Kolmapäev, 27. jaanuar 1999 ja edasi

Harryl kui tulevasel auroril lubati varitsusest osa võtta, samuti teismelisel Snape'il konsultandina, kuna tema on Voldemorti mõtlemisega kõige rohkem tuttav. Ülejäänud auroritele tema identiteeti teatavaks ei tehtud, kuigi mitmed neist sosistasid isekeskis tema kummastavast sarnasusest kadunud nõiajookide professoriga ning spekuleerisid võimaluse üle, kas nende lahkunud õpetajal võiks poeg olla. Teda koheldi viisakalt ning teatava respektiga.

Umbes kell kümme hommikul astus Quintus Flint Gringottsi panka. Pangas sees valvavad aurorid raporteerisid, et ta esitas hoiulaeka võtme ning soovis raha välja võtta. Ta juhatati alla Gringottsi tunnelitesse ning sealt tuli ta tagasi raske kotiga. Keegi ei teinud mingit katset teda takistada ning ta lahkus pangast midagi kahtlustamata.

Erinevad aurorid võtsid jälje üles ning Quintusele järgneti kuni ilmumiskohani. Nad ootasid natuke aega ning järgnesid siis ilmumisjäljele. See viis avarale rabamaastikule. Sealt hakkas grupp autoreid otsima korrapäraselt oma raadiust kasvatava mustri alusel, kuni leiti järgmine ilmumisjälg, mida siis omakorda järgiti. Flint tegi kokku kolm pettehüpet, enne kui viimaks teda ootava Voldemorti juurde läks.

Flinti viimane ilmumine viis Ullswaterisse järvepiirkonnas, kus järvest sai alguse Eamonti jõgi. Jaanuarikuus oli see piirkond küllaltki mahajäetud. Väike seltskond leidis peagi väikse onni, mis paistis olevat okupeeritud. Snape ühines auroritega piirkonda alarmide ja loitsude suhtes läbi kammides ning siis liikusid nad lähemale. Flint ja Voldemort olid tõepoolest seal sees. Neli aurorit positsioneerusid kompassipunktidesse, ülejäänutega seespool tihedas ringis ning Robardsi käsu peale seati üles ilmumistõke, mis kattis nii onni kui kogu ümbritsevat ala.

Onnist kostev vastus oli vihane raevuhüüe. „Lollid!" kisas Voldemort. „Teil pole aimugi, kellega teil tegemist on! Ma põrmustan teid kõiki!" Selle sõna peale onn plahvatas ning prügi lendas igas suunas. Harry, Snape ja aurorid viskusid pikali ning heitsid enda kohale kilbiloitsud, et end lendava puidu ja klaasi eest kaitsta. Osa rämpsust lendas läbi ilmumistõkke kilbi ning seda ülal hoida üritavad aurorid nägid kõvasti vaeva.

Voldemort pöörles koha peal ning saatis Robardsi suunas sööstva lõhkamisloitsu. Robardsi enda kilp pidas vastu, aga kokkupõrge tõstis ta maast üles ning viskas ta hooga suurema kilbi vastu. Maha langedes lebas ta liikumatult.

Robardsit, kes teda enam ei ohustanud, ignoreerides ründas Voldemort ülejäänud kaht aurorit ning viskas ka nemad vastu kilpi. Siis pööras ta oma võlukepi ühe välimist kilpi toetava aurori suunas. Tulemüür sööstis selle mehe suunas, sundides tema kaaslasi teda kaitsma, et välist kilpi alal hoida. Voldemort pööras ümber, et kaitsjaid noaloitsudega üles noppida ja kuigi Harry ründas teda tagant juhmistusloitsuga, panid Voldemorti enda kilbid loitsu temalt ohutult eemale põrkama. Snape kiirustas vahepeal noaga lõigutud auroreid ravima. Oma käeliigutusega muutis Voldemort kolm ülejäänut liikumatuks.

Siis tuli Harryl meelde, et neil on tegu Voldemortiga, kelle essents oli hingekivi abil peaaegu kümme kuud tugevnenud. Võimsus, mis nende ees raevutses, oli pudeli mõju abil mitmekordistatud ning see kasvatas tema võitlusvõimu mitmekordseks. Harry tuletas meelde segaverelist Printsi ning heitis Sectumsempra Voldemorti pihta. Kõik, mida see teha suutis, oli Voldemorti kätt kriimustada ning see suunas Voldemorti fookuse Harry kohalolule.

„Nii…" sisistas ta. „Et siis äravalitu arvab heaks mind välja kutsuda. Nagu näha, on sul käes fööniksi-võlukepp, aga mulle öeldi, et see oli purunenud. Kas sa siis ei tea, et niisugune võlukepp pole isegi pärast parandamist enam kunagi endine?" Ta tõstis omaenda võlukepi ning sihtis. "Avada Kedavra!" hüüdis ta võlukeppi viibutades, et saata loits ühe kilpihoidva aurori pihta.

Harry luges selle liigutuse välja Voldemorti silmist ning reageeris otsekohe. Ühele küljele kallutades saatis ta samaaegse loitsu, et auror kõrvale lükata. Tapmisneedus läks kilbi pihta, mis kukkus sädemetulvaga kokku. Voldemort ei pööranud sellele tähelepanu. Selle asemel pöördus ta kaitsetu Harry poole. "Avada Kedavra!" hüüdis ta uuesti.

Küljelt, kust ta oli tasapisi lähemale nihkunud, hüppas Snape ettepoole. Tema inerts lükkas Harry pikali ning sulis neid mõlemaid maad mööda edasi, aga mitte enne seda, kui Voldemorti loits tabas Snape'i otse selga. Kui Snape'i keha kukkus maha, siis rullis ta koos Harryga küljele ning jättis Harryle nõnda liikumisvabaduse.

„Ei!" hüüdis Harry ning saatis otsekohe püsti hüpates Voldemorti pihta järgmise Sectumsempra, kes heitis selle üleolevalt kõrvale ning astus Harryle lähemale.

Aga Snape oli kiirem. Enda istuma keerates saatis ta omakorda Voldemorti suunas loitsu hüüdega "Holocaustum!" Põrgutuli haaras Voldemorti endasse. Nende ümber lasid aurorid langeda viimastel kilbijäänustel ning sööstsid oma kaaslasi raevutseva leegiga lõõskavast Voldemortist eemale tirima. Harry tõmbas Snape'i jalule ning üheskoos põgenesid nad hävitusringist. Ohutu vahemaa tagant pöörasid nad ümber. Voldemortist oli saanud kisendav tõrvik, kes vehkles hävitatud onni varemetes, tulesammas, mis kukkus viimaks kokku suitsevaks hunnikuks ning põles tuhaks.

Harry pöördus Snape'i poole. „Mis?" ohkis ta. „Kuidas?" Ta pidi Snape'i katsuma – tema riideid, tema juukseid – et endale kinnitada, et Snape on elus. „Miks sa surnud pole?"

„Ma olen surnud," ütles Snape Harryle näpu pihta napsates. „Ma surin eelmise aasta maikuus. Kas sa pole kunagi huvi tundnud selle vastu, kuidas tapmisneedus töötab? See ei vigasta keha. See eraldab vaimu kehast ning keha sureb. Minu vaim juba ongi kehast eraldi. Tapmisneedusel pole enam midagi teha."

Päeva lõpuks tuli võluõiguskaitse osakonnal kõigile aurorite agentuuri töötajatele esitada kohtutõkend, mis keelas neid mainimast fakti, et ajutiselt meeskonnaga liitunud välisagent elas üle tapmisneeduse. Shacklebolt küsitles isiklikult kõiki kohalolnuid, alustades Harryst ning Snape võeti tema enda kaitseks vahi alla. Robards oli kehvemas olukorras, sest et tema oli sel ajal olnud teadvusetu ning pidi sündmuse detailide teadasaamiseks toetuma Harry mõttesõelamälestusele.

Teisipäev, 28. jaanuar 1999

„Nii," ütles Shacklebolt õrnalt, kui Harry sisemiselt pulbitsedes ministri kabinetis diivanil istus. „Ma saan aru, et sa oled vihane, aga tegemist on pretsedenditu juhtumiga ja me peame seda korralikult käsitlema. Meil on siin olend…"

„Ta pole mingi olend. Ta on inimene!"

„See pole veel otsustatud. Ta on eneseteadvusega ja enesemotivatsiooniga olend…"

„Nimetamata, et vägagi iseteadlik," lisas Robards.

„Ja vägagi iseteadlik. Tema eksistents on kehast sõltumatu. Tal on keha, aga ta liigub selles niisugusel moel nagu teised inimesed kasutavad luudasid. Ta saab elutseda mõtetes ning saab märkamatult pugeda teise inimese pähe. Kui ta tahab, saab ta isegi teise inimese kõnet ja tegevust kontrollida. Praktiliselt saab ta teise inimese mingis mõttes robotiks muuta. Tapmisneedus teda ei tapa… Ja sa tahad mulle öelda, et ta ei ole ohtlik?"

„Ta ei teeks eales midagi niisugust," kinnitas Harry. „Ta ei ole seda sorti inimene."

„Ta oli surmasööja. Ta oli võimeline Dumbledore'i tapma. Tema moraalitunnetus on rangelt isiklik. Kes teab, mida ta võib teha otsustada." Shacklebolt pöördus Robardsi poole. „Missugune on praegune olukord?"

„Praegu on ta auroriagentuuri kongis vahi all. Ta on olnud seal eile pärastlõunast saati. Ta elutseb kloonitud kehas, mille vanuseks on umbes kaks päeva, nii et me ei tea kui stabiilne see on. Fakt, et tapmisneedus teda ei mõjuta on õiguslik tunnistus, et keha ei kuulu õiguspäraselt talle. Legaalselt on ta surnud. Tema originaalkeha maeti kümme kuud tagasi ja kuigi seda pole üles kaevatud, võib oletada, et see ei sobi enam kasutamiseks. Mul on juristide meeskond uurimas, kui mitut seadust härra Potter siin rikkus teise inimese surevat isiksust vastu võttes, seda ilma võimusid informeerimata alles hoides, kasutades võlukunsti, et seda elus hoida ja tugevdada ilma selleks eelnevalt litsentsi hankimata, kasutades seda teise inimese eraellu tungimiseks ning illegaalset klooni luues. Me anname käiku dokumendid Wizengamoti istungi jaoks, aga see võtab aega."

Harry hüppas püsti. „See on naeruväärne!" hüüdis ta neile kahele. „Loomulikult on see keha tema oma! See on tehtud temaenda juukselokist. Kõik, mida teil tarvis teha on, on talle otsa vaadata, et aru saada, et see on tema! Pealegi olete te talle võlgu. Kui poleks teda, poleks me olnud võimelised Voldemorti viimast jäänust hävitama."

„Teiselt poolt," märkis Shacklebolt, „kui poleks olnud sind ja teda, poleks see viimane jäänus eales valla pääsenud. Sa tahad, et me premeeriks sind su enda põhjustatud ohu kõrvaldamise eest."

„Preemiatest kõneldes," ütles Robards vabandava köhatusega, „siis on küll üks. Mul on vaja ka teada, kellele see anda."

„Millest sa räägid?"

„Voldemort ei pühkinud Quintus Flinti mälu. Ta mäletab, mis juhtus. Ta ütleb, et see Gringottsi hoiulaeka sisu polnud tema oma ning ta ei taha mingisugust õiguslikku menetlust. Ta andis kõik üle ministeeriumile. Seal on asju, mille kohta saab tõestada, et need on varastatud ning tagastatakse õiguslikele omanikele. Aga ülejäänul pole õiguspäraseid pärijaid, nii et see jääb ministeeriumile. On olemas standardne kümneprotsendine autasu inimesele, kes paljastab niisuguse olukorra ja…"

„See on ju Harry, eksole?" ütles Shacklebolt.

„Ei," vaidles Harry vastu. „See pole sugugi mina. See oli Snape."

„Kelle suhtes pole veel otsustatud, kas ta on üldse õiguslik inimene."

„Aga kes oli õiguslik inimene," jätkas Robards, „ning kellel võib olla õiguslikke pärijaid."

Shacklebolt tõmbas pisut tagasi, ja vaatas Robardsit kavala pilguga. „Kas sa tead mõnda sellist?"

„Võib-olla," vastas Robards täiesti muutumatu näoga. „Ma olen vennapojast kuulnud – mugu – nimega Richard. Ma võin lasta minu osakonnal selle välja uurida."

„Tee seda," käskis Shacklebolt. „Ma arvan, et me oleme nüüdseks nõnda kaugel kui võimalik. Hoia mind kursis."

„Just nii," ütles Robards ning tema ja Harry lahkusid kabinetist.

Shackleboltist eemale jõudnud pöördus Harry Robardsi poole. „Vennapoeg? Mida sa teha kavatsed?"

„Proovin aidata," ütles Robards ohates. „Tule kaasa. Meil on tarvis Severusega rääkida."

Snape'i kongi jõudes ütles Robards valvuritele, et nad võivad puhata, mida need ka tänulikult tegid. Harry ja Robards astusid siis ruumi sisse. Snape pikutas naril ja vahtis lakke. „Kas mul lastakse nüüd minna?" küsis ta.

„Pole lootuski," vastas harry.

„Miks te siis siin olete?"

Robards istus ainsale toolile, toetas selja vastu seljatuge ning viskas parema jala üle vasaku põlve. „Ministeerium sai mõningase omanikuta varanduse jälile," ütles ta. „Selle eest on autasu. Sinu nimi kerkis üles, aga meie tähelepanu juhiti sellele, et sa oled legaalselt surnud."

„Ma oleks võinud arvata, et niisugune tehniline probleem tekib," ütles Snape. Ta ei vaadanud nende poole.

„Jah," ütles Robards, „aga see kehtib ainult sinu kohta. Mitte sinu pärijate kohta."

„Mul ei ole pärijaid."

„Tõesti? Ma olin kindel, et mäletan sind vennapoega mainimas. Või oli see onupoeg. Keegi Richardi nimeline."

Tekkis paus ning siis viskas Snape jalad narilt maha ja istus üles. „Richard on päris tavaline nimi," ütles ta.

„Mugude hulgas võib-olla tõesti," ütles Robards. „Võlurid eelistavad mõnevõrra ekstsentrilisemaid nimesid kasutada nagu näiteks Severus."

„Miks sa mind aidata tahad?"

Robards kummardus ettepoole. „Ma sain sinuga tuttavaks oma elu ühel halval hetkel. Minu ümber polnud midagi muud peale kurjuse ja küünilisuse. See oli depressiivne ja demoraliseeriv. Siis kohtasin ma kedagi, kes oli tõepoolest naiivne, kes oli tõepoolest jahmunud selle peale, mida ta oli teha aidanud ja ma hakkasin mõtlema, et võib-olla mõned teised ametnikud ja ravitsejad tõepoolest ongi üksnes ametnikud ja ravitsejad. See andis mulle uue eluvaate."

„Kas tead, et ma tapsin Moody?"

Robards jäi vait ja tõmbas tagasi. „Ei," ütles ta. „Miks sa mulle midagi niisugust ütled?"

„Ma mõtlesin, et kui sa kavatsed sentimentaalseks muutuda, siis sa peaks seda teadma."

„Kas see on midagi niisugust, mida sa tahaks mulle näidata?" Kui Snape noogutas, tõusis Robards püsti, läks ukse juurde ning palus abilisel talle mõttesõela tuua. See tehtud, vaatasid tema, Snape ja Harry mälestust Alastor Moody surmast. Kui see läbi sai, toetus Robards toolile tagasi.

„Hea, et sa seda mul näha lasid. See teeb tunde tegelikult paremaks."

„Ma ei tahtnud, et sa arvaks, et ma sinu eest saladusi hoian."

„Niisiis, kas sa saad anda meile infot, et panna töösse autasu jõudmine sinu pärija kätte?"

„Miks ka mitte."

Seejärel Robards lahkus ning jättis Harry ja Snape'i omavahele. „Mida see tähendas?" küsis Harry. „Kõik, mida ma olen näinud, kinnitab, et sul ei ole pärijaid. Või õigupoolest mitte mingisuguseid sugulasi."

„Tõesti? Võib-olla olen ma ise enda pärija." Snape asetas käed rinnale risti ja vaatas Harry poole. „Kas tead, et mul on mugu sünnitunnistus? Mu isa perekond registreeris minu sünni otsekohe kui ma olin sündinud. Neil ei tulnud kunagi pähe, et võlurid võiks ses suhtes muudest erineda. Nii et mugumaailmas olen ma legaalne isik, nimelt Richard Severus Snape. Või nagu see arvatavasti pangakontolt paistab, Richard S. Snape. Ma ei saa ometi teisiti kui imestada, mida Robards vastu tahab saada."

„Kas sulle poleks kunagi pähe tulnud, et ta ei pruugi midagi tahta?" küsis Harry.

„Ta pole ainult võlur," ütles Snape, „aga ka auror. Midagi peab ta tahtma."

Veebruar 1999

Enam kui nädal oli möödunud sellal kui ministeerium arutas Snape'i legaalse staatuse üle ning käitles samal ajal pabereid, et tema 'onupoeg' saaks preemia pärida. Esmaspäeval, 8. veebruaril palus Robards jälle Harryl endaga vanglasse kaasa tulla Snape'iga kohtuma.

„Nad on otsustanud, et sa oled liiga kasulik, et sul minna lasta," ütles Robards neile kongi privaatsuses.

„Mida see tähendab?" küsis Snape.

„See tähendab, et sa oled agent, keda ei tapa tapmisneedus. See tähendab, et isegi kui mõni muu needus tapab su keha, saavad nad ikka su vaimu kätte, panevad selle uude kehasse ja kasutavad seda. Mõtle kogu sellest põrandaalusest tööst, mida sa teha suudaks – mõne kahtlusaluse peas."

„Ma ei taha ministeeriumi heaks töötada," ütles Snape.

„ma saan aru. Vahepeal olen ma korraldanud, et sind lubatakse Potteri vastutusel välja, et korraldada rahaülekannet sinu 'onupojale'. Aga ma arvestan sellega, et sa tuled tagasi."

„Nõus," ütles Snape.

Snape käis mitmel korral ministeeriumist Harru vastutusel väljas. Esimene käik viis Barclay panka Londonis, kus Harry avastas, et Snape'il juba on mugu pangaarve Richard S. Snape'i nimel. Ainus võlukunst, mida tal teha tuli, oli ajutine vananemisloits, et olla lähemal oma kolmekümne üheksa aastasele vanusele, nagu ta olema pidi. Üks pangaametnikke isegi tundis ta ära ning nad pidasid lühikese sõbraliku vestluse. Snape mainis, et tal on noor sugulane, kes pärib üsna suure rahasumma ja kes võib õige varsti läbi astuda, et kontot avada. Ta oli kindel, et pangaametnik saab kohe aru, et nad on sugulased.

„Miks ma kunagi varem sinu elu sellest küljest midagi ei teadnud?" tahtis Harry teada, kui nad uuesti väljas olid.

„See polnud sinu asi," ütles Snape. Ta oli tõmbunud kõrvaltänavale, et vananemisloits kõrvaldada ning nüüd nägid nad välja nagu paar teismelist.

„Kas Dumbledore teadis?"

„Jah, ja mul tuli ta ükskord koguni endaga kaasa võtta. Pangas mõtlesid kõik, et ma olen väga tubli, et nii hästi oma vana seniilse vanaisa eest hoolitsen."

Teisel käigul läksid nad koos Lancashire'i, väiksesse külasse, mis asus umbes viie miili kaugusel sellest linnast, kus Snape ja Harry ema olid üles kasvanud. Poolemiilise jalutuskäigu kaugusel külast põhja poole võtsid neid vastu ammuilma maha põlenud maja varemed, mida ümbritses hoolitsemata vohav taimestik, mis oli arvatavasti kunagi moodustanud maja ümbritseva suure aia. Snape peatus, et tudisevale tarale toetuda ning tema hingeõhk tekitas külmas õhus aurupilvekesi.

„Kas sa teadsid seda kohta?" küsis Harry.

„See oli mu vanaema maja. Siin õppisin ma oma esimesed nõiajoogid ja loitsud."

Mööda ilusat külatänavat sõitis lähemale auto ning aeglustas võõraid nähes käiku, möödudes taas kiirendades. Snape vaatas möödujale järele. „Varsti tuleb meile seltskona," ütles ta. Kumbki ei liikunud tükk aega paigast, Harry laskis Snape'il rahus meenutada.

Siis, ettevaatlikult lagunenud väravat avades, astus Snape aeda, möödunudaastasest pikaks kasvanud närtsinud rohust läbi sumades ning võsa kõrvale lükates. Maja kõrval oli midagi, mis paistis olnud olevat aedviljaaed, sest selle keskel ilutses suur sõlmiline rosmariinipuhmas, mis oli Snape'iga peaaegu ühekõrgune. Ta kummardus maha, korjas väiksemalt taimelt paar kuivanud lehte, purustas need sõrmede vahel ning laskis Harryl nuusutada.

„Oregano," ütles Harry. „Mis siin juhtus?"

„See on pikk lugu," ütles Snape ringi vaadates. „Võib-olla ma kunagi räägin sulle."

Väljas tee peal peatusid kaks autot, üks neist oli politseiauto, kust astus välja noor kohalik konstaabel. „Tere õhtust, härrased," hüüdis ta neile, „kas ma tohiks küsida…" Ta peatus Snape'i vahtides. „Oh, kas sa oled pereliige?"

„Minust oleks rumal seda eitada, eksole?" vastas Snape.

„Kas sa tundsid teda?" küsis politseinik aeda astudes ning kahele noormehele lähenedes.

„Eih. Ta suri enne kui mina sündisin." Snape vaatas ringi. „Keegi pole seda ära ostnud?"

„Mõned on proovinud. Nad ütlevad, et siin kummitab."

„Võib-olla kummitabki."

Jutus oli pikk paus, mis oli kuidagi rahustav ja mõnus selle asemel et imelikku tunnet tekitada. Konstaabel vaatas igivanas metsikuks kasvanud aias ringi ning Harry tegi sedasama, pannes tähele, et suureks kasvanud taimede all olid endiselt peidus võrestikud ja renamentide kujud. Ta pani ka tähele, et juba paistis kohati uue taimestiku helerohelist ning et mesilased sumisesid varajaste sibullillede õite ümber – krookused ja lumikellukesed. Kuigi aed oli mahajäetud, paistis see elavam ja hingavam kui kogu ümbritsev maastik.

Konstaabel köhatas kõri puhtaks. „Ega sa juhuslikult selle perekonna annetest pole osa saanud?" küsis ta.

„Võib-olla."

„Siin mäletavad paljud proua Printsi. Ta oli väga tore daam. Meil poleks midagi selle vastu kui tema perekond tagasi pöörduks."

„See on midagi, mille üle järele mõelda. Sinn oleks muidugi palju tööd teha."

„Noh, kinnisvaraagent on Colne'is." Konstaabel pöördus oma autosse tagasi ning mõlemad masinad sõitsid minema.

Harry uuris tükk aega Snape'i profiili. „Kas sa kavatsed seda osta?" küsis ta.

Snape ei vastanud küsimusele. „Lähme Londonisse tagasi," ütles ta.

xxxxxxxxxxxxxxxxx

Üks hea asi võluõiguskaitse osakonnas töötamise juures oli see, et Harryl oli võimalik järgmise mitme nädala jooksul peaaegu iga päev Snape'i vaatamas käia. Ta oli kohal aprilli algul, kui Snape'i informeeriti, et Wizengamot on valmis tema juhtumit läbi vaatama. Istung oli planeeritud järgmiseks päevaks.

„Kas ma advokaati ei saagi?" küsis Snape.

„Sul pole advokaati tarvis," öeldi talle. „Sulle pole kuriteosüüdistust esitatud."

Harry palus luba ja sai selle istungi ajal galeriis istumiseks. See anti tingimusel, et ta istub seal vaikselt. Ta oli just istet võtnud, kui Snape toodi sisse ning juhiti ruumi keskele sellele toolile, mille juurde kuulusid köidikud.

„Ei," ütles Snape kindlalt, seisma jäädes, ning selle tühja boksi poole pöördudes, kus tavaliselt istus nõukogu president. „See tool on süüdistatute jaoks. Mind pole milleski süüdistatud."

„Me tõesti tahaks, et sa istuksid," ütles Kingsley Shacklebolt, kes ise istus ühel küljel. „Me tahame, et sa end mugavalt tunneksid."

„Seal ma ei tunneks end mugavalt. Kui te ei kavatse mind milleski süüdistada, siis ma parem seisaks."

Tiberius Maddox tõusis oma kohalt Shacklebolti kõrval. „Kui sa nõnda soovid, siis on küsimus illegaalsest inimolendi kloonimisest kontrollimata geneetilisest materjalist…"

„Mina seda ei teinud. See oli tehtud ilma minu teadmise ja nõusolekuta."

„Sina saad sellest kasu. See on natuke nagu varastatud kraami vastuvõtmine."

„Rahune maha, Tiberius," ütles Shacklebolt. „Ma arvan, et me saame selle probleemi lahendada lihtsalt teise tooli sissetoomisega. Ma saan aru, et teisel toolil oleksid sa nõus istuma?"

Snape oli nõus, kuna tal polnud mingit põhjust keelduda, ning istung jätkus sellega, et kõigepealt seletas Maddox, et tegu on komitee nõupidamisega mitte kohtuistungiga ning et küsimuse all on ainulaadse surmajärgse kognitiivse elu juhtumi uurimine koos autoriseerimata klooni produtseerimise juhtumiga – Juhtum CZX 1-3875.

„Kas sul on nimi, mida me võiks kasutada?" küsis Maddox.

„Severus Snape," vastas Snape.

„Sünniaeg?"

„9. jaanuar 1960."

„Ma kardan, et seda ei saa me kasutada. See on teadaolevalt surnud võluri identiteet. Võluri, kes on mitmetele temaga Sigatüükas nõiajookse õppinud komitee liikmetele vägagi tuttav. Nad on tunnistanud, et sa oled sarnane nende nõiajookide õpetajale, aga et sa oled ilmselgelt palju noorem."

„See on sellegipoolest minu nimi."

„Mul on kahju, 3875, aga kui sa pakud mõne muu nime, mida me saaks kasutada, siis võtab komitee selle arvesse. Nii, vaatleme nüüd esimest küsimust, milleks on, et sinu kognitiivsed võimed on õigupoolest lahkunud Severus Snape'i omad, mis eemaldati tema ajust pisut enne tema surma, tegevus, mida võib õigupoolest pidada surma kiirendavaks asjaoluks."

„Ma olin juba suremas…"

„Kust sa tead? Kas sa mäletad seda intsidenti?"

Snape peatus ja Harryl tuli meelde, et see mälestus oli endiselt karahvinis tema toas Avery Row'l. „Ei," vastas Snape hetke pärast, „ma ei mäleta seda."

„Miks mitte?"

„Ma arvan, et see mälestus on mujale pandud."

„Meil tuleb seega tähele panna, et see olend, 3875, omab kognitiivseid funktsioone, mis asuvad vahel samas kohas ja ajas, kuid mida saab eraldada ning poetada eri kohtadesse, mille tulemuseks on osaline isiksus. Kas see oleks õige otsustus?"

„Ei. Minu mälestusi saab eemaldada, aga isiksus jääb samaks ja muutumatuks."

„Kuidas saad sa selles kindel olla, kui sa kõike ei mäleta?"

„See pole aus!" hüüdis Harry, galeriis püsti tõustes ning oma Robardsile antud lubadust unustades. „Tema pole süüdi mälestuste eraldamises. Seda tegin mina."

Maddox naeratas. „Ma kardan, et teid tuleb istungi katkestamise eest ruumist välja eskortida, härra Potter. Ma tahan teid sellegipoolest tänada teise väärtusliku abi eest. Meil tuleb arvesse võtta ka fakti, et 3875 mälu ja kognitiivsed funktsioonid on teiste inimeste poolt ilma tema nõusolekuta ja võimalik, et ilma tema teadmata manipuleeritavad…"

Rohkem sellest istungist Harry ei näinud, sest tal paluti lahkuda.

Komitee otsus oli ettearvatav ning Robards tuli Harryle sellest teada andma enne kui Snape tagasi tema ruumidesse viidi. Juhtumit CZX 1-3875, kognitiivne olend, mis sisaldab osa kadunukese Severus Snape'i psüühikast kunstlikult moodustatud kehas, ei tunnistatud täiesti õiguslikuks inimolendiks ning see asetati Võlukunsti ministeeriumi hoole alla. Ministeeriumi kohuseks oli tagada olendile mugavad tingimused, hoolitseda tema tervise ja heaolu eest ning anda talle stimuleerivaid vaimseid ülesandeid, et säilitada tema funktsioneerimise efektiivsust. Mitmed Wizengamoti liikmetest soovisid juhtumit edasi uurida, et kindlaks teha, kas sellele olendile ei võikse tema õigusliku vastutuseta olekus omistada alaealise lapsega sarnast staatust, mis lubaks sel kohtusse pöörduda juhul kui tema vajadusi ei rahuldata.

xxxxxxxxxxxxxx

Pole tarvis öeldagi, et Snape oli depressioonis.

„Tead mis," ütles Harry narrimisi, „mõnes mõttes on see sulle paras. Kas sa mitte ei viidanud ise mõne nädala eest oma kehale asesõnaga 'see'?"

„ha, ha," vastas Snape. „Vaata kuidas ma suurest naerust väänlen. Väga lõbus." Ta istus laua taga väikses kahetoalises sviidis, mis oli tema mugavustega vanglaks. Robards oli toonud lõunaks kohvi ja võileibu ning saiakesi. Snape oli kohvi vastu võtnud ning kinnitanud, et ta pole näljane, aga hakkas siis ikkagi võileibu mugima. „Mis edasi saab?"

„Eks ootame järgmist istungit, mis peaks olema umbes nädala pärast," seletas Robards. „Sa ilmselt jätsid kellelegi sügava mulje, muidu poleks nad nõus seda otsust edasi uurida laskma."

„See ei muudaks ju midagi, eksole?" küsis Harry. „Ministeerium jääks ikkagi teda kontrollima."

„See hoiaks neid… meid temaga eksperimenteerimast või teda nagu mingi tööriistana kasutamast. See on kah midagi."

„ma tahan oma võimalustest rääkida," ütles Snape. „Praegu, kui küsimus on endiselt nõukogus käsitlemisel, millised täpsemalt on minu võimalused? Kas mul on endiselt näiteks lubatud ministeeriumist välja minna kui mul on valvur kaasas?"

„Ma tahaks, et sa ei nimetaks mind valvuriks," kurtis Harry. „Ma olen sinu poolt."

„Praegusel hetkel," tunnistas Robards, „on sul palju tegevusvabadust. Sinu staatuse kohta käiv otsus on endiselt arutamisel ning võib paraneda selles mõttes, et sul on võimalik nõuda teatud kohtlemise reegleid. Üldiselt, mida vähem õigusi sul on, seda õnnelikumad on aurorid. Nad arvavad, et praegu peaksid sa päris optimistlik olema."

„Missugune on sinu positsioon, kui sa ei pane küsimust pahaks?" Snape küünitas ühe saiakese järele ning kallas endale teise tassi kohvi.

Robards paistis piinlikkust tundvat. „Ametlikult toetan ma teisi ja loodan, et me saame sinu hooldusõiguse. Omavahel öeldes arvan ma, et kogu see lugu on mäda. Ma püüan meelde tuletada, kas sinu elus on kunagi üldse olnud sellist aega kui sul on olnud vabadus ise oma elu üle otsustada: laps, õpilane, surmasööja, katseajal kogu ülejäänud elu – vean kihla, et isegi sel ajal kui sa olid direktor, kamandas tegelikult too portree."

„Selles on sul õigus," ütles Snape. „Ja igavene diktaatorlik vana toriseja oli ta."

Õhtu edenedes arutasid nad nad Snape'i võimalusi järjest detailsemalt…

Kaks päeva hiljem, anti Juhtumile CZX 1-3875 luba minna Cornwall rannikule vetikaid ja karpe ning teatud väikseid kevadlilli korjama nõiajookide valmistamise eesmärgil. Tal ei lubatud kasutada võlukeppi ning tema saatjateks olid auror intern Harry J. Potter ning auroriagentuuri direktor Gawain Robards. Talle meenutati, et istung tema legaalse staatuse parandamise kohta on nelja päeva pärast.

See piirkond, kuhu nad läksid, oli kallakuga lagendik, mis viis mere kohal kõrguvale järsule kaljule. Lained purunesid merepiiri hoidvatele teravatele kividele, aga nad kolmekesi astusid kaljust eemale, et otsida varjulisemat muruga kaetud nõlva. Snape näitas ülejäänud kahele, missuguseid taimi korjata. Umbes kahekümne minuti pärast ütles ta neile, et läheb ja uurib mõningaid äärele lähemal kasvavaid põõsaid.

Harry ja Robards jätkasid hoolega veel mitu minutit oma taimede korjamist, siis tõstis Robards pisikese kollase õie lähemalt uurimiseks üles. „Ega ta sinu meelest liiga kaugele ei lähe?" küsis ta.

Mõlemad pöörasid ringi. Snape oli kaljunuki lähedal ja vaatas nende poole. Niipea kui ta nägi, et teda on märgatud, pööras ta ümber ja kõndis ülespoole. Harry karjus, „Professor!" ja hakkas jooksma, Robards tema kannul. Nad polnud piisavalt kiired.

Snape jooksis paar viimast jardi kaljuservani ja viskus ettepoole. Selleks ajaks, kui Harry ja Robards kohale jõudsid, oli kõik, mida all näha oli, veest välja tungivad kivid. Oli mõõnaaeg.

See, mis Harry paugupealt vallandamisest päästis, oli Gawain Robardsi kohalolek sündmuskohal. Harryt ei saadud vastutavaks pidada, kui olukord oli tema ülemuse kontrolli all. Sellegipoolest veetsid nii Harry kui Robards tunde Wizengamoti ees, kirjeldades ja seletades, mis juhtus.

Põhitunnistajaks oli selle juhtumi puhul mõttesõel. Mõlemad mehed olid nõus lubama nõukogul oma mälestust sündmusest läbi vaadata ja detailselt uurida. Kaks mälestust olid igas suhtes identsed. Robards, Harry ja Snape – nüüd, mil ta oli läinud, näis piirang Snape'i nime kasutamise suhtes samuti kadunud olevat – olid läinud Cornwalli ja hakanud taimi koguma. Snape'i käitumine oli tundunud täiesti normaalne ning ta polnud ei öelnud ega teinud midagi, mis oleks teisi probleemist teavitanud. Ta paistis liikuvat aeglaselt, kuni teised võlurid tähele panid, kui lähedal ta kaljuservale on, ning pistis siis jooksu. Teised agentuuri tunnistajad astusid üles ning kinnitasid, et ta oli paistnud heas tujus olevat oma juhtumi ülevaatamist oodates ning et ei Harryl ega Robardsil polnud mingit erilist põhjust arvata, et ta võiks enesetappu üritada.

Shacklebolt oli tulivihane, aga kõik, mille Harry ja Robards said, oli märkus nende toimikus selle kohta, et nad polnud olnud piisavalt ranged Snape'i enda läheduses hoidmisega. Arvestades tõusu ja mõõna liikumist oli arusaadav, et keha pole võimalik leida.

Kokkuleppele jõuti isegi selles, et pole põhjust Snape'i sugulast teavitada, sest et too onupoeg, kellele preemiaraha oli läinud oli juba teadlik sellest, et Snape on surnud. See oli kahetsusväärne, aga juhtum suleti.

xxxxxxxxxx

Kaks nädalat hiljem, mai alguse reedesel pärastlõunal astus Harry enne kojuminekut Robardsi kabinetist läbi. „Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma satun sel nädalavahetusel Lancashire'i. Kas on midagi, mida ma saaks sinu heaks teha kuni ma seal olen?"

Robards vaatas oma laual olevatelt paberitelt üles. „See on sinust kena," ütles ta. „Tervita minu poolt ja anna pärast teada, kui on mingeid probleeme."

„Olgu nii," ütles Harry ning läks koju proua Nokesi pansionaati.

Kõik oli siin jälle tavapärane. Proua Purdy pakkus õhtusöögiks meriahvenat, Dowdi õed arendasid elavat vestlust ja proua Nokes vahendas härraste vahel kulgevat poliitilist diskussiooni. Harry ei võtnud jutuajamisest eriti osa, kuigi kuulas hoolega.

Järgmisel hommikul ilmus Harry Lancashire'sse, kaasas keskmise raskusega pakk. Kõigepealt läks ta linna, kus Snape ja tema ema olid üles kasvanud ning kõndis siis viis miili külasse. Sealt pööras ta põhja poole väiksese maja juurde. See oli hämmastav, kui palju parandustöid on võimalik mahapõlenud majas lühikese ajaga korda saata ning see näitas, kui hästi Constantina Prints oli kohalike seas tuntud olnud, et keegi ei pööranud sellele imeasjale tähelepanu. Tara oli parandatud ning aed oli suuremast osast umbrohust puhtaks tehtud, puud ja põõsad piiratud.

Tarale toetudes hüüdis Harry aias töötava kuju poole, „Vabandust, aga ma otsin Richard Snape'i. Mulle öeldi, et ta peaks siin elama."

Süsimustade juuste ja silmadega noormees tõusis taimi istutamast püsti. Ta pühkis oma mullased käed rätikusse puhtaks. „Mina olen Richard Snape," ütles ta mõlemas suunas kitsa maantee poole vaadates ning kedagi nägemata. „Sa oled laupäeva kohta varakult üleval."

„On keegi, kellega ma tahtsin rääkida," vastas Harry. „Robards saadab tervisi."

„Ega ta ei tea, kus ma olen?"

„Ei tea ja pole küsinud ka. Keegi teine pole ka küsinud, aga ma tean paari inimest, kes kibelevad teada saada, Hagridiga eesotsas."

„Võib-olla kunagi hiljem, kui ma olen kindel, et asjad on maha rahunenud. Kas see on mulle?"

Harry ulatas talle paki. „Päris minu inimest nägid selle kallal vaeva," ütles ta. „Loodetavasti see sobib."

„'See' oli kaks pudelit, üks roheline, teine punane. Nad olid identse kujuga, umbes nagu Egiptuse sarkofaagid või kirstud ning nad olid tehtud klaasitaolisest kivist.

„Väga kena," ütles Snape. „Kas tahad sisse astuda?"

„Hea meelega," ütles Harry ning astus tema järel majja.

xxxxxxxxxxxxxxxxx

Siin lõpeb jutt.

Järjeloo pealkiri on Elementaarne, mu kallis Potter