„See ei ole päris nii. Küll sulle selgitatakse, ma ei ole parim inimene seda tegema."
„Olgu," ütlesin ma ja surusin haigutuse alla.
„Oled väsinud, ma lähen nüüd," arvas Christopher ning tõusis püsti, „me vist homme üksteist muul ajal ei näe kui söögiaegadel."
„Miks?"
„Sul hakkab õppeprogramm."
„Mida ma õppima hakkan?"
„Ma ei ole päris kindel, kuna ma pole sellega seotud ning peale programmis osalejate ja selle läbiviijate teavad detaile väga vähesed."
See tekitas minus huvi – olin vaatamata suurele segadusele ja paljudele saladustele väga põnevil ja janunesin uute teadmise järele.
„Ma saadan sind ukseni," ütlesin ma voodist välja hüpates.
Ukseni oli küll vaid mõni samm, kuid tahtsin teda saata.
„Head ööd siis!" soovis Christopher.
„Head ööd!" vastasin ma.
Siis kummardus ta kiirelt ettepoole, andis mulle põsemusi ja kadus uksest välja, jättes mu jahmunud näoga ukse taha seisma. Kui jõudsin ehmatusest üle saada, läksin tagasi voodisse. Tekk oli paks ja raske ning padjad tundusid nii kohevad, et tundsin, kuidas mu nägu neisse uppus