"Peter?" küsis Preminger ukse juurest.
Mõrvar pöördus tema poole.
"Mida sa siin teed, vend?" päris Preminger.
Siis märkas ta vigastatud Kuningannat.
"Mida sa teinud oled?!" karjatas ta.
Tema kaksikvend muigas kavalalt.
"Sina oled järgmine," sõnas Peter ning astus paar sammu oma venna poole.
Kuninganna vaatas mehi hirmunult. Kumb neist oli Preminger?
Preminger taganes paar sammu, kuid sammus siis kindlalt oma venna juurde.
Kaksikud lõid teineteist ning kaklesid nii, et peagi polnud üldse aru saada, kumb neist oli Preminger, ning kumb Peter.
Vennad kaklesid, kuni üks neist hoidis teist vastu maad ja tõstis pistoda, et teda rünnata.
Preminger lasi pistodast lahti.
"Ei, ma ei tee seda," ütles ta ning tiris oma venna maast üles.
Preminger hoidis Peter'i käsi tema seljal ja viis ta toast välja, valvuri juurde, kes ta vangikongi viis.
Siis kiirustas ta tagasi Kuninganna juurde.
Ta püüdis temast kinni haarata, kuid Genevieve lükkas ta eemale.
"Kuidas ma tean, et see tõesti sina oled?" küsis Kuninganna. Mitte kahtlustavalt, vaid kurblikult.
Preminger kergitas Genevieve'i pead endale lähemale ja vaatas armastavalt talle silma.
"Sest mina armastan sind," sõnas ta siiralt.
Preminger kallutas end Genevieve'ile lähemale ning suudles teda kirglikult.
Algul püüdis Genevieve eemale hoida, kuid kui nende huuled kohtusid, ta rahunes.
See oli tema abikaasa.
Kui nad lõpuks eemale tõmbusid, küsis Preminger: "Kas sa nüüd usud mind?"
"Usun," naeratas Genevieve.
Kuid siis lasi ta kuuldavale vaikse karjatuse.
Tema haav valutas kohutavalt.
"Las ma vaatan," lausus Preminger ja kergitas õrnalt Kuninganna käsi haavalt.
Kuninganna võpatas valust.
Peter oli teinud sügava lõike ning Genevieve'i seisund oli väga halb.
"Kõik saab korda," kinnitas Preminger talle.
Ettevaatlikult tõstis ta verise Kuninganna maast üles ning sammus arsti toa poole.
Genevieve vaatas talle viivuks armastavalt otsa ja sulges siis silmad.