ema?" päris Anneliese, märgates oma ema mõtlikku nägu.
"Mis?" Genevieve ärkas oma mõtetest. "Ah, ei midagi. Olin vaid mõttes..."
"Kas su abielu teeb sulle ikka veel muret?" küsis Anneliese murelikult.
"Ma lihtsalt ei suuda lahti saada mõttest, et olen tõesti abielus temaga," kurtis Genevieve.
Just siis peatus nende tõld Kuningas Dominici lossi ees.
Kuninglikud kõndisid lossi.
"Tere tulemast, Kuninganna Genevieve ja Printsess Anneliese," tervitas teener neid. "Kuningas ootab Teid troonisaalis."
Ta juhatas Genevieve'i ja Anneliese'i troonisaalini.
"Aitäh," sõnas Genevieve.
Teener kummardas ja lahkus.
Genevieve ja Anneliese astusid ilusasse suurde ruumi.
Nad mõlemad kummardasid Kuninga ees. "Teie Kõrgeausus."
Dominic noogutas vastu. "Tere tulemast, mu daamid."
"Niisiis, oma kutses ütlesite, et soovite minuga midagi arutada," alustas Genevieve.
"Jah, me jõuame selleni," lausus Dominic. "Aga esmalt tahaksin, et kohtuksite minu uue nõuniku, Premingeriga."
Lühike mees sisenes tuppa.
"Tere, mu kallis," ütles Preminger Genevieve'ile.