Loodan, et minu lugu pakub naudingut! :)
See ilus päev, millele lõppu ei paistnudki tulevat, oli nüüd siiski otsas. Ja korraga tundus, et see oli isegi liiga kiiresti mööda saanud. Juhtunud oli nii palju, et need värvikad mälestused sulasid sees üheks rõõmust kihisevaks pitsituseks, mille Johannes päris kohtlasel kombel suure naerupahvakana kaevu ääres Õnne tänavale paiskas. Õigupoolest oli ta siis läinud tee jaoks vett tooma, aga leidis ennast korraga südamest naermas ja käsi tänulikult taeva poole kokku löömas.
Marel, kes pärast kirikus pisara poetamist oli terve ülejäänud päeva kavalalt silmi välgutanud, õnnestus oma ämmaga köögis peaaegu raksu minna, sest see proua ei saanud isegi oma pulmapäeval jätta laua koristamist miniase hoolde. Olukorra lahendas napilt õigel ajal Allan, kes ema tagasi laua taha torti serveerima kupatas. See poiss ise hõljus terve päeva ringi justkui omas õnnejoovapilves, mille täit põhjust teadis küll ainult tema ise, ja itsitas vahepeal imestunult selle üle, kui ilus see elu ikka mõnikord võib olla.
Terve maja ja veel mõned naabrid takkaotsa olid noorpaari õnnepäeva pühitsemas käinud. "Uskumatu, ja tegidki selle tembu ära," kommenteeris Kristjan naerulsui naabrimehele veel enne lahkumist. Mare tiris Allani ära enne, kui too jõudis omale neljanda koogitüki ette tõsta. Nende järel lohises välja ka Jaanus ja korraga jäi korter päris vaikseks.
Köögis kostis ainult puhaste nõude klirinat. Johannes jälgis, süda rinnus rõõmust ja uhkusest lõhkemas, kuidas tema värske naisuke keskendunult taldrikuid kuivatas. Võttis aega, mis ta võttis, aga viimaks ometi oli ta Alma südame ja usalduse võitnud. Ikka veel tundus puha uskumatu, et see võrratu naine oli lõpuks nõustunud vanale kingsepale minema. Johannese arvates muidugi oli naabriproua kõikse õigem koht juba aastaid tema juures, aga siiski ei mahtunud talle veel päris pähe, et ta ei peagi enam oma särasilmse tüdruku nägemiseks kõrvalkorteri ukse taha minema.
Johannes vaatas nii umbes paar minutit pealt, kuidas Alma nüüd juba perenaisena tema nõudekapis kohmitses ja siis söögiriistu nühkima hakkas. Üle kivide ja kändude oli ta siia jõudnud, see Morna linna ja võib-olla kogu Eesti parim perenaine oma suure südame, helde kokakunsti ja kaljukindlate põhimõtetega, aga kui ta juba kord siin oli, siis võis loota, et siia ta ka jääb. Ega Alma väsimatu isepäisuse taltsutamine polnud kergemate killast, aga Johannes pidas end selles ametis väikestviisi meistriks ja kui aus olla, siis mõnikord ta kohe nautis seda Alma kurikuulsat kangust. Tegelikult tundis Johannes kergendust sellest, et keeruline elu polnud Alma tormakat loomust alla surunud, vaid voolinud teda tugevamaks ja Johannesele ainult kallimaks.
Johannes taipas väikese viivitusega, et Alma oli tegutsedes õrnalt ümisema hakanud, ja ühtäkki kasvas see pakiline vaimustus tema rinnus nii suureks, et ta astus oma naise juurde ja küsis päris tõsiselt: "Kuule, Alma, kas ma tohin sind nüüd kohe päriselt suudelda?"
Alma tõstis vilksti pilgu ja jäi talle heldinud üllatusega otsa vaatama. "Muidu, tead," jätkas Johannes lootusrikkal häälel, "mina hakkan veel kartma, et see tore päev siin pole midagi muud kui üks ilus unenägu."
Alma põsed lõid õhetama ja ta puges ujedalt mehe välja sirutatud käte vahele. "Oh, sind, Johannes..." pomises ta leebelt.