Teisipäev, 26. jaanuar 1999

Siis oligi juba hommik ja keegi kõditas Harry nina sulega. „Pfff!" norsatas Harry. „Jäta järele!"

„Aeg on ärgata, äravalitu," vastas Snape'i hääl. „Sa peaks vääritumatele eeskujuks olema. See on ju ometigi sinu saatus."

Harry vehkis sule pihta ja pööras teise külje. Voodi kõrval oli öökapp ning Snape istus vanaaegse küünlajala serval. „Mina olen juba mitu tundi üleval olnud," järkas Snape.

„Mis kell on?" nõudis Harry.

„Kell on viis."

„Ma ei tule keset ööd üles!"

„See pole keset ööd. Kui oleks juunikuu, oleks päike juba kõrgel." Snape tõusis püsti ja keerutas oma võlukeppi. Sulg hakkas uuesti kõditama. „Tead, ma võin muid trikke kah peale selle sule varrukast välja raputada," lisas ta.

„Olgu peale!" hüüatas Harry tekki pealt visates. „Ma tulen üles! Jäta ainult järele!" Ta viskas jalad põrandale ja istus üles, nii et tema ja Snape näod olid enam-vähem vastakuti. Ta põrnitses oma pisikest piinajat ja küsis siis, „Mida sa siin teed?"

„Püüan sind laiskvorsti voodist välja saada," vastas Snape. „Mida muud?"

„Ei, ma mõtlen, et mida sa minu magamistoas teed? Pudel ja mõttesõel on teises toas."

„Ah, see," ütles Snape. „Ma ilmusin. Ma proovisin McGonagalli kabinetti ilmuda, et teda üles ajada, aga see oli liiga kaugel. Siin oli lähemal."

„Misasja sa pudelist ja mõttesõelast eemal teed!" hüüdis Harry ise mõeldes, et kas Snape hakkab lolliks minema. „Sa ei tohiks seda teha suuta!"

„Kes seda ütleb? Võib-olla ma polnud lihtsalt enne proovinud."

„Sa proovisid minu toas Londonis igasugu asju. Siis sa küll ilmuda ei suutnud." Harry tõusis püsti ja hakkas riideid selga viskama. Snape popsas akna juurde, et viisakalt järve poole vaadata, kuni Harry riidesse sai. „Tead, see on hirmutav," jätkas Harry kinganööre sidudes. „Kui sa suudad igale poole minna, see tähendab. Alguses polnud sul piisavalt jõudu, et mõttesõelas mälestusest lahkuda."

„Ma olen kiire õppija," vastas Snape ärritunult. „Ei midagi enamat."

„Ma arvan, et siin on tegu paljugi enamaga. Ma arvan, et see pudel teeb sind tugevamaks. Ma kardan, et teine pudel on teinud Voldemorti liiga tugevaks, et me temaga võidelda suudaks."

„Ära ole rumal," ütles Snape, kuigi ta hääl polnud sama enesekindel, kui tema sõnad. „Võib-olla pudelil pole sellega midagi pistmist."

„Sa ainult loodad seda," ütles Harry. Ta vaatas Snape'i poole mõttes juhtunu üle aru pidades. „Kas ma sind puudutada saan?" mõtiskles ta.

„Ma eelistaks, et sa seda ei teeks!" nähvas Snape talle vastu.

„Paljun vabandust." Aga Harry ei kohkunud siiski tagasi. „Ma tegelikult ei küsinud, et kas ma tohiks sind puudutada vaid mõtlesin selle üle, kas sind oleks võimalik puudutada. Kui ma sind sõrmega nügiksin, mida sa siis tunneks?"

„Oma võlukeppi sinu kätt randmest saati otsast lõikamas," ütles Snape silmad kissis. Ja lisas siis kindluse mõttes, „Ära mitte mõtlegi katsetada."

„Miks mitte? Me peame ju teadma, millele me vastu astume."

See võttis mitu minutit veenmist, aga lõpuks oli Snape nõus Harry eksperimentaalse nügimisega. Aeglaselt, ettevaatlikult sirutas Harry oma parema käe Snape'i suunas. Tema nimetissõrm ei puudutanud midagi muud kui õhku, aga ometi oli see soojem kui õhk tema ümber. Ta tõmbas sõrme tagasi.

„Ja siis?" küsis Snape.

„Pole vaimu moodigi," vastas talle Harry, „aga samuti mitte hologrammi moodi. Sa ei ole tahke, aga sa oled soe, nagu keha ja mitte nagu vaim. Kas see on hea või halb?"

„Kust mina peaks teadma?" ütles Snape. „Ma pole seda kunagi varem teinud."

Kell oli pool kuus, niisiis liikusid need kaks McGonagalli kabineti suunas, Harryl pudel ja mõttesõel portfellis ja Snape tema õlal istumas. Nende ümber vahtisid ja näitasid näpuga unised portreed ning lahkusid siis oma raamidest, et teisi üles ajada ja neile uudist rääkida. Selle lühikese ajaga, mis Harryl kulus korrus kõrgemale direktori kabineti ukse taha jõudmiseks, olid Dumbledore ja McGonagall juba nende lähenemisest informeeritud ja valmis neid vastu võtma.

„Kas sa oled kindel, et see on tark tegu?" küsis Dumbledore Snape'ilt, kes oli Harry õlal püsti tõusnud, kui nad ruumi sisse astusid.

„Eks otsi mind läbi," viskas Snape talle vastu. „Mul polnud see just päriselt plaanis."

Aegamisi kogunes järgmise tunni aja jooksul ülejäänud meeskond. Selle aja jooksul üha intensiivistus debatt Snape'i ja Deirdre Dowdi teemal.

„Ma pole küll midagi öelda tahtnud," ütles McGonagall, „aga see on muutunud õige pisut segadusttekitavaks, see, kuidas sa siin ringi tõmbled, nagu oleks sa päris inimene."

„Ma olengi inimene," kinnitas Snape.

„Sul pole keha, noormees, ja seda üldiselt peetakse inimeseks olemise puhul kohustuslikuks komponendiks."

„Mul on rohkem keha kui Sir Nicholas'l või Parunil. Ma loen ajalehti ja joon kohvi. Ja vaata, ma suudan keskkonda mõjutada." Võiduka hoiakuga istus McGonagalli lauda mööda edasi-tagasi tammunud Snape maha väiksele lakitud karbile, mis oli mõeldud kirjaklambrite ja nööpnõelte hoidmiseks, aga sisaldas McGonagalli puhul piparmündipastille.

Vastuseks tõmbas McGonagall sahtli lahti ning võttis sealt nööpnõela. Ta asetas selle Snape'i ette ja ütles talle „Tõsta see üles."

„Käkitegu," vastas Snape püsti tõustes ja end oma täies viie tolli pikkuses uhkuses välja sirutades. Ta kummardus maha ja haaras nööpnõela. Või vähemasti üritas seda haarata. Tema käsi läks nööpnõelast läbi ning oli selgemast selgem, kumb neist kahest oli olemas ja kumb mitte. Pärast mitut katset pööras Snape ringi ja virutas ärritunult lakitud karbile jalaga. Tema jalg kadus ja ta ise kukkus inertsist pikali. Üldise vaikuse keskel tõusis ta uuesti püsti ja kloppis ennast puhtaks. „See ei tõesta veel midagi," ütles ta tähelepanuväärse väärikusega.

McGonagall toetas küünarnukid lauale ja kummardus ettepoole, lõug rusikatele toetatud. Siis tõmbas ta uuesti sahtli lahti ning võttis seekord välja suurendusklaasi ning suunas selle Snape'ile, kes astus ehmunult tagasi. „Tegelikult pole mul tarvis vaadata…" alustas ta.

„Sa muutud nooremaks," teatas McGonagall ning kordas siis tervele toale üle. „Ta muutub nooremaks. Vaadake ise. Mina pakuks talle kakskümmend seitse."

Ühekaupa vaatasid nad läbi luubi, aga Snape trampis üle laua eemale, kurtes kõva häälega õhku, et ta on inimolevus mitte mingi laborielukas luubi all.

„Näe, noormees," ütles McGonagall sahtlist käsipeeglit võttes, „vaata ise." Snape pööras hooga ümber ja jäi peegliga tõtt vahtima. Talle vastu vaatav pilt oli kõigile nähtavalt läbinähtav, peaaegu läbipaistev, natuke nagu vaim värvi poolest. Ja see oli kindlalt noorem. „See ei tõesta samuti midagi," protesteeris ta. „Mul on lihtsalt nooruslik hing."

„Eksole," ütles Hagrid ja kõik teised noogutasid diskreetses vaikuses.

„Me peame faktidele vastu vaatama, Severus," kinnitas Dumbledore'i portree seinalt. „Sa muutud. Sa muutud tugevamaks ja järjest iseseisvamaks. Lisaks muutud sa nooremaks. See, mida ei juhtu, on kasvamine või kehalisemaks muutumine. Meil pole mingit viisi kindlaks teha, kas need muutused on hea asi või halb asi. See ei ennusta head selles suhtes, mis meid ees ootab, kui me leiame Voldemorti tema pudelis."

„Võib-olla on teil siis mind vaja," vaidles Snape vastu. „Võib-olla olen ma ainuke, kes on temaga samal tasemel."

Sellega oldi nõus ning debatt liikus preili Dowdile. „Ta peab selle pudeli avama," oli proua Pomfrey otsus. „Niipea kui ta üles ärkab, on see ainus asi, millest ta mõtleb. Ta on sellest sõltuvuses. Ma ei tea, mis võib temaga juhtuda, kui tal ei õnnestu oma ülesannet lõpule viia."

„Sellega on samamoodi nagu proua Nokesiga," lisas Harry. „Ka tema oli urnile keskendunud kuni me lasime tal selle avada. Siis sai temaga kõik korda ja urn kaotas tema jaoks igasuguse tähtsuse. Ma arvan et me peame preili Deirdre kaasa võtma ja laskma tal hingekivist kirstu avada."

„Ta jääb meile ette," vaidles George vastu. „Me ei saa kõik Moldyvorti vastu võidelda, sest me peame teda valvama."

„Ei pea," ütles Neville. „Ta on nõid. Ta võib meid aidata."

„Aga mis siis kui ta on tema poolt ja võitleb meile vastu?" küsis Ginny. „Kas me oleme valmis talle haiget tegema või võib-olla teda tapma?"

„Ma ei usu, et nõnda juhtub," ütles Harry. „Proua Nokes'it ei huvitanud urni sisu pärast seda kui see oli lahti tehtud."

„Sellepärast, et sealt ei tulnud Voldemorti välja," osutas Hermione. „Me ei tea, mis ta oleks teinud, kui oleks tulnud."

„Ma arvan, et me peaks ta kaasa võtma," ütles Snape. „Hingekivi võib oodata, et preili Deirdre ta avaks ja me ei tea, mis võib juhtuda, kui seda teeb vale inimene. Lihtsalt määrake keegi teda liikumatuks muutma niipea kui see on tehtud, et me ei peaks temaga ka võitlema. Ma soovitan Flitwicki. Tema on kõige parem loitsude osas."

„Aga," ütles Hermione, „ta kolis pudeli ära. Mis siis, kui ta pani kellegi teise selle uue koha valvesse? Mis siis, kui Deirdre pole enam õige inimene?"

Dumbledore ohkas. „On mõned asjad, mida me peame lihtsalt lootma," ütles ta.

Õnn oli, et Hermione vanemad olid tahtnud, et ta oma kodumaa pärandiga põhjalikult tuttav oleks, sest et tema üksi oli kõigi nende hulgas varem Rievaulx kloostri varemetes käinud. Ta ilmus koos Harryga (Snape portfelliga kaasas), siis pöördusid nad koos kahe järgmise järele tagasi, siis neljakesi, kuni nad kõik olid kohal Põhja- Yorkshire'i külmas jäises koiduõhus. Kell oli juba peaaegu kaheksa.

„Kuhu poole Eastenham jääb?" küsis Harry aeglaselt tee poole pöördudes. Ilm oli lauspilves ja oli raske isegi seda öelda, mis suunast päike tõusis.

„Tähtsamad asjad kõigepealt," ütles Snape, kes oli pudelist ja portfellist lahkunud ja seisis kivimüüril Harry kõrval. „Preili Weasley, see olid sina, keda päeviku Voldemort üritas enda elluäratamiseks kasutada, eksole?"

„Mitte et ma oleks tahtnud olla," vastas Ginny natuke kaitsepositsiooni võttes.

„Keegi pole seda öelnudki. See mida meil on tarvis teada, on see, et mis tunne see oli. Ma mõtlen seda, et kui ta sinu elujõudu kasutas et iseennast taasluua."

Ginny kortsutas kulme. „Algul tundus mulle, et mul polnud oma tegude üle mingit otsustusvõimet. Nagu ma oleks teinud asju ilma igasuguse mõtlemiseta. Pärast seda tundus, nagu keegi teine kontrolliks mind. Siis muutusin ma lihtsalt nõrgemaks ja olin väga väsinud ja... ma minestasin."

„Mis sa arvad," küsis Snape, „kui sinu kõrval oleks olnud mõni teine inimene, kas sa oleks suutnud selle inimese poole pöörduda ja abi paluda?"

„Alguses," ütles Ginny hetke pärast. „Jah, päris alguses. Ma usun, et ma oleks seda suutnud. Aga pärast enam mitte."

„See on tähtis," ütles Snape grupile. „Kui keegi teist hakkab tundma nõnda nagu preili Weasley just kirjeldas, siis öelge kellelegi oma kaaslastest 'Appi'. Ja kui keegi palub teilt abi, siis muutke ta liikumatuks. Sel moel saame me nad isoleerida.

„See kahandab meie arvu," manitses Sprout ettevaatlikkusele.

„Parem nõnda kui üksteisega võitlema hakata," oli Snape'i vastus.

Kui kõik olid sellega nõus, näitas Snape Harryst vasakule. „Eastenham on selles suunas."

„Kust sa tead?"

„Ma vaatasin kaarti enne kui me tulema hakkasime. Pealegi jääb lõuna sinnapoole."

Kõndimine oleks asjatult aega viitnud. Harry pakkis Snape'i portfelli ja võlurid hakkasid ilmuma neisse kohtadesse, mis neile teelt kätte paistsid, iga kord kloostrist kaugemale ja külale lähemale jõudes. Sel aasta- ja päevaajal ei olnud Rievaulx's külastajaid ja üleüldse liikus väga vähe inimesi ringi. Nad olid sellegipoolest hoolikad, et neid ei nähtaks. Deirdre liikus koos proua Pomfreyga, kes tahtis tal silma peal hoida.

Eastenhami küla oli maha jäetud. Tundus, et asukad olid lahkunud kiirustades, umbes nagu Mary Celest'i kummituslaevalt, sest aknad olid lahti jäetud, voodid tegemata ja hommikusöögid endiselt laual.

„Kui ammu see võis juhtuda?" küsis Harry Snape'ilt, kes oli taas kord tal õlal. „Mitu kuud," hindas Snape. „Maasikate järgi otsustades millalgi kevadel."

„Aga mitte aastaid?"

Snape raputas pead. „Mitte selle kõdunemisastme järgi otsustades."

„Huvitav miks…" Harry võpatas, aga sel hetkel lajatas vastus teda jõuliselt. See oli õudustunne, kindlustunne, et midagi väga suurt ja ohtlikku oli teda ründamas. Pilk teistele ütles talle, et nemad tundsid sedasama, välja arvatud Snape, keda see tunne ei paistnud mõjutavat. Mitmed võluritest peatusid sammupealt ja ei tahtnud edasi minna.

„Mis teil viga on?" nõudis Snape.

„Kas sa ei tunne seda?" küsis George.

„Ei tunne mida?"

„Seda… tunnet. Nagu et midagi halba hakkab kohe juhtuma."

„See on hea," ütles Snape käsi kokku hõõrudes.

„Kuidas see saab…?" Harry vakatas, aga George sai rutem sõnasabast kinni.

„Igatahes! See näitab, et me oleme õiges kohas. Moldyvort on tõepoolest siin!"

„Kas sa kuulsid seda, Minerva?" hüüdis Snape McGonagallile. „Meie töö polegi asjatu olnud! Nad suudavad õppida!"

McGonagalli taga oli Pomfreyl raskusi Deirdre Dowdi ohjeldamisega. Ainukesena nende hulgast trügis Deirdre edasi, võideldes Pomfrey püüetega teda kinni hoida. Ta liikus neist mitmesaja jala kaugusel oleva väikse laguneva kiriku poole.

Korraga pääses Deirdre vabaks ja hakkas jooksma, Pomfrey ja teised tema järel, igasugune õudustunne unustatud vajadusega Deirdre't mitte silmist kaotada.

Deirdre jooksis läbi küla, selle ainsat tänavat mööda alla ja üle väikse platsi. Harryl oli alati jäänud mulje, et ta on mõnevõrra sportlik ja nüüd ta seda ka tõestas, tagaajavatest võluritest kindlalt ees püsides, isegi George'ist ja Ronist. Siis oli ta kirikaia väravaavast läbi ja tõttas läbi väikse surnuaia, surnuaia, mis vastas tema läbiminekule vägivaldselt.

Deirdre'i kannul värisesid hauad ja paiskusid lahti. Nende sügavusest tõusid guulid ja zombid ning luukered, et tema tagaajajatel tee blokeerida. George jõudis aiaavani esimesena, sööstis edasi ja sai tagasi visatud. „Mida paganat…?" hüüatas ta.

See oli mingisugune kilbiloits ning üksteise järel põrkasid võlurid ja nõiad sellega kokku ja olid peatatud. Harry, kes oli otse George'i taga, potsatas ilma igasuguse tseremooniata taguotsa peale, kakerdas jalule ja proovis nähtamatut barjääri kätega kobada. Snape lendas kokkupõrkes Harry õlalt maha, sööstis väravaava alla ja pöördus teisi takka õhutama endale järgnema. „Tulge nüüd! Tal on liiga suur edumaa!"

„Me ei saa!" karjus Harry talle vastu. „Kilp on ees! Sa pead ta peatama!"

„Oled sa arust ära?" kisendas Snape. „Ma ei ole piisavalt suur ega piisavalt tugev! Ma ei suuda isegi McGonagalli kabinetti ilmuda! Kuidas ma ta peatama peaks!"

„Sa pead! Sa oled ainuke, kes läbi pääseb!"

Snape'i vastuseks oli võlvi alt tagasi Harry juurde söösta. „Võta mõttesõel välja!" käskis ta. „Pane mind endale pähe!"

„See ei tööta!" ütles Harry peaaegu nuttes. „Mul on keha! Kilp peab mu kinni! Ta pääseb minema!"

„Mitte tingimata," kinnitas talle Snape. „See oleneb sellest, kuidas see on kalibreeritud – kas keha või vaimu järgi. Üks asi on kindel. Kui ma sinna praegu sisse lähen, siis teab ta, et me järgnesime preili Deirdre'ile ja ta lahkub ja ma ei saa teda peatada. Kui ta näeb ainult teda, võib ta end kindlana tunda ja oodata, et end koguda ja puhata. Võta mõttesõel välja. Pane mind endale pähe. Kui ta sind näeb, siis jääb ta paigale!"

Harry tegi nagu kästud, tõstes mälestuse mõttesõela ning siis koos Snape'iga tagasi. Ta kuulis oma peas häält kõnelevat, „Astu edasi. Proovi mitte midagi mõelda," ning ta kuulas sõna.

Barjäär lagunes tema ees. Harry tõmbas imestunult hinge, „Kuidas?" ja Snape pomises, „Pärast seletan." Elavad surnud kihisesid parvena nende ees, aga osutusid pelgalt illusioonideks. Harry pühkis neist mööda ning sisenes vanasse kabelisse.

Kabel oli väike ehitis ning suurema osa sellest võttis enda alla altar. Altari ees oli põrandaalune haud, mis oli olnud kividega kaetud. See haud oli nüüd lahti, preili Deirdre selle kõrval kägarasse kokku varisenud. Haua kõrval oli laiali punase hingekivist kirstu tükid. Nende taga seisis Lord Voldemorti ähvardav kuju.

„Mis see siis on?" ütles Voldemort, kui Harry lähemale astus, võlukepp valmis. „Äravalitu? Ja üksi? See tõotab lõbusaks osutuda."

„Jah!" hüüdis Harry. „Sama lõbusaks kui esimene kord, kui me su Sigatüüka suures saalis hävitasime!"

Voldemort kortsutas kulmu, oma lamedate sõõrmete puhkides ning punaste silmade kurjakuulutavalt välkudes. „Mind pole võimalik tappa. Ükskord sa juba said seda teada."

„Aga meil õnnestus," ütles talle Harry. „Me leidsime kõik su varikätkid üles. Me hävitasime nad, isegi su mao. Mis sa arvad, kas sa oleksid praegu siin, kui me poleks seda teinud?"

See pani Voldemorti hetkeks kõhklema. Ta vaatas Deirdre Dowdi kägardunud kuju poole, siis purunenud punast pudelit. See andis Harryle mõtte. „Mul on midagi, mida sa tahaks näha," ütles ta Voldemortile ja tõmbas portfellist rohelise pudeli. Ta tõmbas punni pealt ära ja laskis osa hõbedase udu sisust pudelisuust välja valguda.

„Veel üks võlukirst?" pomises Voldemort. „Oh kui mugav. Ära arva, et sa võid selle samamoodi ära lõhkuda nagu see teine purunes. Nad ei purune nii kergesti. Ainult minu olemuse väljapurskumine suutis nõnda palju survet avaldada, et seda hävitada. See jääb terveks ja ma jätan selle endale." Ta vaatas huviga pudelit, kui Harry selle põrandale asetas. „Mida sa seal sees kannad?"

„Mälestusi," ütles Harry talle. „Mälestusi, mis me ühe sinu leitnandi peast välja korjasime, kui ta suremas maas lebas. Mälestused, mis aitasid mul su üles leida."

„Ja missugune leitnant see küll olla võis?" irvitas Voldemort.

„Severus Snape."

Tekkis paus. „Nii et Severus on surnud," ütles Voldemort. „Kahju. Ma poleks arvanud, et ta nõnda nõrk on, et sinul ennast tappa laseb."

„Mina teda ei tapnud," ütles Harry. „Sina tapsid. Selleks et viirpuust võlukepi isandaks saada. Ma tean, ma vaatasin pealt."

„Viirpuust võlukepp? Jah, ma võtsin selle vanalt tobult Dumbledore'ilt, aga see ei töötanud korralikult." Voldemort mõõtis Harryt pilguga, otustades ilmselgelt, et informatsioon on tähtsam kui kohene rünnak. „Ma olin selle üle juba mõelnud, et see oli sellepärast, et Severus võitis astronoomiatornis Dumbledore'i ja oli teadmatult selle võlukepi isand. Ma imestan, et sa suutsid mind võita pärast seda kui ma võlukepi üle kontrolli saavutasin. Ja kui sina mind võitsid, miks sa seda siis praegu ei kanna?"

„Snape ei võitnud Dumbledore'i. Selleks ajaks, kui Snape torni jõudis, oli Dumbledore juba Draco Malfoy poolt relvituks tehtud. Mina võitsin Dracot kahevõitluses ja nüüd olen mina selle võlukepi isand." Harry naeratas laia suuga. „Me peitsime selle ära. Sa ei leia seda kunagi uuesti üles isegi sel juhul kui sa peaksid minu tapma. Kahju. Kui sa oleks ainult Snape'i mälestust astronoomiatornist vaadanud, oleksid näinud, et Dumbledore'il ei olnud enam oma võlukeppi. Siis poleks sa raisanud väärtuslikku leitnanti mõttetus mõrvas. Meil vedas. Me saime teid mõlemaid – kaks ühe hinnaga."

Harry proovis ruttu mõelda. See Voldemort oli uuendatud pärast võlukepi vargust Dumbledore'i hauast, aga tükk maad enne Sigatüüka lahingut. Harryl võib õnnestuda tema teadmatusele mängida.

Voldemort mõtles samuti. „Kuidas see juhtus, et sina Snape'i hukkamist pealt vaatasid?"

„See juhtus Huilgavas Hurtsikus. Mina olin teises toas ja piilusin läbi seinaprao. Tänu sellele ma teangi, kuidas sind nüüd tappa. Sa lahkusid liiga ruttu, Riddle. Snape ei olnud veel surnud."

Punased silmad vihast läikimas, astus Voldemort ettesirutatud võlukepiga edasi. Ta siiski peatus enne lööki ja kaalus oma võimalusi. „Severusel ei olnud neid teadmisi."

„Oli küll. Snape teadis õige paljusid asju. Lõpus teadis ta isegi seda, et sa tapsid ta võlukepi pärast kui kõik, mida sul vaja oleks olnud, oleks olnud teda võita. Ta vihkas sind oma surmaeelsel hetkel ja kui ma tema juurde läksin, siis ütles ta mulle saladuse."

„Pole mingit saladust!" üürgas Voldemort, võlukepist purskumas punane leek, mille Harry protegoga kõrvale juhtis.

„Väga hea!" sülitas Harry talle vastu. „Eks jää seda uskuma kuni kõik on läbi!"

Voldemort tõmbus tagasi. „Astu pudelist eemale," kamandas ta Harryt. „Astu eemale. Eks vaatame, mida see Snape'i mälestus meile ütleb."

„Seda pole siin," ütles Harry talle. „Viimast, suremise mälestust kunagi ei ole. Mina olen see, kel on sellest mälestus. Mina. Mitte keegi teine."

Kiire „Accio'ga" kutsus Voldemort Harry portfelli enda kätte. Sellesse küünitades tõmbas ta mõttesõela välja. „Eks vaatame, kas see on seal või mitte," irvitas ta.

Harry peas kõneles väike hääl. „Lõhu see ära. Purusta see. Kaota see ära."

Ilma nõuande hindamiseks peatumata hüüdis Harry „Evanesco!" ning mõttesõel haihtus õhku.

„Ei!" karjus Voldemort. „Sa ei varja seda minu eest! Kui see pole Severuse mälestus, siis saab see olema sinu oma!"

„Mitte iial!" karjus Harry talle vastu ja vaatas ringi, otsides kohta, kuhu rünnaku eest varjuda. Palju võimalusi polnud.

Voldemortil olid aga muud plaanid. Selle asemel, et Harryle lähemale astuda, pööras ta oma tähelepanu Deirdre Dowdile. „Sa annad mulle oma mälestuse Severuse surmast või ma tapan selle totaka naise ära."

Harry mõtles edasisest vastupanust, aga otsustas siis, et seda pole tarvis. „Olgu peale," oli ta nõus. „Ma lasen sul vaadata. Ära ainult teda ära tapa." Ta asetas võlukepi meelekohale ning tõmbas hõbedase linde välja. Ainult et sul pole mõttesõela, milles seda vaadata."

„Minul pole mõttesõela tarviski. Ma jätan selle mälestuse endale, et seda vabal ajal nautida. Aga kõigepealt tuleb mul seda testida." Ta pöördus teraval toonil Deirdre poole. „Ärka üles, naine. Ole kasulik."

Deirdre avas silmad ja need olid klaasistunud ning neist ei paistnud mingisugust mõtteselgust. Voldemort võttis mälestuse omaenda võlukepi otsa ning libistas naise pähe. „Mida sa näed?" küsis ta.

„Ma näen surevat meest," vastas see. „Igal pool on veri."

„Kuidas ta välja näeb?"

„Kõhn, kahvatu näoga, pikad tumedad juuksed…"

„Suurepärane," ütles Voldemort. „Ma võtan selle nüüd tagasi. Ta eemaldas helkleva lõnga Deirdre peast ning omaenda pead võlukepiga puudutades pani selle kohale. Siis ta naeratas. „Ah, jah. Severus Snape'i surm. Ma arvan, et rohkem pole mul sind tarvis, äravalitu."

Võlukeppi tõstes ja Harry rinnale osutades alustas ta, „Avada…" ning peatus siis keset needust kandgestunult.

Hüppeks valmistunud Harry püsis paigal, kui Voldemort sõnadega maadles. Tema süda tagus, aga lootused olid kõrgel.

Avada…" Voldemort ahmis õhku. Avada k… ko… kobakta…! Kobakta… grashack!" Ta haaras peast kinni, tirides kohtadelt, kus juuksed enam ei kasvanud. „Mis saadanas see on!" hüüdis ta Harryle. „Ma hävitan su läbi ja lõhki ja kõik mida sa kalliks pead!" Korraga pöördudes suunas ta võlukepi Deirdre'ile ja hüüdis, „Avada kedavra!" aga viimasel hetkel ta käsi jõnksatas ning roheline valgusnool sööstis toonitud klaasaknasse, pillutades kilde igas suunas.

„Mis viga?" pilkas Harry. „Kas unustasid minu ära?" Nüüd seisis ta otse ja sirgelt. See võis olla turvalisem kui ootamatut kõrvaletõmbamist katsetada.

Voldemort ajas suust vahtu välja, nõnda suur oli tema raev. Kaks sammu edasi astudes suunas ta oma võlukepi ja kisendas, "Avada...! Avada beewith...! Ka-nes! Wa-hi-nes!" Ühtegi loitsu ei purskunud võlukepist, sest niisugust loitsu polnud olemas. Tema pead katvad veresooned paistsid välja nagu sinised maod, Voldemort karjus, "Avada k.. ko... go.. kao tagasi mu väiksesse rohuhütti Kealakekuas Hawail!" siis tõusis raskelt hingeldades püsti ja vahtis Harryle otsa.

Harry itsitas. „Paistab, et sa ei olegi nii võimas kui sa arvasid," ütles ta. „Äkki oleks parem millestki väiksemast alustada ja tasapisi areneda? Võib-olla näiteks üks Expelliarmus alustuseks?"

„Sa petsid mind," urises Voldemort. Siis hakkas tema hääl kustuma ja muutuma, tõustes ja langedes nii tooni kui sageduse poolest. „Sa petsid Toimeta mind, sina tema vastik väike rentsli välja rott, aga ma ei suuda koos sinu mälestusega, teda kinni hoida saan sinu sekkumisest lõpmatult samuti lahti!"

Harry liikus Deirdre'i poole, aga Voldemort oli lähemal ja kiirem. Ta haaras nõiasl käest kinni ja tiris ta jalule. Siis tõmbas ta võlukeppi meelekohal hoides mälestusniidi välja ja asetas selle Deirdre'i pähe. „Nii," kires Voldemort, Deirdre'it eemale lükates, „Nüüd olen sinust lahti!"

Vaevalt olid need sõnad ta huulilt lahkunud, kui tema võlukepp hakkas igas suunas sädemeid loopima. See tõmbles, väänles, pöörles, hüples ning sööstis peaaegu tema käest välja. Voldemort hoidis sellest kõigest jõust kinni, aga tema hääl hüüdis, „Jooksuga! Vii ta välja! Otsekohe!"

Harry haaras Deirdre'ist kinni ja tiris ta altarist eemale. Kabel oli väike, aga mõne jala kaugusel uksest sai Deirdre jalad alla ja jooksis koos temaga. Nad purskusid jaanuarikuu päiksepaistesse, luukerede ja guulide näitemäng nende ees õhku haihtumas. Ülejäänud Sigatüüka rahvast tagasi hoidev barjäär hakka pudenema. George pressis sellest läbi, karjudes „Ma tulen, Fred!" ning korraga raputas kabeli plahvatus, kõik aknad purunesid väljapoole ning nad külvati üle klaasikildudega.

Kui grupp peatus šokeerituna ja püüdis klaasi- ja kivikilde vältida, andis kabeli katus järele ning kukkus alla. Tolm ja prügi lendas pilvena välja.

„Snape!" karjus Harry, Deirdre'ist lahti lastes ja tagasi kaosesse sööstes. Üks suur kogu komberdas tema kõrval, milles ta uduselt Hagridi ära tundis.

„Me tuleme, poiskene," hüüdis Hagrid. „Pea aint vastu!"

Kabeli sisemus oli üks suur tolmupilv. Harry vehkis enda ees asjatult kätega, et sellest lahti saada, aga tema teekond altari ja põrandaaluse hauani käis rohkem käsikaudu kui nägemise toel. Ta proovis tolnust ja sodist läbi näha ja pani tähele, et Voldemort oli kadunud. Väga vähe muud oli eristatav. Ta võttis võlukepi välja. "Residet pulvis," ütles ta, aga tal oli väga vähe lootust alles jäänud. Esimene asi, mida ta langevas tolmus märkas, oli see, et smaragde hingekivist kirst oli purunenud, laiali pillutatud samamoodi nagu toonitud klaasist aknad, selle sisu põrandaplaatide kiviklibu ja muu sodi vahel laiali voolamas.

„Kus ta on?" hüüdis Hagrid Harry kõrval. „Kus Severus on?"

Harry nägi ainult ühte võimalust. Harry küünitas oma jakitaskusse ning võttis välja kokukese beebijuukseid. "Accio Snape!" hüüdis ta hoogsa võlukepiliigutusega. Mälestuste kogum sulandus, nagu Harry lootis, kõigi võimalike osadega Snape'ist. Ta viskas pehme tumeda juukseloki nende keskele ja jäi ootama.

See ei võtnudki kaua aega. Vähem kui minutiga udud sulandusid, pöörlesid ning moodustasid kuju, inimkujulise kuju. Luud moodustasid skeleti, mis rüütasid end verevärviliste lihastega ning katsid end siis nahaga. Harry püüdis sellest kõigest sotti saada, kui Hagrid temast mööda pressis. Oma mutinahkset kuube seljast tõmmates, viskas Hagrid selle alles formeeruvale kujule ümber. Kui tolm settis põrandale, trügis ka ülejäänud seltskond kabelisse ja sai nõnda muundumise tunnistajaks.

Ta oli, nagu McGonagall tähelepanu juhtis, kahekümnendates aastates. Vähimatki tähelepanu Harry 'äravalitu' positsioonile pööramata, pani Hagrid oma tähtsuse maksma end põrandale maha toetades ning vastvalminud Snape'i oma kätte vahele haarates. „Kõik on korras," ümises ta. „Sa oled kindlates kätes."

„Ei!" hüüdis elluäratatud Snape, nägu Hagridi küljele peites. „Lily poiss! Ütle talle… ütle talle… aitab Mustadest Isandatest… ei mingeid uusi isiksusi rohkem… see viimane… see olgu viimane! Ta tuleb… ära hävitada!" Ta sulandus valusalt nuuksudes Hagridi käte vahele.

Kuigi Harry oli kindel, et ta ei leia nende varemete ja rämpsu hulgast enam midagi, tegi Harry kiire ilmumisjälje uuringu. Ta ei leidnud seda. Voldemort oli jäljetult kadunud. Ta pöördus Hagridi poole. Snape oli nüüd vaiksem ja hingas raskelt.

See oli proua Pomfrey asi ning ta põlvitas Hagridi kõrvale maha, samal ajal kui McGonagall ülejäänud välja kupatas. Harry hakkas ka välja minema, aga Pomfrey kutsus ta tagasi, „Potter peaks siia jääma. Tema on Severust oma peas kaasas kandnud, tal võib olla kogemusi, mida meil tarvis läheb." Ta kummardas maha ja küsis vaikselt, „kust sul valutab?"

„Mu pea," sosistas Snape. „Igalt poolt. Aga põhiliselt pea."

Ettevaatlikult, õrnalt hakkas Hagrid Snape'i keha uurima ning laskis Pomfreyl keskenduda raviloitsule, et peavalu leevendada. Harry oli kindel, et tegemist on enama kui peavaluga, aga ta sai ka aru, et kõigepealt tuli Snape stabiilsesse olekusse saada, nii et nad saaks Sigatüükasse tagasi minna. Ilmumine ei tulnud praegu kõne allagi.

„Vaata ometi," pomises Hagrid Pomfreyle, kes vaatas maha.

„Oh sa mu meie," ütles ta kulmu kergitades ning siis oma loitsu jätkates.

„Mis viga on?" küsis Harry.

„Midagi pole viga. Tal lihtsalt pole enam arme." Hagrid vaatas üle liigeseid – randmeid, õlgu…

„Ma ei teadnud, et professor Snape'il olid armid," nihkus Harry lähemale.

„Polnd sinu asi teada. Nüüd pole kah sinu asi. See mees on eland sündmusrikast elu, ega ilma nende sündmuste tunnistusteta ei pääse. A siin on miskit, millest sa juba tead." Hagrid kergitas oma kuue hõlma, et Harryle Snape'i vasakut kätt näidata. Nahk sellel oli sile ja puhas. Sel polnud musta märki.

„Miks…?" alustas Harry, aga sel hetkel lõpetas Pomfrey oma loitsu.

„DNA ei kanna füüsiliste sündmuste efekte," ütles ta. „Ja ära ole nii üllatunud. Ma võin küll nõid olla, aga ma oskan muguraamatut sama hästi lugeda kui iga teine. Märk ja armid on sellel kehal, mille te eelmisel aastal maha matsite. See on uus keha."

„Aga miks ta täiskasvanu on?" nõudis Harry.

„Sest me oleme võlurid, mitte mugud. See pole kloonimine, see on midagi muud." Ta vaatas Snape'i poole, kes paistis olevat nüüd magama jäänud. „Ma arvan, et me võime teda nüüd liigutada. Viime ta Sigatüükasse."

Hagrid ilmus koos Snape'iga. Oli ikka alles keskhommik ja õpilased olid tundides, välja arvatud need vähesed, kellel oli parajasti vaba tund või kelle õpetajad olid selleks hommikuks juhtumisi koolist eemal. Et kindel olla, viis Hagrid Snape'i igaks juhuks oma osmikusse, kus kuhjas talle hunniku tekke peale ja tegi kaminasse möirgava tule. „Kas me hangime talle riided?" küsis Hagrid Pomfreylt, sest kõik teised peale tema ja Harry olid läinud McGonagalli kabinetti.

„Jah," vastas Harry. „Kuuenda korruse hoidlast. Ma tean, et seal on tema kodust pärit riided. Koolirüüde koha pealt pole ma kindel."

„Meil pole rüüd tarvis," tuletas Pomfrey talle meelde. „Tehniliselt pole ta enam õpetaja. Legaalselt on ta ikkagi surnud."

„See ei peata ju professor Binnsi," ütles Harry. Ta lahkus osmikust ja tõttas lossi poole, et Snape'i kastid uuesti läbi otsida. Sinna jõudnud, sai ta aru, et ta ei tea, millised muguriided on Tobiase omad ja millised, kui neid üldse on, on Severuse omad. Kõik paistsid enam-vähem ühesuurused. Et kindel olla, pakkis ta kokku kõik meesteriided, kahandas need kergema kandmise huvides loitsuga ning võttis Hagridi osmikusse kaasa.

Snape oli ärkvel, tekkidesse mähituna lösutas ta patjadele toetudes tule ees. Tal oli üks Hagridi suurtest tassidest käes ning ta rüüpas kerget puljongit. Arvatavasti kanasupp, mõtles Harry. Ta harutas kompsu lahti ja hakkas riideid voodile välja laduma.

„Kussa need said?" küsis Snape. „"Ned'n mu papsi omad." Tema aktsent oli samasugune kui tollel viieaastasel poisil, keda Harry oli näinud esimeses mälestuses, mille ta pudelist välja võttis.

„Kõik sinu vanast majast pärit asjad on nüüd siin koolis," ütles talle Harry. „Loodetavasti mõni neist sobib sulle."

„Kessul lubas minu asjades ringi tuustida?" küsis Snape. Ta ei kõlanud vihasena, aga hea meel ei paistnud tal kah olevat.

„Need oli valja ära kolida pärast seda kui sa surid. Linn võttis maja tagasi…"

„Loll oled või? Ma'i ole surnd. Surnd inimesed ei rüüpa kamina ees suppi."

Harry vaatas Hagridi ja Pomfrey poole. „Voldemort tappis su. See juhtus peaaegu üheksa kuud tagasi."

„Ah, ma'i mäleta seda," ütles Snape kindlalt uut supilonksu võttes. „Missa mõtled, et kui see tõsi oleks, siss ma ju mäletaks seda."

„Mida sa üldse mäletad?" küsis Harry. „Tükk aega oli nõnda, et sa ei mäletanud üldse midagi, kuni sa otseselt mälestuse sisse ei läinud." Ta pani tähele, et mõlemad, Hagrid ja Pomfrey kuulasid hoolega, aga hoidsid meelega vestlusest eemale.

„Oh jah," tuletas Snape meelde. „See oli see pudeli värk, onju? Igavene loll elamisviis niiviisi. Inimeste peades elamine." Ta vaatas maha oma tassi poole ja lõpetas siis pikalt neelates oma supi, sest see polnud enam eriti kuum. „Olgu, anna'nd siia siis. Näita, missul sääl on."

Harry astus kõrvale, nii et kõik riided olid Snape'ile näha. Ta oli natuke valiv. „Ei, mitte see. Viimane kord, kui mu papsil see seljas oli… Sa ei taha seda teada. Vat see on minu oma. Ma käin sellega vahetevahel pubis…" Üks asi teise järel käis vaatluse alt läbi. Lõpuks valis Snape korraliku paari töölisklassi teksapükse koos kahvatusinise särgi ja tumeda nahkjakiga. Ta valitud jalanõud olid madala saapa sorti.

„Tead, kelle moodi sa välja näed," kurtis Hagrid.

„Tõmba uttu," oli Snape'i sõbralik vastus.

Pomfrey ja Harry lahkusid osmikust selleks ajaks, kui Hagrid aitas ikka veel nõrgal Snape'il riidesse panna. Sellega valmis saadud, tulid nad tagasi ja leidsid Hagridi lõunasöögiks lauda katmas. Snape istus voodi äärel. Ta paistis olevat ühteaegu väsinud ja põnevil. Ta polnud sugugi Sigatüüka õpetaja moodi, vaid nägi välja nagu keegi… Harry polnud kindel. Võib-olla kusagilt kuuekümnendatest aastatest pärit.

„Sai mõtle ometi meile oma tehtud sööki pakkuda, ah?" küsis Snape. „Meil kõigil'i ole hiiglase seedimist, tead-sa-vä."

„Aint sina arvad niiviisi," vaidles Hagrid vastu. „Harryle meeldib minu tehtud söök, eksju Harry?"

„Noh… jah… äh…" alustas Harry, aga leidis siis pääsetee. „Professor Snape on rasked katsumused läbi teinud. Kas sa ei arva, et tal läheks tarvis midagi kergemini seeditavat? Midagi hästi mahedat."

„Just nii," ütles Pomfrey vahele. „Me peame ettevaatlikud olema. „Me ei taha ju tema organismi üle koormata."

See tähendas kolme ühe vastu. Niisiis kutsuti majahaldjad ning toit tuli nende poolt. Delikatesside valik oli piiratud Snape'i delikaatse olukorraga arvestades (mida Snape ise kirglikult eitas), aga kindlasti oli kõike piisavalt, et igaüks kõhu täis saaks. Sobivalt oma autoriteedipositsioonile jälgis Pomfrey Snape'i suutäisi.

„Ei. Ei mingit kräsupeakooki sinu jaoks. Ma ei kavatse terve ülejäänud õhtu sulle oksekaussi valmis hoida."

„Igavene sitapea," pomises Snape endamisi.

„Mida sa ütlesid?"

„Ah, ütsin, et oh kui hea," vaimutses Snape vastu. „Sinu õrn hoolitsus minu olukorra pärast tekitab sees sellise sooja ja rõõmsa tunde." Ta sonkis oma šokolaaditut toitu. „Va raisakull," lisas ta omaette juurde.

„Ma kuulsin küll!"

„Mulle paistab," pakkus harry teemavahetust, „et pärast sinu viimast muundumist on su iseloom samuti muutunud." Ta vaatas kinnituseks Hagridi ja Pomfrey otsa, siis vaatas suurisilmi ja süütu näoga Snape'i poole.

„Ma olen," vastas Snape väärikalt, „täpipialt niisamasugune nigu alati."

„Mida sa mäletad?" esitas Harry väljakutse.

„Igasugu asju."

„Mida sa ei mäleta?"

„Näh, kuidas ma tiadma piaks mida ma'i mäleta? Davai, loe mulle nüüdsama kõik need asjad ütles, mida sina ei tia!"

„Mina näiteks ei tea, kui palju maad on maalt päikeseni. Ma kunagi kuulsin, aga ma ei mä…"

„Üheksakümmend kolm miljonit miili, mõni siia- või sinnapoole, olenevalt aastaajast. Davai, veel midagi."

Pomfrey segas vahele. „Faktide loetlemine pole praeguses olukorras tähtis. Jaära ahvi mind järele, noormees, või ma löön su kõrvad kasti. Kas sul on meeles, et kuni tund aega tagasi olid sa ilma kehata isiksus, kes püsis elus hingekivi vahendusel?"

Snape põrnitses teda, aga tõmbas siis tagasi. „Jah, proua," vastas ta.

„Ja sinu viimane kontakt, enne seda kui sa uue füüsilise vormi võtsid, oli end Lord Voldemortiks nimetava võluri ajuga?"

„Just nii," vastas Snape korralekutsutud ilmel.

„Noh, siis söö oma kräsupea kooki ja aita meil välja mõelda, kuidas temast lahti saada. Ma saaks igatahes parema meelega temast lahti, kui et ma peaks sinust lahti saama."

„Just nii, proua" ütles Snape naeratuse varjuga, kui ta tordikahvli kätte võttis ja selle kräsupea poole suunas.

Esialgne plaan oli olnud Snape'i kuni õhtusöögini, kui terve koolitäis rahvast on suures saalis, Hagridi pool hoida, nii et ta saaks vaikselt McGonagalli kabinetti hiilida. Niikaua kui nad lõunat sõid ja toit nende tähelepanu endal hoidis, läks kõik hästi. Niipea aga, kui laud oli kraamitud, sai selgeks, et neil on probleem, sest järjest raskemaks muutus Snape'ist jagu saada. Ta oli võimetu enam kui minutiks ühelegi asjale keskenduma, laskis end vähimaistki segajatest kõrvale juhtida ning tema tujud vaheldusid nagu ameerika mägedel.

„Kui sa tema peas olid," küsis Harry, niipea kui vestlus liikus kõige tähtsama küsimuse suunas Voldemorti asukoha kohta, „Äkki sa juhtusid mingeid vihjeid üles korjama selle kohta, kuhu ta minna plaanis?"

Snape'i sõrmede närviline trummeldamine peatus. „Kuidas ma sain ometi seda mitte märgata? Mul ju ausalt polnud seal mitte kui midagi muud teha. Ega see vist polnud samal ajal, kui ma proovisin tal sind ära tapmast takistada, või oli?"

„Vabandust. Ma saan aru, et sul oli tegemist, aga me peame ta üles leidma ja meil pole eriti mingeid vihjeid, kust otsima hakata…"

Snape hüppas püsti, libises Hagridi kogust mööda ja läks üle toa tööpingi kõrval oleva riiuli juurde, kus ta hakkas pudeleid ja purke ümber paigutama. „Kussa selle said?" tahtis ta Hagridi käest teada, laia suuga purki mingi võidega käes hoides.

„Mis see on?" küsis Hagrid.

„Testrali kapjade salv. Kaane peal on kirjas, et sobib kandidoosi puhul."

„Sina tegid selle mulle."

„See on paganama vale. Ma'i tea mingitest kabjasalvidest midagi."

Snape pani purgi tagasi ja jätkas sorteerimist, asju mitu korda välja tõmmates ja ümber paigutades ning aeg-ajalt üht või teist kommenteerides. Pomfrey ja Hagrid paistsid murelikud.

„Sõltuv-kompulsiivne käitumine," pomises Pomfrey Harryle. „Ma tean, et tal on ennegi kinnismõtteid olnud, aga mitte nii väiksel skaalal. Ja niiviisi säbeleda…"

„Ja ta tegi need salvid," lisas Hagrid sosinal. „Mitu aastat tagasi ta analüüsis neid asju, mida ma oma elajate jaoks ostsin ja tegi ise paremad variandid. Ma pean tunnistama, et tavaliselt pole ta nii hullusti asjadest kinni hakanud."

„See tähendab," ütles Harry, „et meil on siin mõningaid mäluprobleeme. Mul on mõningad – see tähendab mälestused, halvad mälestused – Londonis karahvinis, aga arstirohtude valmistamine nende hulka ei kuulu. Ma loodan, et selles plahvatuses ei läinud liiga palju kaduma…"

Ta jutu katkestas Snape'i lahkumine tööpingi ja selle riiulite juurest, et jälle üle toa tuterdada ning uksest välja aeda minna. „Ei lähe sa kuhugi," hüüdis Hagrid püsti hüpates ja talle järele minnes. „Nii lihtsalt sa küll minema ei pääse!"

Aga Snape ei püüdnudki minema pääseda. Ta seisis aia servas segaduses näoga ringi vaadates. „Kus võrestik on?" küsis ta nukralt. „Siin kasvasid oad."

„Ei, poiske," vastas Hagrid õrnalt. „Ammu juba enam ei kasva."

„Ma arvan, et me peame su lossi saama," ütles Pomfrey.

„Haiglatiiba?" küsis Harry.

„Ei. Liiga avalik, kui mõni õpilane peaks haigeks jääma või vigastada saama. Parem direktrissi kabinetti."

Alguses ei tahtnud Snape nendega kaasa minna, aga natukese aja pärast hakkas tal pea uuesti valutama. Pomfrey kinnitas talle, et üleval lossis saab ta teda aidata, nii et ta järgnes talle üsna vaguralt mäest ja trepist üles seitsmendale korrusele välja. Harry jooksis ette, et McGonagallile ja Dumbledore'ile tulijatest teada anda.

„Kus direktor on?" küsis Snape kabinetti sisse astudes. Ta jäi seisma, seinal laua kohal olevat portreed jõllitades. „Missa seal üleval teed?" küsis ta, hääles peegeldumas kahtlus, siis vaatas ta ringi, ühelt näolt teisele ekseldes. „Mis te Dumbledore'iga teinud olete?" Ta meenutas Harryle puuris olevat looma – võib-olla leopardi või pantrit.

Palun, ainult mitte paranoiat veel kõigele lisaks, mõtles Harry. Meil kulub kogu aeg tema rahuliku ja mõistlikuna hoidmise peale ja vahepeal pääseb Voldemort minema ja plaanib järjest rohkem õudusi.

„Ma kinnitan sulle, Severus, et ma tunnen end päris hästi," kõneles Dumbledore seinalt. „Keegi pole mulle midagi teinud. Ma lihtsalt leian, et niisugune suhtlusviis on palju pingevabam. Aga kuidas sina end tunned? Sa ei näe väga hea välja. Sul oli enne päris korralik peavalu; kas see on tagasi tulnud?"

See oli õige asi, mida öelda. Nüüd, mil jutt oli pöördunud tema enda tervisele ja heaolule, muutus Snape vähem agressiivseks. Tema käed liikusid meelekohtadele. „Ta ei lõpeta… tagumist," ütles ta portreele. „Ma ei mäleta pooli asju ja see, mida ma mäletan, on teistmoodi." Ta kõlas peaaegu hirmununa.

„Sul on tarvis puhkust," ütles Dumbledore õrnalt. „Proua Pomfrey saab valu suhtes abiks olla ja sul magada aidata. Palun ainult mitte liiga sügavat und, Poppy. Ma arvan, et tal on tarvis und näha. Unenägemine teeb imet, kui on tarvis oma mõtetest sotti saada."

Snape jäi diivanile magama. Teised – Harry, Hagrid, Pomfrey, McGonagall ja Dumbledore – jäid tema juurde vaiksel häälel kõneldes.

„Kas sa tõesti arvad, et unenägemisest on kasu?" küsis Harry Dumbledore'ilt.

„Kas sulle meeldiks, kui oleks?"

„Jah, muidugi. Vägagi."

„Kas selleks, et Voldemorti jäänustest lahti saada või tema enda pärast?"

„Kui sa oleks seda mult kuu aega tagasi küsinud, oleks ma teistmoodi vastanud. Usu või mitte, aga ta on mulle tegelikult meeldima hakanud."

„Selle väite peale poleks ma veel kaks aastat tagasi küll kihla vedanud. Või isegi kuus kuud tagasi. Ma olen uudishimulik. Meile ülejäänutele siin Severus meeldib, sest me mäletame teda üksildase lapsena ja me teame, millistest katsumustest tal on tulnud üle saada, ootamata mindagi vastu maailmalt, kus teda on harva omaks võetud. Mis see on, mis on sinu meelemuutuse põhjustanud?"

„Ma nägin mitut asja. Mõnda juba enne seda kui ma teada sain, et ta on pudelis teadvel. Teised pärast temalt lubaküsimist. Ma nägin teda lapsena samuti. Ja mõningaid asju, mis juhtusid nii öelda lava taga, asju, millest ma enne midagi ei teadnud. Nagu tema püüdlused meid ära arvama saada, et professor Lupin oli libahunt. Ja ta ei õhutanud Siriust surma minema, nüüd ma tean seda. Ma tean isegi seda, miks tema ja minu isa üksteist vihkasid. Mina tema asemel oleks arvatavasti samuti oma isa vihanud. Nad olid mõlemad armukadedad."

Dumbledore'i noogutuse peale tõi McGonagall välja mõdupudeli ja teed võileibadega, kuigi polnud veel sugugi teeaeg. Harry mugis mõtlikult võileiba. „Aga sa pole mu küsimusele veel vastust andnud," tuletas ta Dumbledore'ile meelde.

„Unenägemise kohta? Ma igatahes loodan, et sellest on kasu. Nagu ma aru saan, käis vaese Severuse elluäratamine mõnevõrra umbropsu. Katkine pudel, segamini mälestuste loik, vapustatud olekus psüühika ning juukselokk tolmuses sõjapiirkonnas. Mitte mingit pidi vaadates pole just ideaalne olukord. Pole miingit võimalust öelda, kui valesti ta kokku pandud sai. Unenägemine on aju võimalus oma kodu korrastada, asju paika sättida. Loodame kõige paremat."

Snape oigas unes kergelt ja Harry tõusis püsti, astudes üle toa, et teda vaadata. „Mis te arvate, kui vana ta praegu välja näeb?" küsis ta ruumilt üldiselt. Nemad olid ju varem Snape'i selles vanuses näinud.

McGonagall tuli tema kõrvale seisma. „Magades näevad kõik nooremad välja, kullake," ütles ta. „Unes mahenevad kõik pinge- ja murekortsud. Aga ikkagi… Albus, ta näeb umbes selline välja nagu ta oli siis, kui siin õpetama hakkas. Loodetavasti ei muutu ta iga kord, kui magama jääb, nooremaks. See võib õige ruttu imelikuks muutuda, kui meil kulub Voldemorti leidmiseks tükk aega."

Ainult mõni tund hiljem ärkas Snape üles. Ta peavalu oli läinud, ta kaebas nälga, nii et nad lasid majahaldjatel süüa tuua, sest õhtusöögiaeg oligi juba kätte jõudnud. Ometi oli neil tükk tegemist, et saada Snape maha istuma ja sööma. Ta trampis jälle ringi nagu puuris loom, asju üles korjates ja jälle maha pannes. Mõnest sõnast, mis ta neile nähvas, paistis, et ka provintsiaktsent oli kadunud.

Kui Snape viimaks istus, ei läinud asjad paremaks. Ta paistis olevat kaotanud käelise koordinatsiooni. Harry vaatas kurvalt, kuidas Snape kohmitses ja pillas maha kahvleid, nuge ja kuuma teed täis tassi. Hagrid proovis teda aidata ja Snape hüppas talle peale Hagridit käe pihta lüües. „Jäta mind rahule!" hüüdis ta.

Keegi polnud üllatunud, kui Snape korraga toolilt püsti hüppas ja ukse poole suundus. McGonagall võttis enda peale ta peatamise kiire "Locomotor mortis!" loitsuga. Siis tõusis ta koos teistega püsti ja nad aitasid Snape'i tagasi diivanile.

„Ei," hüüdis Snape käsi eemale tõugates. „Ma pean laboratooriumisse minema, nõiajookide ruumi. Palun, ärge hoidke mind kinni!"

McGonagall heitis pilgu Dumbledore'i poole, kes noogutas. „Olgu nii, noormees," ütles ta Snape'ile, „aga ma arvan, et seekord anname me sulle koolivormi selga. Praegu pole küll arvatavasti kedagi koridorides, aga parem on, kui sa näeks välja, nagu sa kuuluks siia." Ta kutsus oma magamistoast rüü ja heitis selle üle Snape'i õlgade ning laskis ta siis lahti.

Snape sööstis läbi ukse ja kihutas trepist alla, teised tema sabas, Harry kõige ees oma noorusest tingitud väledusest. Nad läksid otseteed nõiajookide klassiruumi, kus Snape paiskas valla kapiuksi ning hakkas riiulitelt koostisaineid haarama. Harry pani kohe tähele kummalist asjaolu, et ta ei vaadanud kordagi silte. Tema sõrmed haarasid purke ja potsikuid, nagu oleks tal silmad rõrmede otsas, mitte peas.

Tema endine kohmakus nüüdseks möödas, tegutses Snape välgukiirusel, nagu oleks deemonid teda tagant kihutamas. Ta süütas söepanni, hakkis, purustas ja mõõtis koostisaineid ning alati liikusid ta käed silmadest eespool, kuni katel oli rõõmsalt hauduma seatud ning tükk aega polnud midagi rohkemat teha.

Snape istus värisedes ühele lauale, õudustundega oma sõrmi vahtides. „Mis mul viga on?" ohkis ta.

Äkilise mõtte ajel haaras Harry võlukepi. Ettevaatlikult lähenedes ütles ta loitsu, mille abil mälestust väljutada ning puudutas Snape'i kätt. Snape'i sõrmeotstest koondus peen udu hõbedaseks lõimeks, mälestuslõngaks. Harry eemaldas terve lõime ning tõstis selle siis üles ja asetas Snape'i pähe. Snape'i värisemine lõppes otsekohe.

„Mis mälestus see oli, Severus?" küsis McGonagall vaikselt.

„Testralite kabjasalv," vastas Snape oma käsi vahtides.

Hagrid itsitas. „Näed siis. Ma teadsin, et sa oskad seda teha."

„Mis mul viga on?" kordas Snape. „Ma ei saa aru, miks see niimoodi juhtus."

Harry istus nõiajoogimeistri kõrvale maha. „Kas sa mäletad endiselt Voldemorti peas olemist?" küsis ta. Snape noogutas. „Ilmselt ajas ta su mingil viisil välja ja laskis osa kabelit lahkudes õhku. See pudel, kus su mälestused hoiul olid, läks katki ja ma ei teadnud, kuskohas sinu… sinu isiksus on, niisiis tegin ma Accio loitsu, et kokku kutsuda kõik, mis võimalik ja lisasin hulka sinu juukseloki ja sa said oma keha tagasi. See oli natuke ehku-peale tegutsemine, nii et ilmselt sattusid mälestused valesse kohta."

Snape oli kogu selle jutu ajal Harryle otsa vahtinud. „Kust sa mu juukseloki said?" oli tema esimene küsimus.

„See oli koos sinu vanemate asjadega siin hoidlas. Su ema hoidis selle alles sestsaadik kui sa väike olid."

Miks sa lihtsalt pudelit ära ei parandanud ja mälestusi sinna tagasi ei pannud?"

„Kui aus olla, siis ei tulnud see mulle lihtsalt pähe. Ma ei teadnud, kui kaua sa niiviisi elus püsid ja esimene asi, mis mul meelde tuli, olid need juuksed."

„George Weasley võttis pudelid kaasa," lisas McGonagall oma kohalt ukse juures. „Ta proovis Reparot rakendada, aga see ei töötanud. Ta kavatseb nendega oma poes eksperimenteerida."

Snape uuris oma käsi. „Kas see tähendab, et mul hakkabki nüüd näppudest mälestusi pudenema?"

„Ma ei tea," tunnistas Harry. „Kas tahad veel ühega proovida?" Ta tõstis võlukepi, mis oli tas senini ikka veel käes.

Snape paistis hetke kahtlevat, aga siis ta noogutas. Harry puudutas ta sõrmeotsi võlukepiga ning tõmbas välja uue mälestuslõnga. Kui see Snape'i pähe jõudis, hüppas too korraga toolilt püsti „Ei!" hüüatades.

„Mis juhtus?" küsisid talt mitmed hääled, kui Snape käed meelekohtadele surus.

„Mu vanemad," ahmis Snape õhku. „Surnud… autoõnnetus." Ta vaikis, kuni sai mälestuse kontrolli alla, siis vaatas Harry poole. „Kus mu võlukepp on?" nõudis ta. „Ma ei taha, et sina seda teeks. Ma tahan seda ise teha ja ilma pealtvaatajate bandeta."

McGonagall asetas käe Snape'i käsivarrele. „Me matsime su võlukepi koos sinuga Lancashire'i," ütles ta õrnalt. „Ma ei usu, et see enam kasutatavas seisukorras oleks."

„Mul on võlukeppi tarvis. Ma tahan ise võluda omaenda võlukepiga!"

Sellest soovist said nad kõik aru. Hagrid juhtis tähelepanu, et on vaevu õhtul kell seitse ning et Ollivanderi võlukepikauplus on arvatavasti veel lahti. Enamik Diagoni tänava poode olid arvatavasti veel lahti.

„Ollivander?" ütles Snape. „Kas ta on tagasi? Mis temaga juhtus?"

„Ta oli Voldemorti vang Malfoy mõisas. Ta… päästeti ära." Harry otsustas paremat aega oodata, et omaenda rolli selles päästmises valgustada. „Lähme nüüd. Lähme ja hangime sulle otsekohe võlukepi."

Nad mässisid Snape'i soojasse kapuutsiga keepi, nii et ta Diagoni tänavas silma ei paistaks, siis tõttasid tema, Harry ja Hagrid mäest alla Siganurme värava juurde ja kadusid, Snape ühes Harryga. Ruttu Lekkivast Katlast läbi lipsates astusid nad Diagoni tänavale ja suundusid Ollivanderi poole.

Ollivander oli poes ja sättis võlukepikarpe täis riiulit korda. „Tere õhtust," ütles ta, kui kell ukse kohal helises ning pööras alles hetke pärast ümber, vaatamaks kes sisse oli tulnud. „Ohoo, Hagrid? Härra Potter? Ma loodan väga, et kõik on korras ja et teie võlukeppidega pole midagi juhtunud. Või soovite te võlukeppi oma seltsilise jaoks?" Ta kirtsutas Snape'i suunas nägu. „Teile pole ma ilmselt kunagi võlukeppi müünud, härra…?"

„Prints," ütles Harry kähku. Snape vaatas üles, aga ei vaielnud vastu.

„Tõesti? Vabandage mind, härra. Te paistate mulle ühe teise võluri moodi, kellegi, kes on nüüd surnud. Kas te olete ehk mingil moel kadunukese Severus Snape'i sugulane?"

„Kaugelt," ütles Snape. „Ta oli mingis mõttes… onu."

„Ma olen intrigeeritud. Mul polnud kunagi võimalust temale võlukeppi müüa ja ma tunnistan, et ma olin uudishimulik. Aga me ei saa elus kõike, mida tahame. Kas teie olete samuti nõiajoogimeister?"

„Olen küll," vastas Snape, kapuutsi peast maha lükates. 'Sarnasus' tema vanemale minale oli nüüd ära seletatud ning tal polnud enam põhjust oma nägu varjata.

„No vaatame…" pomises Ollivander. „Ehk võiks sellest siin alustada. Jugapuu, ükssarviku sabakarva südamikuga…"

Snape tundis vastikust isegi jugapuust võlukepi proovimisest. Tal poleks tarvis olnud muretseda. Võlukepp näitas ruttu, et see polnud tema jaoks. Ollivander proovis vähese eduga siis mitmeid muid.

„Kui kaua on kõige rohkem kulunud, et võlurit ja võlukeppi sobitada?" küsis Harry, kui Ollivander pakkus Snape'ile vahtrakeppi lohekõõlusest südamikuga. Ka see polnud tema jaoks õige, niisiis pöördus Ollivander tagasi riiulite juurde.

„Mitte mina isiklikult," ütles ta Harryle karpe läbi otsides, „ aga umbes sada kaheksakümmend aastat tagasi oli meil üks noor mugupäritolu võlur, kelle peale kulus kolm päeva. See on arhiivis kirjas. Ta ise muidugi punnis ka vastu. Ta ei tahtnud võlur olla. Nii noor nagu ta oli, oli ta endale pähe võtnud, et mugumaailmas saaks ta kuulsaks. Ta võitles iga võlukepiga, mida mu vana-vanaisa talle pakkus. Väga imeliku nimega tegelane. Benjamin midagi. Ta oli hea segadusseajamise ja petteloitsudega, nagu ma mäletan. Ahah! No proovime seda!"

Võukepp oli pihlakast mandragoorajuure südamikuga ja tuksus eluga otsekohe kui Snape'i kätt puudutas. Harry luges Ollivanderi peo peale raha ja kuulis Hagridi äkilist hüüatust „Pean'd kinni!" ja pööras ümber parajasti selleks ajaks, et Snape'i keebisaba näha tema järel poeuksest välja libisemas ning tänavat mööda edasi sööstmas. Vahetusraha ootamata, tõttas Harry Hagridi järel poest välja õhtusele rahvast täis tänavale. Snape'i polnud kusagil näha.

„Vaata lekkivasse Katlasse!" hüüdis Harry Hagridile. „Kui ta läks välja ja ilmus, siis mine talle järele!" Kui Hagrid minema komberdas, hakkas Harry tänaval olevaid poode läbi kammima.

See polnud lihtne. Kõigepealt oli tänav muidugi rahvast täis. Teiseks, Harry pidi silma peal hoidma inimestel, kes tänavat mööda kõndisid, samal ajal kui ta igasse poodi sisse vaatas. Kolmandaks näitasid möödujad tema poole näpuga ja seletasid oma lastele, kellega on tegu või astusid talle juurde, et talle kõike head soovida, mis kõik oli omamoodi tore, aga see tekitas Harrys imeliku tunde, kui ta pidi kellegagi rääkima ja samal ajal üle õla vahtima.

Hagrid tuli tagasi ja kinnitas, et Snape polnud Lekkivast Katlast välja läinud. See tähendas, et teoreetiliselt oli ta endiselt Diagoni tänaval. Nüüd sai Hagrid vähemalt möödujatel silma peal hoida, samal ajal kui Harry keskendus poodide sisemustele. Otsing edenes siiski aeglaselt ning kolmveerand tunni pärast polnud nad korrakski Snape'i silmanud.

Eeylopi Öökullikaubamajast umbes viiendat korda möödudes komistas ta Hermione otsa. Ta oli teel Weasley WõluriWiledesse uurima, kas Ron tahaks kuhugi välja minna pärast poe kinnipanemist. „Mida sa siin teed?" küsis ta Harrylt. „Ma arvasin, et sa jääd Sigatüükasse ja hoolitsed professori eest."

„Ta ei ole enam Sigatüükas," tunnistas Harry üles. „Me tulime talle võlukeppi ostma ja nüüd lasi ta jalga."

„See nüüd küll tõsiseltvõetavalt ei kõla," ütles Harmione. „Nagu ma mäletan, proovisite te alles täna hommikul seda, mis temast alles on millekski tervikinimesetaoliseks kokku klopsida. Mis tal haiglast välja asja on? Kas proua Pomfrey oli nõus teda välja laskma?"

„See on pikk jutt," ohkas Harry ja seletas nii lühidalt kui suutis mälulünkade, peavalude ning tema sõrmedest välja tulevate mälestuste kohta. „See sattus olema üks eriti ebameeldiv – traagiline lausa – ja nüüd ta tahab rahulikult omaette oma mälestusi läbi sortida. Sellepärast me tulimegi siia. Ta tahtis oma võlukeppi, selleks et omaenda mõtteid korrastada."

Hermione voltis kulmud mõttesse jäädes kokku. „Ma ei usu, et see oleks eriti hea mõte, kui ta mälestused on nii segamini, nagu sa räägid. Ja peale selle on veel teine probleem. Nüüd, kui ta pole enam džinn pudelis, kus ta elama hakkab? Üldsus ei tea endiselt, et ta on elus. See tekitab kindlasti paraja reaktsiooni."

„Võib-olla üldsusel polegi tarvis teada saada. Ta muutub ikka veel järjest nooremaks. Me võime ta vennapojaks või millekski taoliseks kuulutada."

„Nojah, see võiks läbi minna küll, seda muidugi juhul kui see nooremaks muutumine kuigi pikalt edasi ei kesta. Kujutad ette, kui tutvustad kahekümne ühe aastast inimest ühel päeval ja nädala pärast on ta üksteist?"

„Selle peale ma ei mõelnud," tunnistas Harry.

Kõik kolmekesi – Harry, Hagrid ja Hermione – kõndisid pikkamisi Weasley pilapoodi ning leidid eest pulbitseva Roni. „Seal te oletegi!" hüüdis ta Harryt nähes. „Ma muudkui proovisin välja mõelda, kuidas sind kätte saada. Ta on peaaegu tund aega siin olnud ja George pole kogu selle aja jooksul mulle poodi appi tulnud."

„Snape on siin!" hüüatas Harry enda peale vihane olles, et ta enne polnud selle peale mõelnud. „Just nii. Nad saavad omavahel hästi läbi, eksole? Tagaruumis?"

„Jah, aga ära torma sinna elevandi moodi sisse." Ron naeris selle kujutluspildi üle. „Ma sain aru, et nad tegelevad mingi tundliku teemaga."

Harry astus ettevaatlikult tagaruumi uksele lähemale. Kõrva vastu uksepragu surudes kuulis ta George'i ütlemas, „Niisiis. Mul on siin seekel, mis kinnitab, et järgmine käib Sigatüüka nõiajookide tunni kohta. Neid pole siiamaani tulnud, nii et ammu oleks aeg."

„Mul pole tervet seeklit välja käia ja sa tead seda," vastas Snape'i noor, peaaegu teismeline hääl. „Siin on viis knutti, mis ütleb, et see on surmasööjate peakorterist."

Sügavalt sisse hingates lükkas Harry ukse lahti. George ja noor Snape istusid teineteise vastas laua taga. Snape'i võlukepi otsas väreles hõbedane mäluniit. Nende vahel oli mälestuse ootel mõttesõel. Kui Harry uksest sisse astus, valgus mälestus juba anumasse.

„Mida te siin teete?" küsis Harry nende mõlema poole pöördudes. „Me oleme sind tundide kaupa otsinud!"

„Seal sa oledki, igavene sadistlik kaabakas," kommenteeris George pehmelt. „Mida sa ometi mõtlesid tundmatut mälestust niiviisi teise inimese pähe toppides? Keegi peaks su kinni panema selle eest." Siis lisas ta takkapihta, „Ja minu meelest on läinud vähem kui tund aega, nii et sa võid lõpetada sellelt liinilt ründamise."

Harry tundis korraga vajadust ennast kaitsta. „See polnud ju midagi uut. Pagan võtaks, see oli tema enda mälestus."

„Tead, Sokrates," ütles George, „kui sul pole mingist asjast mingit mälestust ja siis keegi ütleb suule, on see nagu sa saaksid seda elus esimest korda teada. Sama suur šokk, sama suur valu. Aju ei ütle, et 'Ah jah, seda ma tean." Vaid ütleb, 'Mu vanemad on surnud? Millal? Miks?' Eks trambi niiviisi nagu laamendav ninasarvik kellegi ajust läbi ja tekitadki trauma."

„Mida te teete?" küsis Harry teemat muutes.

„Vabastame mälestusi paremini kontrollitud ja vähem ähvardaval moel. Me vaatame natuke algust ja kui tahame, siis vatame edasi."

„Oled valmis?" küsis Snape.

„Igatahes," vastas George. „Las lennata."

Snape puudutas võlukepiga mõttesõela pinda ning nende ees moodustus pilt – pilt noorest poisist trepil. Harry tundis ta otsekohe ära, sest see oli täpselt seesama poiss, keda ta oli näinud koos Lilyga improviseeritud sünnipäevapeol jõe ääres. Üheksa aastane, registreeris Harry aju samal hetkel, kui ta sai aru, et trepil oli teine isik, kes sööstis edasi – eksimatult oli see Snape'i isa ning sama eksimatult oli ta vägivaldselt purjus.

Külma hoiaku ja rahulikkusega mis kinnitas tema vanust, sirutas Snape välja võlukepi klassikalise liigutusega, mis oleks Flitwicki rõõmust minestama pannud, ja hüüdis "Stupefy!" Enne kui sündmus jõudis edasi areneda, oli George püsti tõusnud ning selle peatanud. „Mõlemad arvasime valesti," ütles ta. „Kihlvedu läbi. Kas tahad edasi vaadata? Kas sa tead, mis edasi saab?"

„Ei," ütles Hagrid ning Harry pöördus üllatunult ümber, sest ta polnud Hagridi sisseastumist kuulnud. „Ta ei taha seda näha," jätkas Hagrid. „Mitte praegu ja võib-olla mitte kunagi. Kui sul on mingi koht, kus nei hoida, mida sa parajasti kasutada ei taha, siis pane see sinna."

„Sa ei saa teada, mida see sisaldab," ütles Snape. „Sa ei tundnud mind sel ajal. See oli enne seda kui ma sigatüükasse läksin."

Hagrid kutsus tooli lähemale ning istus nõnda ettepoole nõjatudes, et ta nägu oleks Snape'i omaga ühekõrgusel. „Tuleb tunnistada, et sind vaadata läheb õige segadusttekitavaks. Kes seal sees on, kas poiss või mees?"

„Ma olen kolmkümmend kaheksa aastat vana," ütles liignoor Snape närviliselt. „Ma mäletan enamikku asju. Ma tean, et ma surin ja elasin pudelis, kui see on see, mida sa mõtled. Ma tean, et meil on endiselt viimane osa Lord Voldemortist hävitada."

„Kas sul on meeles, et mul oli kombeks sinu eest hoolitseda ja jälgida, et sa korralikult sööksid?" Kui Snape noogutas vastuseks, sirutas Hagrid oma käe välja. „Kas tahad, et ma vaataks su selga? Teeks kindlaks, et sa oled heas vormis?"

Enne kui ta jõudis lause lõpetada, oli Snape jalul Hagridi eest eemale nihkudes, viha silmis välkumas. „See on eraasi!" hüüdis ta. „Sul pole mingit õigust…"

„See oli see kord, kui see juhtus," jätkas Hagrid vaikselt ka ise püsti tõustes ja mõttesõela poole noogutades. „Su emal olid väga selged veendumused muude peal võlukunsti kasutamise kohta. Sa rääkisid mulle ja Dumbledore'ile sellest ise."

Harry meeltes väreles arusaamine. „Aga seda pole nüüd enam, eksole, Hagrid? Seda proua Pomfrey mõtleski." Ta pöördus Snape'i poole. „Sul on uus keha. Vaata oma vasakut kätt. Seal pole isegi musta märki."

Võukeppi lauale asetades libistas Snape nahkjaki seljast ning rullis varruka üles. Käenahk oli puhas ja sile. Ta vaatas Hagridi poole. „Mis sa vahid?" ütles ta.

„Sinu jalgu. Mulle tundub, et sul pole luude pehmenemist samuti. Sa näed palju tervem välja kui ma olen sind kunagi näinud. Hambad?"

Snape hoidis kätt näo ees ja paistis keelega kontrollivat. „Sirged," ütles ta Hagridile. „Miks?"

„Sest lõualuu oli seekord nende moodustumise ajal piisavalt suur," ütles Hagrid. „Aga kui sa peaks veel palju noorenema, siis hakkad varsti kahanema ja siis meil on probleem."

Hermione, kes oli samuti ruumi sisse astunud, küsis vahele. „Kas võib juhtuda, et ta väiksemaks muutub? Noorenemine on ühte tüüpi maagia, aga sellega pole seotud massi kahanemine. Selle jaoks on hoopis teistsugust loitsu tarvis. Professor, kas sa mäletad, kui vana sa olid, kui oma täispikkuse saavutasid?"

Snape vahtis tema poole nagu ei saaks ta küsimusest aru, niisiis oli Hagrid see, kes vastas. „Seitseteist," ütles ta Hermionele. „Ja ma ei usu, et ta oleks sestsaadik ainsatki kilo juurde võtnud. Ta on kogu aeg selline kõrend olnud."

„Ma nõiun su ära," pomises Snape.

„Hiiglasi ei saa nõiduda. Ei hakka külge," tuletas Hagrid talle enesega rahulolevalt meelde.

„Ma arvaks siis," jätkas Hermione, „et seitseteist on loomulik peatuskoht. Sinu aju ei muutu vähem küpseks ja kui su keha peatub, siis peatub kogu noorenemisprotsess."

„Ma igatahes loodan seda," ütles Snape. „Väljavaade beebigeeniuseks muutuda pole kugi ahvatlev."

George oli püsti tõusnud ja tuhnis sahtlites. „Siin on üks sobilik purk." Ta näitas ruumile tiheda kaanega merevaigukarva apteegipurki. „Kui sa ei taha vaadata seda mälestust, kui ema sulle peksa annab, siis võime me selle siia pista."

Snape oli nõus ning mälestus läks purki. Tema ja George istusid uuesti maha, Snape'il võlukepp uuesti käes.

Kust sa tead, millal seal mälestus on?" küsis Harry, oma tooli vasakule Snape'i kõrvale asetades. Hagrid oli juba paremal ja Hermione oli tagasi poodi läinud.

„Mu sõrmed hakkavad surisema. Tead, see pole üldse naljakas. Oleks lihtsam, kui mul oleks aimu, kui palju mälestusi läks valesse kohta, aga sa ei saa kuidagi hinnata seda, mida sa ei mäleta."

„Kui palju te olete juba välja võtnud?"

„Umbes tosina. Ma pole lugenud."

„Häid? Halbu?"

„Põhiliselt neutraalseid. Tavalised, igapäevased asjad. Millest suurem osa meie mälestusi ikka koosneb?" Snape'i sõrmed tõmblesid ning ta vaatas korraga George'i poole. „Jälle tuleb üks. Tahad kihla vedada?"

„Noh, kui su panus pole suurem kui paar knutti, siis ei panusta mina kah rohkem. Ma ütlen, et see on lendluudpallimatš."

„Ja mina ütlen… et see on kusagilt Lancashire'ist."

„Olgu nii."

Mündid langesid lauale ning siis tõmbas Snape mälulõnga sõrmedest ning asetas selle mõttesõela. „Valmis?" küsis George.

„Lase käia," ütles George.

Võlukepikoputus ja Snape'i kuju tõusis mõttesõela kohale. Tal oli seljas valge laborikittel ning ta valas parajasti mingit lahust peekrisse. Laboratoorium tema ümber säras poleeritud tööpindadest, helkivatest metalltööriistadest ning sätendavast klaasist. Snape ise nägi välja rahulik ja keskendunud, ta oli täiesti oma tegevusse süvenenud. Harry pakkus talle vanuseks umbes kolmkümmend viis, aga see keskendumistunne tema näol oli samasugune, nagu poisil pliiatsitega ning see tegi ta nooremaks.

Nagu ennegi, peatas George pildi. „Jälle mõlemad valesti," ütles ta. „Mäng läbi. Tahad edasi vaadata?"

Snape kallutas pea ühele küljele. "Croydon," ütles ta ja peatus siis. „Malfoy on elus, eksole?" küsis ta hetke pärast ning rahunes siis, kui sai kinnitust, et Lucius, kuigi arreteeritud ja kohtuistungi ootel, on elus ja terve. „Seal oli Fideliuse loits," ütles ta neile seletuseks.

„Vaimustav," ütles George ja hüüdis siis, „Hermione! Tule siia ja kuula seda! Sulle peaks see meeldima!"

Hermione tuli, kuulas ja jäi mõttesse. „See peaks olema selle pärast, et sa surid," spekuleeris ta. „Tema ajus on informatsioon alles, aga Fideliuse loits kammitses vana keha. Huvitav, kui palju muid loitse ei tööta kellegi nõndamoodi elluäratatu peal."

"Locomotor Mortis töötab," pakkus Harry välja. „Me pidime seda tema peal kasutama."

„Nii et mis vahe on Locomotor Mortisel ja Fideliusel?" mõtiskles Hermione. „Kas see on selles, et üks hõlmab ainult keha ning teine toimib keha ja vaimu kokkupuutepunktis? See on uus keha. See on teistsugune kui vana. See vaim ei kuulu siia kehasse…" Ta kõndis eemale, endiselt probleemi üle mõtiskledes.

Snape pistis laboratooriumi mälestuse pähe ja ootas siis uut surinat sõrmedes. Selleks ei läinud kaua aega. Veeti kihla, mälestus läks mõttesõela ning Snape puudutas selle pinda võlukepiga.

Seekord keerdus mälestus paksuks auruseks tossuks. Otsekui läbi uduse eesriide eristas grupp ülespuhutud ududes keerlemas varjukujusid, mida valgustasid aeg-ajalt tuhmid energiavälgatused, mingisugune tuhm välk. Seltskond vaatas lummatult. George unustas kihlvedu lõpetada. Ka Snape'il endal kulus tükk aega, et reageerida, aga siis tõusis ta püsti.

„See on Musta Isanda peas, kui ma kabelis sinna sisenesin," teatas ta neile. „See mälestus ütleb meile, kuhu ta läks!" Enne kui keegi jõudis liigutada, haaras ta mälestuse võlukepi otsa ning tõstis selle pähe.

„Professor!" hüüdis Harry. „Kas sa oled kindel…?" Ta jäi vait, kui Snape viskus korraga ettepoole laua kohale, käed meelekohtadel. Kõik kolmekesi, Harry, Hagrid ja George hüppasid püsti ebakindlana, kuidas reageerida.

„Poiske!" hüüdis Hagrid. „Poiske! Kas sul on valus?" Tema suured käed haarasid Snape'il õlgadest ja professoril paistis hingamisega raskusi olevat.

Harry tõmbas oma võlukepi välja ning hoidis sellest kõvasti kinni. See oli mälestus Voldemorti ajust, see pidi olema see, mis Snape'ile haiget tegi. Hirmuga, et Snape võib päris ära lämbuda ning lootuses, et viimati pähe pistetud mälestus on endiselt kõige pindmine, puudutas Harry Snape'i meelekohta võlukepiga, pomises vabastusloitsu ning tõmbas tumehalli mõttelindi Snape'i peast välja ning asetas selle kähku mõttesõela. Snape reageeris otsekohe – ta kukkus lõdvaks kühmuks kokku nagu läbi lõigatud nüüridega marionett.

„Pagan! Kas ta on surnud?" hüüatas George, kui Hermione ja Ron häälte peale ruumi tormasid.

„Pange ta pikali," kamandas Hermione ning kutsus patju ja tekke, et põrandale hädapärast aset teha. „Sättige ta mugavalt. Hagrid, kuidas ta hingamisega on?"

Hagrid asetas Snape'i keha tekkidele. „Paistab korras olevat. Ta hingab nüüd aeglaselt ja kergelt nagu magaks. Harry, mis sa temast välja võtsid?"

„Ma arvasin, et see oli see mälestus, mille ta just endale pähe pani. Ma olen kindel, et see oli kogu selle valu põhjus ja ma arvasin et võtan selle välja…"

„… et probleem oleks lahendatud," jätkas üleolev hääl nende selja taga. „Tüüpiline kõva käega Gryffindorlik reaktsioon." Kõik ruumis olijad pöördusid laua poole. Seal, mõttesõela kohal hõljus pisike sale mõttesõela-Snape'i kuju, kellega Harry oli viimase kuu jooksul üpris tuttavaks saanud.

„Mida sa seal teed?" hüüdis Harry, võimetuna välja mõtlema, mida muud öelda.

„Räägin sinuga," vastas Snape. „Sa tõstsid mu minu peast välja, kui mäletad. Koos ühe väga vastiku mälestusega. Kas see ongi see keha, milles ma olen nüüd elanud? Oi, oi. Mul tuleb nõustuda, et sul oli õigus mu noorenemist märgtes. See on siis kui palju? Üheksateist? Kakskümmend?"

„Umbes sealkandis jah, tundub mulle," ütles Hagrid. „Sa ehmatasid meid ikka kõvasti." Ta vaatas põrandal pikutavat kuju. „Kas temaga saab kõik korda?"

„Ma ei saa aru, miks mitte," vastas väike mõttesõelakuju. „Tormakas ja kiirustatud nagu see oligi, seekord võis selline Gryffindorlik käitumine õigustatud olla. Sa ütlesid, et see hingab. Kui süda on tugev, siis ma ütleks, et see lihtsalt magab."

„Miks sa iseenda kohta 'see' ütled?" küsis Hermione, käed puusadel. „See kõlab väga pahasti."

„Mida sina siis ütleks?" vastas Snape. „Ma ei saa öelda 'mina', sest et mina olen siin. Ma ei saa öelda 'tema', sest et sel pole omaette identiteeti või isiksust. Ja igatahes ei hakka ma seda 'temakeseks' nimetama. Eks paku parem asesõna välja, eks ma siis kasutan seda."

„Kas sa oled seesama nagu see Snape, kellega me oleme selles kehas rääkinud?" küsis George. „See peaks ju seesama mõistus olema, eksole? Aga temal oli mäüluprobleeme ja tema isiksus polnud kah päris seesama."

„Rääkisid jah minuga, eksole," vastas talle Snape. „Ja mis mälulünkadesse puutub, siis kõik mälestused on endiselt seal. Aga mul ei paista ühkti teadmist puuduvat. Teiselt poolt, kuidas ma saakski öelda midagi millegi kohta, mida ma ei tea? Aga ikkagi, see asi testralisalviga… Huvitav, äkki jäi keha vaimule kuidagi jalgu… piirav faktor…"

„Sa käitud, nagu te kaks poleks üldse seotud." Hermione hääl kõlas pahaselt. „Te oleks nagu kaks eri inimest, kes peavad bussis sama istekoha peale ära mahtuma. See seal oled sina mitte mõni võõras!"

„Nojah, tuleb tunnistada, et ma sellest ikka mõnevõrra hoolin," ütles Snape. „Oli väga tore sinu juurest niiviisi eemale joosta ja minna kuhu ise tahan. Ja mulle meeldis söömine ja magamine. Ära saa minust valesti aru, ma ei kavatse seda maha jätta. Ma kavatsen seda täiel määral kasutada. Ainult et peale pealiskaudse sarnasuse pole see ju tegelikult mina. See on uus keha."

„Võibla sul põle muud tarvis kui temaga ära harjuda," arvas Hagrid. „Sul oli ju ometi kolmkümmend kaheksa aastat aega eelmisega ja kaua sul see on olnud? Kaksteist tundi?"

„Kas see ongi kõik?" ütles Snape. „Tundus küll kauem. Noh, olgu kuidas on, igatahes oled sa mu sellest koos väga huvitava mälestusega välja tõmmanud. Kas tahad sisse astuda ja järele vaadata? Pole just iga päev, kui saad Musta Isanda ajus karistamatult ringi jalutada."

Kõik peale Hagridi olid nõus, et nad tahavad tõepoolest mõttesõela pilgu heita. Harry, Hermione, Ron ja George kogunesid anuma ümber. Snape lipsas tagasi mälestuse sisse ning teised järgnesid talle.

Nad alustasid huilgavas hurtsikus, kus Snape lebas suremas ja verest tühjaks jooksmas. Teised olid seda enne näinud, aga George oli löödud õuduse ja kaotusvaluga, nii et teda tuli kinni hoida. Neil ei tulnud kaua oodata esimest ülekannet Deirdre'i ajju ning siis Voldemorti omasse.

„Ettevaatust," hoiatas Snape neid ette. „Nüüd hakkab loksutama."

Loksutama oli selle kohta liiga vähe öeldud. Pead segi ajava kiirusega leidis seltskond end heidetuna aju nägemiskeskusest kuulmiskeskusse, siis kõnekeskusse, motoorsesse kontrolli – seda kõike hulluksajavas muutuvas kaleidoskooplikus liikumises, haarates silmapilke Harryst kabelis seismas ja fragmente katkendlikust havai keelest, mis blokeeris Voldemorti tapmisneeduse, samal ajal kui aktiveeriti refleksid, et tema sihikut kõrvale juhtida. Viimane asi, mida nad nägid, oli Harry Deirdre'it kabelist nii ruttu kui võimalik välja tõmbamas, samal ajal kui Voldemort ründas omaenda aju väljaviskamise ja lahustamise needustega ning Snape keksles erinevate aju osade vahel nagu vilkvalgus.

Ning siis plahvatas kõik võnkuvateks värvideks ning lahustus pärlhalliks uduks ning kõik oligi läbi.

Neli kehalist vaatlejat heideti mõttesõelast peaaegu vägivaldselt välja ning Harry leidis end põrandal pikali. Ta kobis püsti ja vaatas laua poole, kus mõttesõela-Snape'i elegantne kuju hõljus mäluanuma kohal.

„Sa lahkusid nõnda äkitselt," ütles Snape. „Ma loodan, et said ikka kõik kätte, mida tahtsid."

„Mis pagan," puristas Ron, aeglaselt püsti tõustes, „see küll Merlini nimel oli?"

„See on umbes nii nagu siis kui me lapsed olime," tunnistas George, „ja kui Fred ja mina sind ringiratast keerutasime nii et me saaks vaadata kuidas sa oksele hakkad. Nii nunnu."

„Need olid närviühendused," teadis Hermione. „Me ei käinud üheski mälualas. Ma ei saa aru, mis kasu sellest võiks olla."

„Ma võitlesin," turtsus Snape. „Ma proovisin meie ilueedi tapmist ära hoida…"

„Keegi ei süüdistagi sind," ütles Harry, „aga… Midagi pidid sa ju ometi nägema. Kui sa inimeseks kujunesid, just enne seda kui sa kokku kukkusid, ütlesid sa, et see Voldemort, keda me kabelis kohtasime, oli viimane tükk temast ja et me peame ta hävitama."

„Ma ütlesin nõnda?"

„Ütsid jah, poiskene," kinnitas Hagrid. „Ma'i tea, mida te seal mõttesõelas praegu vaatasite, aga seal sa ütsid jah, et rohkem Musti Isandaid pole. Ütsid et see on viimane. Sa pidid seda ikka kuskil nägema."

Snape mõtles hetkeks, siis kadus mõttesõela pinnalt. Ta oli kadunud mitu minutit ning udu keerles mõttesõelas metsikult. Kui Snape naases paistis ta olevat optimistlikum.

„See on seal. Seal lõpus on üks koht, kus mind pühiti pealiskihi mälestustest läbi. Raskem küsimus on, kuidas seda teile näidata."

„Kas ma ei saaks seda lihtsalt mõttesõela pinnale tuua ja pausi peale panna?"

„Sa ei saa seda ja mind ühekorraga pinnal hoida ja ilma minuta sa ei tea, kuskohas…" Snape vaatas oma noorema mina teadvusetu kuju poole. „Pane mind koos mälestusega temasse tagasi . „ („Oh, see on nüüd juba 'tema', niipea kui temast kasu on, eksole," sosistas Hermione Ronile) „ – ja ma proovin vaatamiseks ainult selle mälestusosa isoleerida. Siis saad sa meid mõlemaid jälle välja võtta ja me saame seda vaadata. Sul on tõesti tarvis seda näha, eriti seda teist võlurit."

Mõttesõela Snape kadus uuesti udusse. Harry korjas mälestuslõnga üles ning tõstis selle Snape'i kehasse, mis korraga aevastas, raputas pead ning avas silmad. Ometi ei istunud ta üles. „Oot üks hetk," ütles ta sõrmeotsi pea mõlemal küljel hoides ning mälestusele keskendudes. „Nii. Võta se."

Kui Harry mälestuse välja tõmbas ning Snape tagasi teadvuseta olekusse lipsas, hoidis Hagrid noormehe üht kätt oma suurte kämmalde vahel. Ta nuuksus kurvalt. „Vaene poiss, niiviisi ennast kellelgi teisel kontrollida lasta. Miks ta ei võiks sul lihtsalt sina ise lasta olla?"

„Hagrid," ütles Hermione õrnalt, „see on tema ise. On ainult üksainus vaim. Üks vaim ja üks keha. Nad on aeg-ajalt lihtsalt lahus."

„See pole aus," ütles Hagrid.

Seekord läksid nad mõttesõela kolmekesi, sest Ron oli kaotanud igasuguse huvi Voldemorti sisemuse suhtes. Hermione huvi oli intellektuaalne ja George poleks mingil juhul nõus olnud sellest ilma jääma. Hari valmistus enam kui midagi muud peatseks võitluseks.

Mõttesõela Snape kohtus nendega Egiptuse Avenüü lõpus Highgate'i surnuaial. Oli metsik, tormine öö äikesemölluga puude ladvus. „See on 1971. Aasta," ütles ta neile, „Ta on tagasi ja värskendab pudelis olevat essentsi. See on kohe enne Yorkshire'isse kolimist."

Harry ja teised ei näinud kunagi stseeni lõppu, sest korraga heideti nad teise surnuaeda ja seda mäletas Harry päris selgelt, sest see oli Riddle'ite surnuaed, kus tema enda mõttepilt võitles mälestuse Voldemortiga. „See on see kui Cedric…" hakkas ta ütlema, aga pilt oli juba muutunud.

„Legilimensi aju," ütles Snape, kui ilmus uus pilt ning Voldemor kõndis öösel Sigatüüka territooriumil, „töötab vabade assotsiatsioonide kaudu." Grupp hüppas avatud valge haua kõrvale ja nägi, kuis Voldemort varastas Dumbledore'i võlukepi. „Sageli võetakse kiiret mõttepiltide vahetumist intelligentsuse pähe." Järgmine mälestus liikus lossi, kus Voldemorti tähelepanu keskendus kurjakuulutavalt tema kõrval seisva Snape'i mälupildile.

Snape'i nägu muutus piltideks teistest nägudest – surmasööjate nägudest, oletas Harry, sest et nende seas olid kesksel kohal Bella Black ja Lucius Malfoy. Tellistest laohoone ning rida igavaid maju tööstuslinnas tulid ruttu selle järel, seejärel galeoonide kuhi. Sealt edasi olid nad korraga Diagoni tänaval, otse Gringottsi ees. Noorepoolne kahekümnendates Tom Riddle astus panka koos ühe teise temaga samavanuse võluriga.

„Miks me siin oleme?" küsis George. „See pidi ju ilmatu ammu juhtuma."

„1940ndate lõpus, täpsemalt," andis Snape teada ning kadus, kui mälestus lõppes. Harry oli taas mõttesõelast väljas ning raputas segaduses pead. Tema kõrval paistis George sama segaduses olevat ning Hermione püüdis juba keskenduda assotsiatsiooniahela tõlgendamisele, et mingile loogilisele järeldusele jõuda.

Snape ilmus mõttesõela kohale ja andis George'ile võimaluse nende mõttevahetust jätkata. „Kuidas sa tead?" küsis George.

„Erinevalt sinust olen ma puhas mõte. Seal on nähtamatuid ja kuuldamatuid asju, mis ma üles noppisin, kui ma sealt esimest korda läbi käisin. Mälus, mul on nad meeles."

„Okei," ütles George, „siis kes need kaks tüüpi on? Üks tuletas mulle Marcus Flinti meelde. Mäletad Marcust, eks, Harry?"

„Sul on õigus," ütles Harry, tuletades meelde oma esimesi lendluudpallimänge ja koledat irvitavat Slytherini lendluudpalli kaptenit. „Kas see on Marcuse isa?"

„Vanaisa," vastas Snape.

Hermione katkestas teda. „Tema esimene mõte käis selle kohta, kust ta tuli ja miks ta seal kabelis on," ütles ta. „Aga see surnuaed meenutas talle teist surnuaeda ja duelli Harryga. Siis tuli talle meelde võlukeppide probleem, mis viis Dumbledore ja viirpuust võlukepi mälestuse juurde – ja muidugi sinu kui arvatava võlukepi valitseja juurde. Sinust mõtlemine pani ta teiste surmasööjate kokkukutsumise peale mõtlema. Ja pärast seda pole ma enam kindel."

„Need kaks hoonet, mida te nägite olid meie peakorterite hooned," ütles talle Snape. „Aga peakorteri ülesseadmine ja otsast alustamine nõuab raha. Tal on vaja raha juurde pääseda."

„Niisiis mõtleb ta Gringottsist!" hüüdis George. „Mis te arvate, kas tal on seal galeoone pungil täis hoiulaegas?"

„Peab olema," vastas Harry. „See mees koos Marcuse vanaisaga oli Voldemort ise. Selline nägi Tom Riddle välja enne kui varikätkide tegemine ta välimust muutis. Huvitav, miks ta härra Flintiga koos oli."

„Ma oletan," ütles Snape, „et kui ta varikätke uuris ja juba plaanis võlurimaailma üle võtta, siis võis talle pähe tulla, et võib kätte jõuda selline hetk, kui tal endal pole võimalik Gringottsi sisse astuda. Tavaliselt kasutas ta Bella varahoidlat."

Hermione noogutas. „Jah, seda ta tegi. Sealt me leidsimegi karika-varikätki. Mis te arvate, kas tal on veel mõni teine hoidla? Näiteks Marcus Flinti vanaisa nimel?"

„Vean kihla et on!" hüüdis Harry. „Sealt me ta kätte saamegi! Ta saadab Flinti Gringottsi raha järele ja meie järgneme Flintile otse Voldemorti juurde!"

Hermione nägi õnnetu välja. „Mis siis, kui ta on seda juba teinud? Tal oli terve pärastlõuna aega. Kui ta on raha juba välja võtnud, siis me ainult raiskame aega samal ajal kui tema uut organisatsiooni üles seab."

„Me saaks Gringottsist järgi uurida, kas Flinti hoidlat on avatud," pakkus Ron.

George kummardus lähemale ja saisis Roni juukseid. „Nojah. Ja härjapõlvlased muidugimõista annavad meile täpselt nende klientide tegevusest teada."

„Ei," ütles Snape. „See on tegelikult hea mõte. Nad muidugi ei ütleks mingil juhul meile, aga nad võivad ministeeriumi ametlikule nõudmisele reageerida."

Harri nägu venis naerule. „Ja mina mõtlesin, et sa vihkad ministeeriumi."

„Vihkangi, aga kui kõik teised teed on kinni, siis tuleb oma tunded alla neelata ja kasutada kättesaadavaid vahendeid."

„Kellega me siis ühendust võtame?"

„See, kes tunneb mind kõige paremini ja on alati minu vastu õiglane olnud, on Gawain Robards." Snape osutas oma kehale, mis lamaskles hoolitseva Hagridi kõrval. „Ja mina liigun võluri kujul, tänan väga. Aga võta mõttesõel ikkagi kaasa. Igaks juhuks."

Tänu harry enda positsioonile pääsesid nad sel hilisel tunnil ministeeriumisse ja Võluõiguskaitse osakonda sisse, aga töölolev valveohvitser ei tahtnud ainult Harry ütlemise peale Robardsit segada. Eriti kahtlustav paistis ta olevat Snape'i suhtes, kel oli nüüd seljas osa tema nägu varjava kapuutsiga keep.

„Kuule," rõhutas Harry oma sõnu tema laual kätele toetudes ja ettepoole nõjatudes, „kui hull see ikka olla saab? Kell on alles kümme. Kas sa arvad, et ta läheb kell kaheksa magama? See võtab ainult paar minutit aega. Ütle talle, et asi on pakiline. Kui ta tahab minuga rääkida, siis ta tuleb. Kui ta tahab mu pikalt saata, siis teeb ta seda. Aga mõtle, mis sinuga juhtub, kui sa talle tähtsa asja ütlemata jätad."

Valveohvitser pomises vihaselt omaette, aga läks kõrvalruumi flooühenduse juurde. Järgmisel hetkel pistis ta pea ukse vahelt välja. „Ta tahab su kaaslase nime teada."

"Richard Snape," ütles Snape otsekohe, mis pani Harry kulme kergitama, kuigi ta ei kommenteerinud.

Hetk hiljem kästi neil Robardsi kabineti ukse taga oodata. Ta tuleb mõne minuti pärast floo kaudu.

Kaks 'teismelist' istusid mitu minutit vaikides ning siis avanes kabineti uks ning Robards astus koridori. „No seda ma pidin nägema," ütles ta Harryle, „sest et ainuke Richard Snape, keda ma tean, on surnud." Ta pöördus Snape'i poole. „Noh?"

Snape lükkas kapuutsi tagasi ja laskis Robardsil ta nägu näha. „Ma ei usu seda," ütles auror. „Sa näed isegi noorem välja kui sinu kohtuistungi ajal. Tead, pärast kõiki neid aastaid on see endiselt kõige selgem pilt, mis mul sinust on – sinu nägu sel hetkel kui ma ulatasin sulle selle foto ja sa said teada, et sinu loodud loitse oli selle väikse tüdruku tapmiseks kasutatud. Sel hetkel olin ma kindel, et sina ei olnud tegelikult surmasööja."

„Me kõik teeme vigu," ütles Snape.

„Tule sisse. Sa pead rääkima, mis juhtus ja miks… kuidas sa siin oled. Ma võin kohvi ja millegi söödava järele saata."

Ei Harry ega Snape olnud õhtust söönud, niisiis võtsid nad toidupakkumise vastu, kuigi Snape oli rohkem kohvist huvitatud. Harry võttis mõttesõela välja ning asetas Robardsi lauale, samal ajal kui seletas, kuidas Snape suri ning rääkis mälestuste kinkimisest. „Ma tahaks seda näha, kui sul midagi selle vastu pole," ütles talle Robards.

„Sa ei saa seda vist näidata?" küsis Snape Harrylt. „See mäletus jäi preili Dowdile."

„Ei, ma sain selle pärast väljas tagasi, enne kui Ginny ja Neville ta tagasi Londonisse saatsid." Ta võttis mälestuse oma peast välja ja laskis Robardsil seda mõttesõelas vaadata. Snape tõusis arusaadavalt püsti ja läks ruumi teise otsa seinal olevaid pilte vaatama.

„Hämmastav," ütles Robards. „Terve isiksuse säilitamine post mortem. Mis kehast sai?"

Niisiis tuli Harryl seletada kuidas mõttesõela Snape muutus üha nooremaks ja tugevamaks ning rääkida juukselokist, DNAst ning nende Voldemorti-jahist. Jutt läks rääkides sassi, aga Snape aitas tal segaseid kohti selgitada ning selleks ajaks kui ta oli lõpetanud, oli Robards vägagi murelikuks muutunud.

„Näita mulle seda Voldemorti mälestust," nõudis Robards ning Snape viskas põrandale pikali ning laskis Harryl korraga nii mälestuse kui tema isiksuse välja tõmmata. Robards veetis pisikesest mehikesest vaimustuses olles tükk aega mõttesõela Snape'i uurides. Harry arvates oli Snape kogu asja suhtes imetlusväärselt rahulik.

„Nad ei ole ühevanused," osutas Robards – midagi niisugust, millele Harry polnud tähelepanu pööranud.

„Mis sa sellega mõtled?"

„Keha on umbes kaheksateist," ütles Robards. „Isiksus paistab olevat kakskümmend kaheksa. Ja sa ütled, et mälestused on surnud professorilt, kes oli kolmkümmend kaheksa. Kolm erinevat kümnendit." Siis jättis Robards Harry selle anomaalia üle mõtlema ning läks koos Snape'iga mälestusse vaatama, kuidas Voldemort muretses raha saamise üle, et oma uut võimuletulekut finantseerida.

„Ma arvan, et sul on õigus," oli Robardsi otsustus pärast seda kui ta mõttesõelast väljus. „Kui sa pahaks ei pane, kutsun ma Kingsley siia. Kõik mis meilt Gringottsi läheb, peab tema kaudu käima."

Loodi flooühendus, Shacklebolt jõudis kohale ning ta viidi asjadega kurssi ning Grtingotttsile esitati formaalne nõue küsimusega, kas on toimunud hiljutist tegevust Quintus Flintile kuuluvatel kontodel. Ministeerium vabandas nõude hilise tunni pärast, aga asi oli pakiline. Gringotts vastas tund aega hiljem, et juba enam kui aasta aega pole pole ühelgi niisugusel kontol mingit tegevust olnud.

„See on kõik," ütles Shacklebolt Robardsile kui umbes kell üks öösel vastus pärale jõudis. „Me seame Gringottsi ümber varitsuse välja. Hankige fotod Quintus Flintist ning jagage need auroritele laiali. Ma tahan, et Diagoni tänavas oleks patrull väljas, kui pank ja poed lahti tehakse.