Koduvägivalla teemat puudutati sarja jooksul korduvalt, ent Alma kogemusest räägiti alati üsnagi möödaminnes. Mulle jäi mulje, et Helgil mõlkus tema tegelase taustalugu mitmeski stseenis meeles ja et traagiline minevik mängis tema karakteri iseloomujoonte kujundamises olulist rolli.
Alguses ei saanudki õieti sotti, kas oli nüüd koputus või ei olnud. Eks siis, kui poisid pummeldama hakkasid, oli korter ikka igasugust müra täis ja ega naaberkorteriteski vaikselt ei rõõmustatud. Praegugi lõõritas altkorteri Laine mingit värsket pioneerilaulu mõne ära vahetatud krõbedama sõnaga. Aga koputus vist ikkagi oli ja kostis peagi uuesti.
Rõõmsas tujus kingsepp kummardas väärikalt oma külaliste ees, marssis ukse juurde ja tiris selle julgelt pärani. Siis aga kohkus ta ära ja lai naeratus tundus korraga väga kohatu, sest uksel seisis tema noor nägus naabrinna, väike poeg kleidisabas kinni. Almal oli kuidagi väga räsitud väljanägemine, nägu õhetas nagu suurest pingutusest ja tema muidu nii hurmavad huuled värisesid, juba kuju võtva palve jaoks paokil.
Kui naine aga naabrimehe lõbusa oleku lõhna tundis ja tema pooleldi laua alla laaberdanud sõprade naeru kuulis, vajus ta nägu kõigepealt löödult kurvaks ja seejärel kiskus lausa tigedaks. Alma kurvad silmad, milles alles hetke eest oli sädelenud lootuseläik, tõmbusid kalgiks ja ta surus suu kangekaelselt kinni.
"Tuled ehk kah, Alma-tüdruk?" lipsas üle Johannese huulte, kuigi see oli küll viimane asi, mida ta oli tahtnud naabrinaisele tervituseks öelda.
Alma tõmbus pettunult eemale. Tema silmi tõusid tigedad pisarad ja Johannese poole lootusetult pead raputades sikutas ta oma pojakese enda järel tagasi kõrvalkorterisse.
Johannes istus ja kuulatas, muudkui mõtles ja arutles endamisi ja kuulatas siis jälle. Ega talle ei meeldinudki teab mis kangesti teiste inimeste elusid pealt kuulata, aga mis sa teed, kui peotuju ei ole ja naaberkorteris müristab. Ja seda lõugamist tuli sealt ikka nii korralikult, et kingsepal oli hale isegi ära vahetatud kingaplekki haamriga taguda, küllalt juba sellestki mürast.
Kingseppmeister ohkas ja mõtles veel viivukese. Eks muid mõtteid astus ka aeg-ajalt peakolusse sisse, aga kõige suurema hoolega püüdis ta välja nuputada, mikspärast tal juba nädal aega kole sant tunne oli olnud. Tavaliselt aitas nisukse asja vastu ikka vana hea sõber pudel, aga viimasel ajal kohe kuidagi ei kiskunud teda kergitama. Täiesti lootusetu jant. Kui palju Johannes ka ei kirunud, mõtted kippusid tal ikka ja jälle naabrinaise nukrate silmade poole, mida too sellest haledast pummeliõhtust saati tema eest peitnud oli. Ega Johannes siis midagi üleliia hirmsat polnd öelnud sellele ilusale prouale, aga, näed, tunne oli sant ja naabrid polnud juba nädal aega sõnagi vahetanud.
Justkui mingi nõiavägi oleks Johannese mõtisklusi jälginud, sest seekord kostis naaberkorterist Alma hele karjatus ja Johannes kargas jalule enne, kui arugi sai, kuhu jalad teda nüüd kandma hakkavad. Naabrite ukse taga klohmides jõudis ta veel häbelikkustki tunda, et oli toasussides tulnud, aga see naljakas tunne hajus kiiresti, kui naabriproua arglikult ust paotas.
"Tere, Alma," kostis Johannes püüdlikult, oskamata veel täpselt öelda, miks ta tulnud oli.
"Tere jah," pomises naine tasa vastu, kiikas siis ehmunult üle õla tuppa ja lükkas ust jälle koomale. "Aga, tead, Johannes, praegu mul pole küll üldse aega sinuga siin niimoodi-"
"Oota-oota nüüd, Alma-tüdruk," kiirustas Johannes vahele segama, et naabrinna ei jõuaks ometi tema nina ees ust kinni lüüa. "Usu mind, ma tulin ainult küsima, ega sinul ei ole mingisugust abi tarvis."
Alma kahvatas, justkui oleks Johannes avaldanud mõne suure saladuse, ja raputas kähku pead. Eks tal oli õigus kah, see polnud ju ometi Johannese asi, kui naabritel peres kakeldi, aga niisama käed rüpes istuda ei mallanud ta ka mitte. Pealegi oli Alma tulnud tema ukse taha koos poisiga. Mida kauem Johannes naabriproua kummalist ilmet silmitses, seda selgemaks talle sai, et Alma oli tookord tulnud temalt abi paluma.
Alma kõhkles hetke ukse vahel, mõõtis naabrimeest pika vaevatud pilguga, astus siis paratamatu innuga tema poole ja palus: "Ole hea, võta õige poiss vähekeseks enda juurde."
Johannes noogutas kohusetundlikult, endal kirjeldamatu kergendus rinnus puhkemas, sest Alma usaldas teda oma kõige kallimat vara valvama. Nõrga, aga tänuliku naeratusega astus Alma tagasi ukse varju ja veel enne, kui ta jõudis hüüdma hakata, oli pojakene tal käe kõrval.
"Näedsa, Allan, mine sina õige natukeseks Johannese poole," seletas ema poisile, kes punast mänguautot tugevasti käes pigistades trepikotta astus. "Küll ma tulen sulle varsti jälle järele ja..." Alma tõstis pilgu naabrimehe näole ja hakkas justkui veel midagi ütlema, kui korterisügavusest kostis korraga räige röögatus ja Alma lükkas ukse kohkunult kinni.
"Novott, näed siis, Allan-poiss," kõnetas Johannes oma hoolealust, kui ta oli maha surunud täiesti seletamatu isu jälle koputada, "nüüd jäime meie siis omaette." Väike poiss vaatas talle oma suurte asjalike silmadega otsa ja miskipärast naeratas. "Mis sa kostad, kui lähmegi siis õige minu poole? Tead, mul on seal igasugu kingsepavidinaid, mis sulle kindlasti meeldivad."
Ja läksidki siis poisid, vanapoiss ja väike poiss, koos Johannese korterisse aega veetma ja ootama, millal Alma poja jälle koju julgeb tuua. Peagi hakkas seina tagant uuesti Elmari väsimatut janti kostma, aga Allan uudistas Johannese kingsepahaamri, naelte, nahatükkide ja muude riistapuude kallal ja pälvis mehe täie tähelepanu.
Varsti avastas Allan Johannese riiulilt raadio ja avaldas soovi sealt laulusaadet kuulata. Johannes imestas isegi, et oli endale niisuguse imeviguri hankinud, aga ilmaasjadega tuli ju kursis olla isegi siis, kui see ilm oli parajasti üks punane mülgas, kust välja ei näe. Raadiohääl mattis enda alla igasuguse muu kära ja Johannesel õnnestus isegi natuke tööd teha samal ajal, kui naabripoiss kenasti tema kõrval laua taga istus ja tema tööriistadega mängis. Nii ei märganudki kumbki, et juba kõvasti üle tunni mööda oli saanud, kui Alma viimaks poisile järele tuli.
Kui Alma esikusse astus, hüppas muidu jumala rahulikult paigal istunud Allan kohe püsti, tormas ema juurde ja heitis käed talle ümber puusade. Alma embas küll poissi vastu, kuid võpatas kentsakalt ja pigistas silmad viivuks kinni, nagu oleks see liigutus talle haiget teinud. See võis ka päris tõesti nii olla, sest naabrinaisel olid silmad puha ära nutetud ja alahuul lõhki.
"Kuule, ütle mulle, Alma," küsis Johannes murelikult, "kas mina ei saaks midagi sinu heaks teha?"
"Aga sa ju teedki juba," naeratas Alma talle kurvalt ja silitas kiindunult oma poja pead. "Ma ei tahtnud, et Allan jälle näeb, kuidas isa-" Ta vakatas ilmselgest häbist, pühkis käeseljaga oma põselt minema mälestuse oma abikaasa vihahoost ja ajas selja sirgu. "Tahaks, et temast kasvaks ikka üks hea inimene," usaldas ta Johannesele. "Jah, peaasi, et Allaniga on kõik korras."
"Aga sina ise?" Johannes tundis end kole abituna nähes, kuidas tema võluv naabrinna piinles, aga kindlasti ei saanud tema abitusetunnet võrreldagi sellega, mida Alma pidi tundma. "Mis sinust niimoodi saab?"
Alma ohkas vaikselt ja tema häälde ilmus raske leppimise toon. "Küll kedagi ikka saab," ütles ta rahustavalt. "Küll ma ikka hoian ennast."
Johannese kulm vajus kortsu. "See peaks olema sinu mehe töö," põrutas ta võib-olla isegi liiga järsult, sest Alma võpatas jälle ja tema silmi tõusid uued pisarad.
Ta kompas paaniliselt ukselingi järele ja, selle leidnud, kiirustas oma nägu peites koos pojaga korterist välja. Allan lehvitas Johannesele tummalt.
Teinekord sattusid nad kokku kaevu ääres. Õigemini oleks Alma peaaegu poolel teel kaevuni otsa ringi keeranud ja koos oma ämbritega tagasi tuppa põgenenud, kui Johannes poleks kärmelt pakkunud teda kaevul aidata. Niisiis toimetasid nad üheskoos ämbritega ja Johannes rääkis jubeda vaikuse peletamiseks lindudest. Kui ämbrid täis, jäi Alma kaevuäärele istuma ja teda kuulama. Ega see suurt jutuajamine polnudki, aga see noor kaunitar muudkui patsutas kinganinadega niisket sammalt ja vaatas üksisilmi naabrimehele otsa, kui too seletas, miks üks või teine lind nende aeda külastas.
Johannes, kellele tühi latramine sugugi vaeva ei teinud, eriti veel, kui seltskond oli meeldiv, tabas ennast korraga mõttelt, et küll need silmad võiksid tal veel tuhat korda kaunimad olla, kui Alma oleks ükskord õnnelik. Selle kohatult familiaarse mõtte peast peletamisele kuluv pingutus sundis Johannese jutuvada katkema ja siis vahtisid nad teineteisele korralikus haudvaikuses otsa.
Linnusirin männi otsas lausa ehmatas Johannest. "Tead, Alma," möönis ta viimaks, "ma tahtsin sulle ütelda, et sa võid alati oma pojukese minu poole tuua, kui teinekord kodus jälle, noh, niimoodi läheb."
Tema naabrinnal vajus viivuks mehe otsekohesuse peale suu avali ja siis tegi ta kurvalt pead raputades hoopis teist juttu. "Sa tead, Johannes, mul on nii kohutavalt häbi sinu ees."
"Mis häbi nüüd," ajas Johannes seda rumalust tagasi. "Õige mul asi, mille pärast häbi tunda. Hoopis sinu Elmar peaks häbenema," teatas ta kindlameelselt ja rõhutas oma sõnu veel paari tühja käeviipega palja õhu suunas, "peaks kohe niimoodi häbenema, et silmi poleks enam peas."
Alma krimpsutas pingsalt suud, nagu hoiaks vaevaliselt muiet tagasi, mis kohe vägisi Johannese väljenduse peale tema huultele kippus. "Ja kui sa tahad," jätkas kingsepp sellest väikesest vandeseltslasliku poolehoiu märgist julgust kogudes, "sa võid ju ise ka teinekord minu juurde tulla niikauaks, kuni tema maha rahuneb."
Sellepeale aga tegi naabrinaine hoopis teist nägu ja hurjutas tagasihoidlikult: "No kuule, kuidas mina siis sedasi saan? Keegi peab ju Elmari järele valvama, kui ta niisugune on." Johannesel hakkas naabrinnast päris hale, kui too ebalevalt käsi murdis. "Mis ta muidu veel mõelda võib..." arutles ta murelikult ja ajas ennast püsti. "Ei-ei, mina ei tule."
Ta hakkas juba hajameelselt oma ämbrite kohale kummardama, kui Johannese pakkumine talle korraga passima hakkas, ja Alma astus jälle sirutades usalduslikult mehele lähemale. "Aga Allani eest ma tänan sind," ütles ta siiralt. "See oleks küll tohutu kergendus, kui poiss ei peaks nägema, kui... Noh, tead isegi."
Alma lõi ujedalt oma murest tuhmunud, kunagi kelmikad silmad maha ja lisas: "Ma ei teagi, kuidas sinule selle eest tasuda."
Johannes lõi tõrjuvalt käega. "Ah, mine nüüd! Ega ma siis mingi tasu pärast ei paku. Sa pühade vägi!" Ta pööras korraks abi otsivalt taeva poole ja surus siis käe südamele, kui ta kinnitas: "Ma ju ikka inimese poolest."