Ei olegi õieti tähtis, mille üle neil tookord sõnelemiseks läks. Eks nad kraaklesid omavahel tollal ikka korralikult. Kord käis nääklemine Arturi ja tema poisi pärast, teinekord kiskusid neid tülli rahaasjad ja, ossa jutt, kui veel korterid ja elamised mängu tulid, küll siis läks asi tuliseks! Ega kogu see jant Johannest enam eriti ei üllatanud: ise oli ta noore ja särtsu täis naise võtnud ja eks pidi ta ikka teadma, et lihtne see kahe kangekaelse inimese kooselu ei saa olema, olgu nad teineteisesse nii lõpmata kiindunud kui tahes. Aga kurvaks tegi nisuke jura küll.

Kuigi tavaliselt jäi viimaseks ikkagi perenaise löödud, märtrikõlaline sõna, kui ta taltsutamatu tuhinaga abikaasa silma alt minema pühkis, juhtus seekord niisugune harukordne asi, et Johannes oma häält tõstis ja tülile põrutava lõpplöögi andis. Alles äsja haiglast tulema saanud ja viimasel ajal kangesti õblukeseks jäänud Alma vakatas sellepeale järsku ja tõmbus hirmunud ilmel abikaasast eemale. Sellejuures taganes ta tuhmi matsuga vastu nende nõudekappi ja tabas õnnetul kombel küünarnukiga riiulil seisvat morsikannu, mis kohe usinasti ennast põranda poole kallutama hakkas.

Johannes sirutas kärmesti kannu järele ja püüdis va põgeneja kinni. Rõõm selle vägitüki üle jäi aga üürikeseks, sest samal hetkel juhtus midagi jahmatavat. Alma suust kostis ahastav kiljatus ja ennast nõudekapi vastu surudes kattis ta värisevate kätega oma näo kinni.

Niisugusest liigutusest sügavalt hämmeldunud Johannes pani tülika kannu käest ja päris õrnalt:
"A- Almakene. Mis sul nüüd on?" Alma nägu tuli pikkamisi jälle nähtavale ja näis, nagu oleks ta ise vaata et sama imestunud kui tema abikaasa. Ta heitis vargsi pilgu morsikannule ja jäi siis Johannesele abitult otsa vaatama. "Mis sa- arvasid, et ma sind löön või?" ei suutnud vana hella südamega kingsepp uskuda.

Alma heitis võpatusega oma kampsuni hõlmad koomale ja põimis käed üle rinna risti. "Midagi ma ei arvanud," teatas ta trotslikult, olgugi et ta silmad vesiseks tõmbusid ja huuled värisema kippusid. Ainult et Johannesele ei julgenud ta enam otsa vaadata. Ta puges mehest hoopis vaikselt mööda, istus jõuetult söögilaua taha ja pööras oma vägisi nutule kiskuva näo ära.

Johannes tundis nende olukorra üle kibedat ahastust. Mõelda, et tema oma naine teda niimoodi karta võis, kasvõi hetkeks! Korraga kahetses Johannes kangesti, et oli temaga sõnelusse laskunud ja veel enam, et ta, oinas, veel karjuma oli hakanud. Kas siis Alma peale elus vähe oli kisatud?

"Taevas hoidku, tüdruk," seletas ta ettevaatlikult oma nutust vappuva naisukese kõrvale istuma vajudes, "ma ju ei teeks mitte kunagi sinule midagi niisugust." Ta käsi tõrkus naisel ümbert kinni võtmast, kuigi Johannes kangesti teda, vaesekest, kuidagimoodi lohutada tahtis. Aga, näed, ei mallanud mitte, vaid kartis hoopis, et teeb veel oma kallimale liiga. "Eluilmaski mitte, Alma," kinnitas ta siiralt.

Alma nuuksatas haledalt ja poetas mehe poole pööramata: "Ma ju tean."

Johannesel jäi viivuks kergendusest hing seisma ja tema naisuke paistis talle veel armsam kui kunagi varem. "No aga miks sa siis niimoodi tihud?" murdis ta oma isevärki tardumusest välja.

Alma pühkis käeseljaga silmi ja heitis abikaasale nukra pilgu. "Aga see ju teebki hinge härdaks, et sa nii hea oled," vastas ta nutuselt.

"Kudamoodi siis?" imestas hämmingus Johannes. Tema oli ikka mõelnud, et Alma hirmu või, mine tea, võib-olla koguni häbi pärast nukrutseb. "See peaks ju tore olema," püüdis ta arutledes Almalt naeratust välja meelitada.

Sellepeale puges Alma vargsi mehele lähemale, nii et Johannese käsi, mis ennemalt juba naise järele sirutas, kohe pidi temal hellasti ümber õlgade kinni hakkama. "Kuidas ma sulle seda seletan, et mul on kole kahju, et ma sind varem armastama ei hakanud," usaldas ta tasa.

Vanal kingsepal tahtis süda niisuguse õrna ütlemise peale rinnus lausa lõhkeda. Tema võrratu Almakene, keda tema ikka suurema jao oma elueast kõvasti armastanud oli, nuttis taga nende isegi ilusaid ühiseid aegu. Ei võinud ju Alma sinna midagi parata, mida tema tundis või mis oli – ja ükskord tuli ikka see, mis koos kirikukelladega tulema pidi.

"Kah mul nüüd asi, mida kahetseda," arvas Johannes ja katsetas juttu vallatuks väänata: "Ise tegid veel minusugusest lootuseta vanapoisist õige inimese." Palju sellest kasu ei olnud. Alma müksas teda korra mängleva noomitusena ja jäi siis hajameelse nukrusega akna poole vahtima.

"Tjah," ütles ta varsti raskelt, pea vestluseks mehe poole pööratud, aga silmad ikka mujal kinni. "Ma ei saa kohe muidu kui pean imestama. Mina muudku vaidlen siin sinuga ja sina ilusti kuulad ja – eks sa vaidled vastu kah, aga sa tead, kadund Elmar oleks mulle niisuguse asja eest juba ammu-" Ta vajus oma mehe käte vahelt välja, surus ennast vastu toolileeni ja pomises kahetsevalt: "Noh, sa tead isegi."

Niisuguse haleda meenutuse peale põrutas Johannes tahes-tahtmata äkitse tulise vihaga: "Tead, see sinu kuradi Elmar, see- See unusta praegu üldse ära. Tema võib nüüd seal, kuhu temal kogu see aeg minek oli, tunda, mis ta sinule ja poisile tegi, ja kohe mitmekordselt."

Kuna kingsepal polnud rusikaga, mis selle järsu maruhoo peale oli paljast õhku ähvardama tõusnud, õieti midagi tarka teha, siis silus ta selle käega hoopis kohmetult laualina, kui tema naine teda leebelt vaigistas. "Kuss-kuss," lepitas Alma ja silitas kiindunult sedasama uitavat käelaba. "Sina pole ju niisugune inimene, kes teisele halba tahab."

"Aga vat vägisi kohe kisub temale tahtma," vastas Johannes kangekaelselt. "Mis parata."

"Johannes..." manitses Alma liigutatult. Tema häbelik naeratus sulatas Johannese rinnus imeruttu südametäie selle üle, kuidas üks manalamees tema naist salamisi ikka veel oma kange hirmuvõimu all kinni hoidis.

Johannes mõõtis oma tüdrukut lahke pilguga ja otsustas, et kogu sellele enda haletsemisele ja südamevalule tuli nüüd küll lõpp teha. Nende elu oli ometigi praegu nii ilus, et teinekord ei julgenud kohe uskudagi. Kui saaks ainult kõik koleda jälle ära unustada!

Selle nõuga võttis Johannes Alma pehme käekese omale pihku ja kuulutas: "Sa tead, mis me nüüd teeme, naisukene – meie läheme sinuga nüüd kuldset sügist nautima." Nagu arvata oli, kortsutas Alma selle peale ainult kahtlevalt kulmu, nii et vana kingsepp pidi kinnitama: "Jaa-jaa. Meie lähme ja promeneerime meie linna peal nagu kaks armunud tuvikest, vat nii."

"Ah, mine nüüd!" kostis Alma selle hullu jutu peale tõrjuvalt.

"Eino muidugi!" õigustas Johannes agaralt. "Vaata, kevadel jalutavad ju noored tuvikesed ringi, aga praegu peavad just meiesugused, noh nii, nooremapoolsed ilmasambad ennast natuke tuulutama," seletas ta oma noorikule teadjalt. "Sa tead, meil aianurgas õitsevad juba ammuilma, need, krookused. Ja kes neid seal ikka vaatab – toome nad omale tuppa vaadata. Ja Laine lubas ju oma aeda õunaraksu minna, kui kange tahtmine peale tuleb. Tead mis, lähme ja nopime Kristjani kõige punasema põsega õuna ära sinule."

Alma, kes kindlasti oleks osanud kuskilt mõne triikimata padjapüüri või taskuräti leida või veelkord niigi säravat pliiti küürida, et aga mingi ettekäände leida, kõhistas hoopiski mõnuga naerda. "Oi, Johannes!" ütles ta lõbusalt ja nõustus ilma pikema vastuseisuta toreda mõttega. "Et sina ikka võid!"

"Surmani."

Lõpp